Kes rullib ja kes ei rulli

 Püsiv miinuskraadidega talv kestab ning edasisi prognoose keeratakse järjest karmimaks, nii et praegu tundub, et suurt sula ei näe me siin enne kevadet... Senine miinimum oli Nõmbal südaööl vastu 25. jaanuari: -17 kraadi. Kardetavasti ei jää see rekordiks.

Suur lumeuputus on aga madalamaks vajunud ning nõnda tegin täna sumamise läbi kodumetsa taha puisniiduni välja. Pildistasin eeskätt igasugu igihaljaid lehtpõõsaid. Mitmed rodod on tundmatuseni muutunud, rullides oma lehed pakasekaitseks kokku. Eriline meister selles on Rhododendron brachycarpun subsp. tigerstedtii. Tegemist on vahest maailma kõige külmakindlama suurelehise rodoliigiga, kes juba paari miinuskraadiga hakkab end usinalt rullima. Praegu näeb põõsas oma lehekriipsrullidega ikka kummaline välja:

                     Rhododendron brachycarpum subsp. tigerstedtii

Väiksemalehine Rhododendron carolinianum on end samuti väga-väga nõeljalehiseks pakkinud:

                     Rhododendron carolinianum

Tibakese vähem tihkelt on end rullinud Rhododendron anwheiense ja Rhododendron smirnowii:

                           Rhododendron anwheiense

                      Rhododendron smirnowii

Omamoodi niiöelda lohakalt vinti on katsunud lehti kokku tõmmata väiksemalehisem Rhododendron forrestii:

                     Rhododendron forrestii

Natukese lõdvapoolselt on lehti rullinud kaukaasia ja pontose rodo hübriidne sort 'Cunningham's White':

                            Rhododendron 'Cunningham's white'

Hoopiski vilets kokkurullija on Rhododendron ponticum. Seejuures on ta ka mõneti külmaõrnem. Alla -20 kraadi kipub lehtedele mõningaid kahjustusi tekitama. Samas on pontose rodol iselaadne kasvukuju, oksad vajuvad paljuski maadligi ja jäävad lume alla. Ilmselt kohastumus lumerohketele Musta mere äärsete mägede talvedele? Tegelikult pole ma selles kindel, lihtsalt oletan.

                            Rhododendron ponticum

Peale rodode on üks tubli leherullija ka Trochodendron aralioides. Nõmba metsas on ta heakasvuline ja seni täitsa külmakindlaks osutunud. Tõsi, ega siin peale ta istutamist alla -21 kraadist külma pole olnud. Selle külma puhul on lehtedele väikseid külmalaike tekkinud, ent tegelikult pole see midagi märkimisväärset.

                          Trochodendron aralioides

Kanarbikuliste seas on üks huvitav põõsas Kalmia latifolia. Üsna suured ümarad lehed meenutavad punase maasikapuu lehti. Seni on Nõmbal täiesti külmakindel olnud. Tema külmade talveilmadega lehti kokku rullima ei vaevu. Kui siis vaid õige veidi nagu longu vms laseb.

                      Kalmia latifolia

Loorberkirsipuudest Prunus laurocerasus vaid õige veidi käänab oma suurte lehtede servi allapoole. Üldmulje on siiski ka miinuskraadidega troopiliselt lopsakas:

                            Prunus laurocerasus

Lehti kuidagimoodi kokku pakkida ei viitsi ka portugali loorberkirsipuu. Tõsi, praegu suuremaks sirgununa on siin Prunus lusitanica väiksemalehine 'Angustifolia' variant:

                            Prunus lusitanica 'Angustifolia'

Täiesti muutumatult hoiab lehti õlipuuliste hulka kuuluv Osmanthus decorus. Tema lehed on nii paksud jäigalt plastjad, et põõsas ei suudaks neid kuju muutma panna parimagi tahtmise juures. Nii tugevad lehed ei paelu vist õnnenks ka sõralisi, kunagi korra vaid maitsti põgusalt.

                           Osmanthus decorus

Sekka luuderohust ka. Eriti lopsaklehine vorm laseb oma lehed vaid veidi längu:

                                 Hedera helix

Edasi jõuame juba väiksemalehiste tegelaste juurde. Ilex aquifolium ei muuda lehtede kuju või asendit talvel mitte grammigi. Sest need on nagu osmantuselgi väga jäigad paksud:

                                Ilex aquifolium

Igihaljastest kukerpuudest on üks toredamaid Berberis julianae. Siiski lehed üsna kitsad, nii et seal midagi nagu rullida õieti ei olegi. Hästi jäigad on ka tema lehed.

                               Berberis julianae

Pukspuu on meile kõigile hästi tuttav. Oma pisikesi pohlalikke lehti tema ei rulli ega liiguta kuidagiviisi, seisab täiesti samasugusena nagu keset suve:

                        Buxus sempervirens

Ning kõige lõppu midagi väga kauget ja eksootilist. Nimelt Tasmaaniast pärit igihaljas lõunapöök Nothofagus cunninghamii. 2016 UKst Wakehurstist korjatud seemneist tärkas mul üksainus. Hoidsin teda aastaid potitaimena, tuues talveks jahedasse siseruumi. Eelmise talve oli ta esmakordselt väljas. Oli erakordselt leebe talv, min -10,4 kraadi. Selle elas ilusti üle. Nüüd aga on juba -17 üle käinud. Selle liigi külmataluvuseks antakse min -15 kraadi. Nii et kahtlane värk. Praegu sügavkülmas olekus lehekesed oksteil veel küll haljendavad. Võiks ju loota imet, aga... nojah.

                    Nothofagus cunninghamii

 

Lumeuputus ja õunatoidud

 Kui eelnevail päevil oli lund nagu tema oli, pigem tuisuvaalud ja sekka üsna õhuke kiht, eriti metsas, sai veel ringi liikuda, siis eile tegi ikka väga vihase lumeuputuse. Miski lollakas kirde-edela suunaline tiheda saju keel aina ründas ja ründas Nõmbat siin Kesk-Hiiumaal. See oli osa üldisest Loode-Eesti lumesajuvööndist, mida toitis sooja mere ja külma õhu koosmõju. Vahetasin eile aina sajutopsikuid. Sulatatult sai sademete kogusummaks 30 mm. Ent selle hulka jääb ka varasemast sajust midagi. Nii et täpseid andmeid pole välja käia. Samuti oleks mõttetu lume paksuse mõõtmine. On see ju tuisu tõttu ikkagi väga ebaühtlane. Eesti rekordpaksus olla praegu Tallinnas - 37 cm. Kindlasti on Nõmba vähemasti sama paksu lume saanud. Kuigi arvuliselt tundub see 37 cm ju üsna vähe. Silma ja tunde järgi on siin justnagu rohkem.

                     Puukuuri ja maja vaheline roogitud rada.

Rookisin eile õhtul, põhiline töö oli aga täna. Õnneks vallasahk lükkas maanteest majani tee lahti. Aga maja juurest puukuurini ning pesukuivatusvarjualuseni tuli kõik käsitsi rookida. Paar tundi kulus ära. Iseenesest ju kerele hea, sai trenni tehtud. Ja tulemust ikka näha ka, vägevad vallid ja head vabad rajad. Majahoovis hakkab lume ladustamiseks paraku ruum otsa saama. Ja kui veel uut lund koos tuisuga tuleb, mis sügavad vallivahed peaks täis ajama, siis... ei taha sellele mitte mõeldagi. Ja kui peagi on vaja kompostihunniku juurde pääseda, et koorteämbrit tühjendada, siis ei kujuta seda vallist läbi sumamist ja sinna pääsu ettegi. Nii kaugele säärast korralikku rada kaevandada mitte ei viitsi.

                    Maja ees hoovis pole lund varsti enam kuskile panna.

                     Vaade köögiaknast.

                     Siidpöörise siil lumes.

                     Rookimine on lõpetatud seks korraks. Nägu üsna õhetavpunane.

Aga et mitte nii koleda lume lainel lõpetada, siis lisan siia otsa ka midagi meeldivamat. Tubane-talvine aeg on paras millegi maitsva vaaritamiseks. 7. jaanuaril keetsin veidi õunamoosi. Hakkasid osad koduaia õunad käest ära minema, niisiis tuli need ära kasutada. Sekka puistasin kardemoni.

Ning eile tegin selle hooaja esimese plaaditäie ahjuõunu. Hapukatest mahlastest 'Sidrunkollastest taliõuntest' saab väga maitsvad. Kui lisada veidi suhkrut, tublisti kaneeli ning augu täiteks rosinaid.

                     Ahjuõunad rosinatega.

Puuvõõrikute külvamine

 Jõulu esimesel pühal käisin Tallinnas vitsakimbul järel. Jõuluvana tõi vitsu, ehk siis puuvõõriku (Viscum album) valgemammulise igihalja okstekimbu. Soomest, Turu lähistelt, kus puuvõõrikud vohavad lausaliselt nagu kusagil Kesk-Euroopas. Imeline võõrikumaa Edela-Soome! Ikka väga raske seda imet uskuda. Jõuluvanasid oli tegelikult kaks: Jouni ja Jari. Nende kodust paarisaja meetri kaugusel vohavad puuvõõrikud põldudevahelistel haabadel ja pajudel. Redelit polnudki tarvis, Jari roninud krabinal puude otsa võõrikute järele.

                           Viscum album jõudis Turu lähistelt Hiiumaale Nõmmba

Jõudsin eile koju Hiiumaale oma aardega. Kimbust aina mamme pudises, kaasa oli antud eraldi minigripi kotikesse pandud hunnik juba varisenud marju. Mis jutt see on netis, et hoidke oksi kevadeni ja alles siis võib külvata, no ei säili ju kuidagi, ilmselgelt mammud küpsed, kui juba pudisevad. Teine netisoovitus mainib aga, et jõuluvõõrikuid saab säilitada kuni 3 nädalat vaid. Mis on märksa tõepärasem. Sättisin võõrikukimbu maja ees viirpuoksale ja tegin mõned petukapildid nagu olekski juba viljuv võõrikukera siin looduslikult kasvamas. 

  

  

                      Viscum album kodumaja ees viirpuul...

Niisiis ei jäänud muud üle kui külvama asuda. Eile olid oksad veel märjad ja hästi ei haakunud limapalliga ümbritsetud seemned, tegin vaid proovikülvi viirpuule ja õunapuule:

  

                     Viscum album külvid viirpuule ja õunapuule

Täna tormab tuul, oksad on ideaalselt kuivad ja läks suur võõrikuseemnete kleepimine lahti. Teedolt redelit ei viitsinud küsima minna, liimisin maast nii kõrgele okstele kui sain, maja taga ronisin toolile siiski kah. Ilge tugev limaniit on seemnel taga. Niisiis pläkerdasin ja limatasin. Vahepeal pudistasin kimbust veel juurde, nii et võõrikuokstele jäid vaid mõned mammud, mis on tugevalt kinnitunud, nende edaspidiseks külviks sobivaid ilmu võibolla enam ei tulegi. Ähvardatakse püsivate miinustega. Aga no külma ei tohiks need seemned peljata, pärinevad ju Edela-Soomest, meie saartega sarnasest kliimavöötmest.

Niisiis, mis puudele sain võõrikuseemneid limastatud? Roosõielistele, pärnadele ja vahtratele, need on sobivad puuvõõrikule ja neil madalal oksi kuhu kinnitada. Loen siinkohal üles, kuhu võõrikuseemned paika panin:

Pärn ja vaher (Tilia cordata & Acer platanoides) maja taga.

Viirpuu (Crataegus sp.) maja ees.

Harilik ja hõbevaher (Acer platanoides & Acer caccharinum) Moosese heinamaal.

Pooppuu (Sorbus intermedia) nooruke puukene luuderohumännikus.

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) aiamaal Karbonis.

Korea vaher (Acer pseudosieboldianum) aiamaal

Õunapuud (Malus domestica) 'Tiina' ja 'Kuldrenett' aiamaal.

Punaselehine sammasõunapuu (Malus) sauna taga.

Krimmi pärn (Tilia x euchlora) ja põldvaher (Acer campestre) alumisel heinamaal.

Prantsuse vaher (Acer monspessulanum) Aadria õues.

Küdoonia (Cydonia oblonga) Aadria õues. 

Pirnipuudel ei tahtvat võõrik kasvada, küdoonia tundub nagu pirnile lähedane olevat, aga no prooviks mõne seemne panin. Ning eks osad puukesed ole na noored, vahest ei oleks hea neid puuvõõrikuga koormata. Kuid eks näis, kas üldse mõni seeme kuskil ellu jääb ja oma haarmed välja ajab. Kirjanduse väitel peab puuvõõrikuseemned liimima pliiatsi kuni sõrmejämeduse oksa külge, kus õhuke vigastamata koor. Tegin siis just nõnda. Hilisem võõrikuseemnete külv, sobivad puuliigid - võiks ju edu olla. Erinevalt 2011. aastast, mil Ungarist tõin võõrikuid juba oktoobri algul ja liimisin üsna suvalt, isegi tammede koorepragudesse. Niisugust vägevat limapalli seemnetel nagu ümber polnud, küllap olid toona liiga vara korjatud. 

Igatahes jään nüüd ootama ja lootma parimat!

Orhideeline pööripäev (ja Orchis anthropophora)

 See pealkiri kõlaks nagu juunikuust, et orhideeliine pööripäev. Tegelikult on ka juba talvisel pööripäeval võimalik käpalisi silmata. Muidugi mitte õisi, küll aga uusi lehti ja otsakesi. Kui Läänemaal on juba ammuilma kärbesõitel (Ophrys insectifera) uusi lehti, siis siinne ei kõssagi, pole seda kunagi teinud enne kevadet. Ka jumalakäpad (Orchis mascula) kasvatavat juba sügisel esimesi uusi lehti. Ei viitsi hakata Nõmba teise serva uurima minema. 

Alustades hilisematest tärkajatest, siis nendeks on kuldkingad (Cypripedium calceolus). Miski mõni nädal tagasi polnud veel märki, täna aga langenud lehtede vahele piiludes leidsin armsad kahvatud nubulad. Kuldkingade aeg on alanud, jee!

Vist juba septembrist on ilmnenud arukäpa (Orchis morio/ Anacamptis morio) lehed. Tema pole Hiiumaal looduslik. Õnneks on võimalik veebist osta erinevaid kultuuris kasvatatud käpaliste mugulaid. Sobivates tingimustes võivad need püsima jääda. 

Enim põnevust pakub mulle aga üks lõunamaine orhidee. Mullu suvel tellisin Püreneedest ainsa saadaoleva mugula, juba 8-aastane teine. Liiginimeks mehine käpp (Orchis anthropophora), varemalt mehine isakäpp (Aceras anthropophora). Vaatamata oma väga isasele-mehisele nimele on ta õitsemine pigem ikkagi naiseliku moega. Rohekaskollased väiksed õied püstisel õievarrel. Kuidagi omamoodi tore käpaline, ehkki mingi ülevoolava iluga ei hiilga. 

Orchis anthropophorat loetakse atlantilis-mediterraanse taimestikuregiooni liigiks. Levib Põhja-Aafrikast ja Vahemeremailt Lõuna-Saksamaani, levila põhjapiir Lõuna-Inglismaal. Vahemeremaisuse tunnuseks on juba sügisel uue leheroseti kasvatamine. Õitseb kevadel-varasuvel ning suvel pealsed kuivavad. Oma saadud mugulakese istutasin Aadria õue. Väiksele põndakule, et oleks hea drenaaž. Pinnas on seal lubjarikas, nagu see liik nõuab. Jäin väga huviga ootama tärkamist. 

30. septembril avastasin, et ongi tema end samblavaibast välja pistnud. Järgnevate kuude jooksul pildistasin taime edenemist, panen sellest siia kokku pisikese fotogalerii. Lõppu lisan täna klõpsatud pilte. Näeb nii ilus ja lootusrikas see käpp seal oma kolme lehega välja, peal huvitav hõbejas muster. 

                               Orchis anthropophora 30. septembril

                                Orchis anthropophora 10. oktoobril

                               Orchis anthropophora 15. oktoobril

                              Orchis anthropophora 4. novembril

Ning siis tänase pööripäeva pildid, 21. detsembril Aadria õues Nõmbal:

Loodetavasti ei tule see talv hirmsa paljaskülmaga ja suudab samune lõunamaine käpaline siin ellu jääda. Väga tahan tema õitsemist näha. Lõppu laenan pildi netist, õitsvast Orchis anthropophorast:

Luuderohi Kriipsu rängal

 Kui korra Kõpus, siis sai ka üle vaadatud luuderohi (Hedera helix). Paraku veeseis nii kõrge, et Ligude metsa luuderohupaika ei hakanud üritamagi tungida. Ilmselt vajanuks loopsudest üle saamine kummipaati. Aga ka üle aastate oli huvitav põhjapool mäestikuselgroogu Kriipsu ränka rängata. Siin asub Kõpu ja Hiiumaa teine looduslik luuderohu kasvupaik. Saaremaal on luuderohtu päris mitmel pool, ronivad kõrgustesse, õitsevad ja vast ka viljuvad. Nii nagu ka Ligude metsa luuderohi. Kriipsu ränga luuderohi on aga alati na tagasihoidlik olnud. Ikkagi siinpool Läänemerd oma absoluutsel põhjapiiril. Tegelikult on põhjuseks tugipuude puudus.

Esmalt oli vaja õige koht üles leida. Lihtne see ei ole. Alustuseks oli tegu õige sihiotsa leidmisega. Edasi lugeda umbkaudu 600 sammu läände. Kaitsealadel sihte enam ei hooldata, sestap kipub tükati kuuski täis kasvama. Läksin oma sammude lugemisega sassi. Kuniks läbimatu langenud puudepalkide räga edasimineku täiesti võimatuks tegi. Mäletan siin kõrval lagedamat ala, ent see mälestus pärineb vbl 1999. aastast. Nüüdseks on puud hoogsalt sirgunud. 

Hüva, kust lõunasse keerata? Oleks nagu jalgrajake? Vanasti kulgenud siit metsatee, nagu mu kunagine kaart näitab. Pöörasin pilgu ülespoole. Jah, puulatvade vahel oli aimatav lagedam riba - siit pidi see tee muiste minema! Teest endast pole küll midagi maapinnal alles, aina langenud puud ja kinnikasvanud kõik puha. Lugesin umbkaudu 200 sammu. Nii, nüüd peaks olema enamvähem õige piirkond. Paremal, langenud puudekaosest nõlvakut ülespoole vaadates tundus midagi nagu tuttavat. Suundusin sinnapoole. 

                 Kriipsu ränga luuderohu kasvukoht paistab, seal taga sarapuu ümbruses

Kui viimati, hulk aega tagasi siia tulin, siis osutus luuderohu leidmine väga raskeks. Sedakorda läks aga hõlpsalt. Näed, seal mahamurdunud tüvel läikrohetasidki luuderohu lehed - leitud taas! Kahjutundega avastasin, et metsloomad olid väädid puruks rebinud ja need lebasid maaga ühenduse kaotanult tüvel. Juuretaolised jupid siiski vartel, tegin aiandust ja suskasin need varred samblasesse pinnasesse. Kuid luuderohtu jagus siin veelgi. Siin ja seal mõni väädike ja lehekimbuke, ikka samblal roomavana, või murdunud tüvedel või üle samblaste rahnude kaardudes. Aga väga vähe siiski. Ja mitte kusagil ei roni puule. Üks väät, va pimeloom juba kuusetüvele na lähedal, aga ikka osanud mööda rihtida. Nojah, ega taimel pole ju silmi peas, eksole...

                           Luuderohuväät on osanud kuusest mööda kasvada

                  Salumetsafragment luuderohu (Hedera helix) ja sarapuuga (Corylus avellana)

Umbkaudu mõõtsin jalgadega kasvuala ära: 30 x 15 jalga ehk nii umbes 10 x 5 meetrit. Haide-Ene Rebassoo märkis kasvualaks siin 1959. aastal 15 x 15 meetrit. Ja toona üritas luuderohi ka kuusetüvele ronida. Ikka natukese pettumus see oli nüüd, justkui ei mingit edenemist. Igalpool istutatult on luuderohud ka aedades väga vägevaks muutunud, nii Kärdlas kui ka mul Nõmba koduaia mändidel, õitsevad ja viljuvad. Siin aga jätkuvalt vegetatiivsete väädikestena. Mis parata. Peaasi, et see vana-vana looduslik leiukoht sai taas üle kaedud.

 

Kriipsu ränga luuderohi roomab maas ja murdunud tüvedel, puude otsa pole ikka veel jõudnud

Kriipsu ränga luuderohtude keskmeks on üksik sarapuu. On ilusaid ümaraid näsiniinepõõsaid, nagu pisikesed puud, kõrgem mulle rinnani. Paiguti tundus luuderohtu veelgi olevat, ent see oli petukas, need olid talihaljad sinilillelehed, ka euroopa metsputke lehti palju. Mitmel pool roomles harakkuljuste peenikesi pikki varsi. Pruunistunud kilpjalalehed risakil kõikjal ümber. 

     Luuderohu (Hedera helix) lehed ja väädid näsiniinepõõsa (Daphne mezereum) all

Hakkas hämarduma, oli viimane aeg asuda läbi metsaräga tagasi sammuma.