Pisarmänd (Pinus wallichiana) on üks männi alamsektsiooni Strobi liikidest. Ehk siis viiekaupa kimbus okkad ja pikad suured käbid. Tuntuim neist on Põhja-Ameerika valge mänd (Pinus strobus), Euroopas Balkani mägedes on reliktina säilinud makedoonia mänd (Pinus peuce). Troopilistest võiks mainida guatemaala mändi (Pinus ayacahuite).
Pisarmänni levila ulatub Afganistanist üle Himaalaja Birmani. Kasvab 1800-3900 m merepinnast. Sageli koos himaalaja seedri ja himaalaja nuluga. Mõlemad viimased liigid on meil vist üsna lootusetult külmaõrnad. Pisarmänniga on aga nii ja naa. Kui okaspuude andmebaas https://www.conifers.org/pi/Pinus_wallichiana.php annab külmataluvuseks vaid -12 kraadi, ehk tsoon 8, siis mõni teine allikas väidab lausa 5. tsooni liigiks, isegi 4. tsoon. Tundub vast liialdusena. Igatahes ise olen ma seda männiliiki ikka hellikuks pidanud. Kui 2021 oktoobris Sõrves Rannametsa arboreetumis nägin kahte pisarmändi, siis pidasin seda vägagi kõvaks sõnaks ja kirjutasin toona, et noh, Sõrve pehmes kliimas ju võib täitsa asja saada. Kuigi seal oli ühte puud räsinud koorepõletik, ent sellest taastununa moodustas tihe-tiheda põõsamütaka, kõrval teine, haigusest puutumatu, sirgus hõreda puukujulisena.
Mul endal on käsil vähemasti teine katsetus pisarmänniga. Esimene istikukribu kusti naabri koera poolt lihtsalt surnuks. Vast polnud koht üsna lagedal tuultele avatud Karbon-kiviktaimlas kah parim, pealegi muld na lubjakas. Pisarmänni nõudmised tunduvad olevat väga keerulised. Valgusküllane, ent tuulte eest kaitstud koht, hapukas liivakas muld, mis ei tohi läbi kuivada, samas ka mitte vettida. Kui 2024. aasta maikuus toodi mulle kingiks pisike pisarmänd, siis mõtlesin tükk aega, kuhu ta üldse sättida. Nõmbal pole võõrmändidega üldse tegelikult erilist edu olnud. Vaid must mänd (Pinus nigra) kasvab ilusasti ja näeb üsna hea välja, sellal kui makedoonia mänd, küll suht heakasvuline ja mullu tegi esimese käbigi, hoiab võrseil alles vaid viimase aasta okkaid, on sestap hõre ja üldse koltunudmoeline. Viga mullas? Ei tea. Igatahes metsa istutatud pisarmännikene on koha heaks kiitnud ja kasvab kenasti. Näis küll, mis tänavune karm talv sellele nääpsule teeb või ei tee...
Nüüd jõuan aga põhjuseni, miks üldse hakkasin pisarmännist kirjutama. Nimelt nädala eest Tartu botaanikaaias avastasin klaasmaja eest metasekvoia naabrusest ühe korraliku pisarmänni! Huvitav, et ma teda sealt üldse varasemast ei mäletanud. Viimati suvel 2023 Tartu botaias käies keskendus tähelepanu eeskätt lehtpuueksootidele. Ja enne seda... Ju lihtsalt mälulünk. Igatahes seda ägedam oli nüüdne kohtumisrõõm. Alt vibuja tüvega pisarmänd on tõusnud juba oma 6 meetri kõrguseks ning ladva pool paistis kaks käbigi. Oh, nad teevad seal botaias imesid, üks erilisem eksoot teise järel aina vohab!
Pisarmänd oma ripjate okastega on väga eriliselt ilus männiliik. Tartu botaias võisin seda nüüd kogeda. Teisalt, ladva pool nägi selle ripjuse tõttu pilt küll na hõre, isegi veidi rääbakas välja... Aga ju ma olin veidikese liiga kriitiline. Sest ilm oli kohutavalt külm, käed fotografeerimisest kohmas ja peagu liikumisvõimetud. Põgenesin klaasmaja troopikasse sooja.
