Tänane päev oli ses igipüsivas külmas talves üpris leebe: päike siras ja -3 kraadi, ehkki tuul andis tunda. Vahetasin oma jõuluajal saadud puuvõõriku (Viscum album) kimbul vett ja avastasin, et valged marjad hakkavad närtsimise tunnuseid ilmutama, mõni juba krõbikuiv. Ei need kevadeni vastu pidanuks, seega tuli külvitöö ette võtta. Muidugi kas seda puuokstele liimimist päris külvamiseks nimetada saabki?
Tegin kodu juures puuvõõrikuga ja puuvõõrikust paar pilti. Ning siis külvama. Fotokat ei hakanud Tagapuisniidule kaasa võtma, mis sa seal limaste külmetavate kätega ikka pildistad, peaasi oli liimimisetöö ise!
Kui jõuluajal liimisin puuvõõrikuseemned koduaia puudele, siis nüüd võtsin kätte ja sumpasin 700 meetri kaugusele puisniidule. Seal on alusrinde vahtraid, vaher on Eestis puuvõõriku lemmikpuu. Paraku enamusel oksad nii kõrgel, ehkki olen pikka kasvu, siis ikkagi said seemned liimitud vaid mõnele kõige alumisele oksale, mitmed panin lihtsalt tüvedele - noortel vahtratel on koor üsna õhuke, ehk suudavad oma haustonid(?) ikka kambiumikihti pressida.
Lisaks vahtratele limastasin seemneid pihlakatele, kahele pooppuule, viirpuule, pärnale ja pajule. Käed kippusid väga jäässe minema. Brrr. Peaasi: tehtud!
Eks see Tagapuisniit ole muidugi kahtlane koht, sõralised möllavad seal usinasti. Koorivad aegajalt pihlakaid ja vahtraid, on räsinud valgepööki, õgivad luuderohtu. Nii madalalale kleebitud puuvõõrikuseemned, kui kasvama lähevad, oleks tulevikus va söödikutele küllap ahvatlev amps. Ikkagi igihaljas taim. Samas väga kõva-nahkjad lehed ja traatjad varred, vast mekitaks vaid. Nojah, mis siin ette oleksitada. Elame-näeme. Vähemalt endal süda rahul, et said need seemned puudele ära siirdatud.
