Heinaaeg algas alles nüüd

 Tavaliselt on kodupuisniidul hein selleks ajaks juba tehtud. Sel aastal aga jõudsin oma vikatiga sinna alles täna. Rohi on hakanud tükati juba puituma, paiguti lamandub, ega see kerge töö ole samune käsitsi niitmine. Täna sain kesksel Soopuisniidul siiski päris suure tüki maha. Sekka tegin pilte ka. Tänu niitmise viibimisele on saanud hilised õitsejad end täies hiilguses avada. Kuldvitsu on siin ja seal. Aga lausa massiliselt on peetrilehte (Succisa pratensis). Eriti langi pool küljes. Eks ta kahju ole neid maha niita, aga ei saa ju ometi septembrisse välja oodata. Peetrilehtede õisikutel lendavad liblikad, sealhulgas admiralid:

     Niidutäis peetrilehti (Succisa pratensis) mõne admirali-liblikaga (Vanessa atalanta).

Kogemata sahmasin vikatiga maha pundi viljunud balti sõrmkäppi. Hoopis haruldasemaid emajuurelisi säästan aga iga hinna eest. Sinise emajuure (Gentiana pneumonanthe) seemned sain ma 2017. aastal Tartu botaanikaaiast. Neist tärganud taimed hakkasid õitsema väga ruttu, lausa teisel-kolmandal aastal. Neli punti neid seal on. Pidasin millalgi plaani ikka neid laiali istutada, ent parem see plaaniks jäägugi. Väga raske oleks neid vikatist säästa kui aina siin ja seal kasvaksid. Sinise emajuure sügavtumesinine värv on lausa ebamaine. Olen käinud eelmisel kümnendil neid loodusest otsimas, Emajõe suudme lähistel Peipsi ääres, ent ei leidnud. Sinist emajuurt pole ma looduses näinudki. See liik on Eestis väga haruldane, vaid üksikud kohad Ida-Eestis. Kuulub II kaitsekategooriasse. Hiiumaa mõistes on tegemist sissetoodud võõrliigiga.

                 Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on väga kaunis taim.

Teiseks Soopuisniidu emajuureliseks on püsiksannikas (Swertia perennis). Tema leiukohad on peamiselt Kagu-Eestis, eeskätt Tartumaal, aga ka Harju- ja Raplamaal on olemas. On meil arvatud lausa rangeimasse I kaitsekategooriasse. Püsiksannikat on mul olnud õnn näha oma ihusilmaga looduses lausa kahel korral, mõlemad Tartumaal, soodes. Oma n-ö määrdunudsiniste õietähtedega ei ole sannikas nii silmipimestavalt uhke kui sinine emajuur, ent omamoodi tore ikkagi. Nõmbale on ta saanud samuti Tartu botaia seemneist. Õitsemisealiseks jõudmine võttis neil aga väga kaua. Alles tänavu viimaks on ilmunud õievarred, kolm tükki. Ühel varrel on õied avanenud, teistel veel nuppus.

                      Püsiksannikas (Swertia perennis) on lõpuks oma õied avanud.

Nagu näha, jõudsin püsiksannikate ümbert täna juba heina ära niita. Aga seal läheks veel mitu-setu päeva rasket tööd. Puisniidumetsaala on ikka paganama suur. Ja sekka lubab vihmapäevi ja üldse - kardetavasti nii hilise niitmise järel heina tänavu kuivaks vist ei saagi. Eks me näe...

                       Väike puhkepaus niitmise sekka.

Kool sai läbi

 Ja saigi läbi mul see kool. Ehk siis Suuremõisas linnaaianduse eriala. Kaks aastat kestis see. Tegelikult pääsesin ma sinna Hiiumaa ametikooli kõige viimasele aianduskursusele 2024. aastal üle noatera. Konkurents oli kõva, kandideerijad kah kõvad tegijad. Jäin toona napilt joone peale.

                        Suuremõisa kooliaed, tiigis õitsevad kollased vesiroosid.

Nende kahe aasta jooksul oli mitmeid mõõnu. Tundsin korduvalt kahtlust, et kas ma vean ikka välja. Eks ma ole na impulsiivne kah. Tundub nii lihtne minema kõndida. Kuid ikka jälle pöördusin tagasi. Oli mitmeid huvitavaid käike kooliprogrammi raames, neist nt tänavu veebruaris nostalgilisse Räpinasse. Mu viimane lõpetatud kool oli 1997. aastal Räpina metsakool. Too oli üheaastane kursus ja ikka lihtsam kui nüüdne. Ning muidugi olid toredad need praktikanädalad Tallinna botaanikaaias. Neist olen ma üksipulgi siia kirjutanud. Nii detailselt seetõttu, et oleks võtta hõlpsalt materjali portfooliosse. Samuse portfoolio sain kah kevadel tehtud. 

Eeskätt põdesin ma ladina keele pärast. Meie kursusele väänati peale 500 nime, mis on ikka räige hulk.  Puid-põõsaid ma teadsin varasemast, lisaks mõned kodumaiste taimede ladinakeelsed nimed. Aga kõik need suvelilled ja toataimed ja köögiviljad ja umbrohud... Eks ma siiski üritasin sekka õppida. Proovieksami järel eriti muudkui tuupisin ja tuupisin, nii et kogu elu näis koosnevat vaid kohustuslikest ladina nimedest, kõik muud n-ö ebavajalikud ladinakeelsed nimed katsusin peast elimineerida. Olin üllatunud kui kergesti nimed siiski tegelikult pähe jäid. Aju oleks nagu ise end kokku võtnud, et kui midagi väga vaja, siis on justkui võimalik. 

                         Sel koolinädalal sai harjutatud eksamiks, tegin nt pistikuid.

Neljapäeva õhtul oli esimene eksamietapp. Sain ühe suure püsikuala ja pidin seal koostama aastaringse hoolduskava. Nägin kui rohtunud seal oli ja ei osanud kuskilt pihta hakata. Midagi kokku luuletasin, et millal välja kaevata kevadel, uuendada, rohida, kuude lõikes igast tegevused. Pärast karmilt Laursoni-daamilt sain märkuse, et ikka kompostmullast ei piisa, väetama PEAB ka ning et kõrrelisi ei tohi sügisel tagasi lõigata. Hoolimata sellest, et olin eelnevalt seletanud, et päideroog, selline vastupidav värk, et võib lõigata sügisel nt esimese sõlmevahepeale, siis ei pääse vesi juurtesüdamikku. Looduslikud kõrrelised ju niidetakse maha, ei need sure sellest mette talvega välja. Nojah.

Üleeiele oli siis hommikul see ladina keele lõplik kontroll. Aeti kuskile võlvkeldri vangikongi meenutavasse urkasse ja anti igaühele ette kuhil oksi-pealseid. Kõik kakskümmend tuli veatult ära määrata-nimetada. No jummel tänatud, et olin õppinud, sattus mulle nt Phalaris arundinacea ehk päideroog, mis kipub vägisi segi minema Phaseoluse ehk aedoa nimega. Ja va Antirrhinum majus ehk lõvilõug oli ka. Selle olin pähe tagunud alles eelmisel päeval. Kokkuvõttes vist tegin vaid ühe tähevea, arvan ise.

Seega pääsesin edasisele eksamile. Kasvuhoones pidime tegema külve. Kiirustati takka, et 20 minutit aega, täitke kümme potti mullaga ja pärast kiletage külvid. Kileraip kleepis rullis lootusetult kinni, äsasin noaga, haavasin end kahel korral ja pidin veritsevana katkestama. Külvatud vähemasti sain.

Järgmine etapp oli pistikute tegemine. Igihali oli normaalne, aga lavendliladvad olid küll meelega praht valitud, et peaks ikka sitast siidi tegema. No kõiki 20 pistikut ma ei teinudki, tegin vähem, panin tokid ja mässisin kile, jõudsin laua isegi puhtaks kasida. 

                        Mõned hetked enne lõpliku kohtuotsuse välja kuulutamist.

Lõpuks klassis. Kiideti meie tugevat kursust ja siis hakati ette lugema kohtuotsuseid. Ikka nimi ja et "kutse on.... omistatud". Mina nimekirjas viimane. Kui tuli, et kutse on omistatud, tegid kursanaised kõva aplausi. Sedapsi.

Peale kohtuotsust. Uimane ja väsinud, ei olnud emotsioone, et ohoo, et saingi selle aednik 4 tase kutse. Ootan bussi, et koju Nõmmba sõita.

Aga mis edasi saab? Seda ma ei tea. Lisan siia hoopis kaks pilti sellest nädalast Suuremõisast. Trompetipuu õitseb uhkesti, see kräbul on pisikesest peale õitsenud ja viljunud. Nüüd üle 2 m kõrge ja eriti õisikuid täis, lisaks mõned piitspeened viljakaunad juba kah. Mul kodus kasvab juba üle 20 a vana puu, kuid see pole veel õitsemiseni jõudnud mitte.

                           Trompetipuu (Catalpa sp.) õitseb Suuremõisas.

Topiaaria ehk pügamisetööd

 Kunagi nooruses, kui nägin asju mustvalgelt, hindasin vabakujulist aiakujundust, igasuguseid prantsuse aiakunsti rangeid pügatud vorme nimetasin ma mõttetuseks. Õnneks muutsin peagi oma seisukohti. Hekid on igatahes omal kohal. Kusjuures mitte ainult aiaäärse piirdena, vaid suures aias ka eri aiaosade liigendajana. Just nagu Nõmbal ongi. 

Alustasin pügamisetöödega, nagu ikka, maja juurest, juuli lõpul, kus käisin üle läikiva tuhkpuu hekid, punase kukerpuu ümarpüstja vormi ning viirpuu. Viimane on kujundatud jaapanipärases niwaki stiilis, ehk n-ö pilvepuu. Viirpuu on väga jõulise kasvuga, teine pügamine tuleb võtta ette lisaks sügisel.

                          Viirpuu (Crataegus sp.) niwaki

Edasi järgnes ligustrihekijupp. See on rasketest lumedest lääpa vajunud ning tagasi vormi saamine nõuab väga jõulist lõikust, nõnda et tükati see hekijupp päris raagjas jääb. Kasvatasin need ligustritaimed ise seemnest.

Omaette paik on alumisel heinamaal, kuju üritan luua midagi topiaaraia sarnast, mõneti paks meenutama n-ö rohelisi varemeid. Põhiliseks on seal pöögi- ja valgepöögihekk. Fagus sylvatica taimed kasvatasin Kärdla Rannapargi puude seemneist, Carpinus betulus taimed aga Vaemla pargi puu seemneist, mõlemad kasvama pandud sajandivahetuse paiku. Algselt tahtsin istutada pöögimetsa, aga kuna me metsamaa liigniiske, siis enamus läks hekiks. Valdavalt punaselehise vormi sekka on roheliseks triibuks põhiliigi pööke. Pügatult nad oma eredad värvid küll kaotavad, fotol jääb üsna tume riba. Pöögiheki ees on ligustritest kujundatud sambad. Ligustritel on viimastel aastatel miski häda kallal, on hõredad ja lehed tumetäpilised vms. Tänavu siiski pole väga vigagi neil sammastel.

              Hariliku pöögi (Fagus sylvatica) hekk ja esiplaanil ligustri (Ligustrum vulgare) sambad

Kõige suurem ja töömahukam alumisel heinamaal on valgepöögihekk. Olen ta lasknud ehk liiga kõrgeks, üle pea sirguda, paras vaev seal küünitada. Pügasin seda hekki kokku lausa kolmel päeval, töötunde sai oma 8, just täna lõpetasin. Toreduse pärast on valgepöögihekki kujundatud ka väravakaar. Heki ühes nurgas see heledam sammas on aga lodjap-põsienela (Physocarpus opulifolius) kollaselehine vorm. Lisaks on seal alumisel heinamaal pügatud ka ebajasmiin.

                      Lodjap-põisenela (Physocarpus opulifolius) sammas valgepöögiheki ees.

                      Hariliku valgepöögi (Carpinus betulus) hekk väravakaarega.

Väsinud ja higine, aga rahul, et töö tehtud sai. Muide, ma pole juba aastaid suiti nii päevitunud olnud. Kui ilm soe, mis sest higisest särgist ikka seljas ligundada, eksole.

Aga sellega pole pügamisetööd siiski veel lõppenud. Sest tiigi taga ootavad oma järge tammesammas, vervev kontpuu pallpuukene, kukerpuupõõsas, türnpuu jne. Ning lisaks elupuu-grotta ehk uksekaare ja aknaga koobas. Nendeni jõuan vast ikka ka veel augustikuus, ehkki elupuu-grottat olen vahel püganud ka septembris.

Viimane praktikanädal Tallinna botaanikaaias

 Sel aastal juba neljandat korda käisin Tallinna botaanikaaias praktiseerimas. Ühtteist teada tuttavaid töid, mõnda aga ka uudset. Näiteks oli nüüd üks kõrge sammaskaktus (Echinopsis sp.) oma ladva alla otsustanud heita ja see vedeles maas nagu üks roheline ogaline palk. Saagisin selle juppideks, torkisin hargi otsa ja tõstsin prügikasti. 

Üksjagu tööd oli Lõuna-Peruust pärineva nõelja rullkaktusega (Austrocylindropuntia subulata). See on nõeljas tigedik, samas tema noored mahlased moodustised vartel on hapukad ja söödavad. Üsna habras taim. Tema tugevaks tagasilõikuseks kasutasin pikka teleskoopsaagi, käes paksud nahkkindad ning lõigatud varrejupid tõstsin ürgsete puidust pintsetijurakate abil prügikasti. Rullkaktus enne ja pärast lõikust:

Tore tegevus oli orhideede siirdamine oksarondile. Esmalt olin Jaanil abiks ühe taimepusa tegemisel. Puu otsast oli alla kukkunud taimekogumik, mis koosneb helme- ja pärlkaktustest ja dendroobiumist. See sai nüüd kohaliku palmi kiulataka sisse mässitud, sekka koorepurusegu samusesse pessa, siis aiatraadi ja kotiriideribaga kinni köidetud, lõpuks veel riputustraadiga kinnitatud. Oksarondile läksid aga orhideed Catleya ja Dendrobium. Niiskusehoidjaks juurte juurde tüvele turbapätsitükikesi, lisaks turbasammalt ning traadi ja kotiriideribaga kinni. Selline epifüütsete orhideede istutamine siis:

Samas Jaani n-ö tööruumis oli siiasinna taimepottidesse end ise külvanud raagraigas (Psilotum nudum). Kunagi ma hirmsal kombel tahtsin seda taime omale saada. Peeti üheks maailma ürgseimaks taimeks, meenutab väga algelisi Devoni ajastu psilofüüte. Tegelikult on nüüd jõutud järeldusele, et on hoopis redutseerunud ehitusega eostaim, kuulub Tmesipterisega koos maokeeleliste (Ophiglossaceae) hulka, meie kodumaistest taimedest on samas sugukonnas maokeel ja võtmeheinad. Kasutasin nüüd juhust ja küsisin raagraigast omale. Jaan katsus pottidest koukida, aga sai vaid väga väikseid risoomijuppe mullast kätte. Juuri sel taimel pole, miskid mikroskoopilised pruunid karvakesed siiski paistsid - risoidid arvatavasti, nagu sammaldel. Raagraigas on levinud maakera soojemas kliimavöötmes, on sageli epifüüt. Euroopas kasvab teda siinseal Andaluusias. Meie oludes muidugi toataim. Mul polnud kodus oma toas enam ühtegi potitaime, sain nüüd siis taas ühe. Jaan segas savipotikesse segu kruusast ja turbasubstraadist. Minu raagraigas botaia riietusruumi akna peal:

 Ühel pikaleveninud lõunapausil tegin tuuri botaia välikollektsioonides. Üllatas paari huvitava liigi viljumine. Ja kohe tekkis ahvatlus tulla sügisel siia neid korjama. Ehkki olen endale lubanud, et nii vanas eas (olen nüüd poolsada aastat vana) ma enam ei hakka puude-põõsaste seemnetest külvamisega mässama - sest millal ma üldse tulemust näen... Eks siis paista. Igatahes alpi türnpuud (Rhamnus alpina) viljuvad tänavu ilusasti. Neil on toredad vaomustrilised lehed. Samas kui kõrval palju lopsakamate vaomustrilehtedega madalakasvulisem balkani türnpuu kahjuks ei vilju. Niisiis portree Rhamnus alpinaga:

Ägeda lehestikuga on pirnlehine lodjapuu (Viburnum cassinoides), läikivad ja nahkjad, nagu igihaljas, tegelikult siiski heitlehine. Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Ja viljub siin botaias tänavu. Kiusatus oleks oma Arkansase aias sellist omada...

Ning siis märkasin silti: sitsiilia tuhkpuu (Cotoneaster nebrodensis). Väääoo, või lausa Sitsiilia! Levib tegelikult üle Itaalia mägiste alade, Sitsiiliast kuni üles Alpide ligi välja. Iseenesest üsna tuhkpuu nagu tuhkpuu ikka, meie hariliku tuhkpuu hiiglasemakasvulisem variant, laiuv põõsas julgelt üle pea. Vilju täis. Oeh, jälle üks ahvatlus mu jaoks...

Nii, aga tagasi tööde juurde. Troopikaosakonnas tegin viigipuudele kujundust. Mullu talvel juba neid lõikasin, taas padrikuks vohanud. Seekord lasti mul tegutseda täiesti iseseisvalt. Pikavarrelise teleskoopsaega saagisin ladvad maha, tegin muidu tugevat lõikust. Vaated sükomoori-viigipuule enne ja pärast lõikust:

Eriti lahmaklehine on lüüra-viigipuu, tema äralõigatud oksi sai iseäranis vägev lasu. Nüüd saavad kohvipuu ja teised taas vajalikku valgust. Aednik Eevi oli väga rahul, et õhku ja valgust taas seal nüüd. Niisiis lüüra-viigipuu enne ja pärast lõikust:

Ründasin ka bugenvilleat. See on eriti vastik pikaastlaline liaan. Meenutas kodust Maclura pomifera lõikamist. igatahes natukese kriimuliseks ma sain. Ehkki värviliste kõrglehtedega õisikud näevad efektsed välja, siis soojal maal elades mina seda taime omale küll kindlasti aeda ei tahaks!

Üks vihmatibaline hommik Lasnamäe kanalis, ootasin bussi, et botaeda minna:

Botaias ootas nagu igal hommikul Peetja. Naljakas lind, teeb kõikvõimalikke hääli ja pealelõunati hõikas mulle: "Koju-koju!"

Minu viimaseks tööks botaanikaaias sai suurekasvuliste püsilillede osakonnas ühe istutusala laiendamine. Vuliseva arõki kohal kulgeb nõlv ülespoole, selle servas tee kõrval otsustati nüüd mururiba üles harida. Kuna kõike ma käsitsi tegema ei pidanud, edenes töö üsna hõlpsalt. Avo oli juba kopaga enamuse kamarat üles võtnud:

Mina haarasin labida ja kaevasin ülejäänud mättad välja, kiskusin üles eriti vintsked tarnajuured. Seejärel tõi Avo kaks koormat mulda:

Nüüd läks terrassi kuivmüüri ehitamiseks. Kohapealseid paelatakaid vähevõitu, sestap kärutas Pille mulle kive aina juurde. Ja mina muudkui ladusin. Koduaias olen paemüüre ja kiviaedu teinud piisavalt, sestap tuttav töö. Aga aega võttis see kivide passitamine sellegipoolest üksjagu. Igatahes täitsa kena tulemus sai. Ja mis peaasi, kannatab pealeastumist hästi, kivid ei jäänud logisema-kõikuma. Tihendasin müüritisetaguse mulla kõvasti ära. Tulemus:

Mulda jäi kõvasti üle, kuhjasin selle tee pealt ära objekti teise otsa, selle ala lõpetab Pille ise ära. Ja uuele alale istutatakse kuke- ning kanaharjad. Seda lõpptulemust tahaks oma silmaga näha.

Ja ongi kõik, kahel aastal botaanikaaias praktiseerimas-tööl käimist on sellega läbi. Toredad ajad olid. Need tööd ja kollektiiv ja üldse. Mälestused jäävad kustumatud, nagu öeldakse. Kinnitati, et olen alati tagasi oodatud - vabatahtlikuna. Eks me näe...

Kodukäpaline suvi

 Sel suvel ei jõua ma õieti kuskile orhideid kaema. Kuu aja eest Sarve valgeid tolmpäid sai kaemas käidud ja see ongi kõik. Kuid samas on oma kodukülas, lausa enda maal käpalisi piisavalt. Hallid käpad ja suured käopõlled on ammuilma ära õitsenud. Nõndasamuti pruunikad pesajuured ja kõdu-koralljuured. Viimaseid on me maa tagaservas kraavipervedel tänavu vähe, vaid neli vart. Lõpetanud on tiigikalda sõrmkäpad, metsas veel mõned õitsevad, seal peaks tegu olema kuradi-sõrmkäppadega. Aga täpsem uurimine fotode järgi jäägu millalgi hilisemaks. Veel kestavad muguljuured tiigikaldal, ligi 40 õievart. Üks juunikuine pilt neist:

                              Muguljuured (Herminium monorchis)

Väga kiiresti õitsevad läbi soo-neiuvaibad. Algses kohas tiigikaldal on miski 130 õievart. Kõrvale külvunud taimi räsis aga vesirott. Lisaks teada koht metsatiigi kaldal. Tänavu aga olen neid leidnud siit mitmest uuestki kohast: suure tiigi Aadria õue poolsel kaldal kaks õievart, Aadria õue kiviaia taga kolm õievart ning taga metsaaias lõunapöögikaldal üks õievars. Tunnevad end siin ikka õige koduselt!

                    Soo-neiuvaibad (Epipactis palustris)

Hetkel on tumepunaste neiuvaipade õisteaeg. Neid kõiki ei hakka ma kokku loendama. Kui maja juures liivapõndakul mõned juba lõpetamas, siis tiigi taga Aadria õues täies õies. Majahoovis on paar tumepunast neiuvaipa huvitavalt heledamate õitega. Siinkohal pilt tavalisest tumepunasest neiuvaibast ja heledamate õitega vormist:

                                  Tumepunased neiuvaibad (Epipactis atrorubens)

Õitsemist lõpetavad käoraamatud. Tänavu on neid Aadria õue niidul veidi vähem kui mullu, kokku neli õitsvat taime. Harilik käoraamat meeldib mulle väga. 

                             Harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea)

Läbi on saanud ööviiulite õitseaeg. Ehk siis kahelehine käokeel. Neid on siin me maal vägagi palju. Metsas ja puisniidul. Puisniidul küll sead tapavad neid õitseajal tihtipeale ära, ent ikka aina ilmub uusi taimi. Mõni lausa gigant. Päris pundardena kasvab ööviiulit aga metsaaias, seal tiikide kaldail pean niidukiga imetrikke tegema, et neid säästa. Oma 200 ööviiulit on seal, isegi rohkem. Üks pilt neist metsaaias:

                    Kahelehised käokeeled (Platanthera bifolia)

Mu jaoks aga huvitavam on rohekas käokeel. Tema on siin uustulnuk. Esimene õitsev taim ilmutas end vast nii kümmekond aastat tagasi - suure tiigi taga. Ajapikku on neid seal rohkem saanud. Tänavu siiski õitsvaid taimi vähevõitu, kõigest neli. Kaks vaadet sealt tiigi tagant Aadria õuest:

                                  Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

Kaltsifiilse liigina leidus neid just seal lubjarikkal niidul. Aga on huvitav erand, kolm rohekat käokeelt kasvab ka päris me maa tagaotsas, Tagapuisniidul. Ülemäärase lubjarikkusega seal just ei hiilga see pinnas, aga olemas nemad on. Pilti lisada paraku pole. Kuid järgmine tore leid juhtus eile. Niitsin maja taga muru ja vaatasin, et näed, üksik kahe varrega ööviiul. Varem oli neid õue peal mitmeid, ent põuased suved on nad ilmselt lõplikult hävitanud. Niisiis see üks, uues kohas. Aga... tegu polegi kahelehise käokeelega, hoopiski rohekas käokeel! Tegelikult on erinevus märgata juba kaugelt: roheka käokeele õied on kuidagi rammusamad, täidlasemad. Ning lähemalt kaedes saab kinnitust veelgi: polliiniumid asetsevad õies teineteisest eemal, mitte lähestikku nagu ööviiulil. Nii et jah, kui kahelehine käokeel on siin vana tuttav, teada ja tavaline, siis rohekas käokeel haruldasem ja seetõttu põnevam.

                              Platanthera chlorantha maja taga heki ääres.

Jälle botaanikaaias

 Praktikakohustuse täitmine muudkui jätkub. Taaskord Tallinna botaanikaaeda. Eks seal need tööd-tegemised hakka juba üksjagu korduma, kas lugejal enam teab mis huvitav ongi. Aga kirjutan siin sellegipoolest, pärast endal mugav praktikapäeviku-esitamise tegemisel siit vaadata. 

Esimene objekt oli valge maja külastuskeskuse talveaia puude hooldus. Suur lambiharjapuu (Callistemon) oli araukaariat ahistama hakanud. Iseenesest ilus nagu igihaljas leinapaju, aga tagasi kärpima peab, Ega's midagi, teleskoopkäärid-saed ja peale plaanipidamist hakkasime kolmekesi pihta. Vaated enne ja pärast lõikamist:

Tegelikult sai vist veelgi hõredam, aga juba nende kahe pildi võrdlusel mingi vahe siiski märgata on. Peale selle lõikusin tagasi hibiskuseid ehk n-ö toakaski. Lähenesin päris julmalt, lopsakatest põõsastest jäid alles tüükaharvikud. Aga hibiskused vohavad tagasi väga kiiresti, neile peabki jõuliselt lähenema. Pildid enne ja pärast:

Sekka klaasialusele kaesin veidi ka välikollektsioone. Mägiaias, seal kus nüüdseks on hävinud Pätsu-aegne pöökpuu, peavad sõnajalad nüüd hakkama saama lauspäikses. Palju on seal ogaseid astelsõnajalgu, seevastu odast astelsõnajalga (Polystichum lonchitis) aga üks punt. Mulle väga meeldib see liik. Eesti looduses üliharuldane. Mullu Muhumaal käisin neid otsimas ja leidsin ka. Mul endal seda toredat talihaljast sõnajalga aga pole kahjuks tänini. 

Palmimaja esisel väljakul kirendab väike niidulapp kodumaiste suvikutega. On kummelit, varesjalga ja rukkilille, valitsevad aga moonid:

Kasvuhoone ees Eesti osakonnas paelusid väga lopsakad verevad kurerehad (Geranium sanguineum):

Väga palju, lausa katvalt on seal nõmmnelki (Dianthus arenarius). Lausa tihke vaibana, on end laiali sillutisepragudesse külvanud ka. Hakkasid juba õitsemist lõpetama:

Aga tööd ikka siseruumes. Üheks ettevõtmiseks sai Monstera deliciosa lõikus. Vohab troopikaosakonnas kui sõge, on rünnanud mööda tuge väheldasemakasvulise-lehelise Monstera obliqua peale. Saagisin suuri lehelahmakaid, Jaan jupphaaval vart maha. Osad lehed läksid kõrvalepanekuks ühele tekstiilikunstnikule. Koos varrega tuli maha kolm kopsakat käbisarnast vilikonda. Nagu nimi ütleb, on selle monsteraliigi viljad maitsvad, täiesti söödavad. Varre poolt juba natuke kollendasid, läksid botaia kööki järelvalmima, ühe neist viisin Hiiumaale koju kaasa. Küpsedes pealmised n-ö soomused tulevad lahti, paljastub valkjas pehme sisu. Väga lõhnav, magus ja nämmi. Paraku sisaldavad imelikke justkui klaasikiude, mis panevad keele veidiks ajaks kipitama. 

Monstera enne ja pärast lõikust ning korjatud viljad, koos kohaliku papaia viljaga:

Muide, ülejäävad monsterajäätmed toppisin prügikasti, vedisin selle õue ja kallasin kärusse. Koputasin kasti puhtaks. Paraku oli seal põhjas ühest viigikaktusest jäänud kiht kollakaid udupeeni karvu-astlakesi. Need lendusid kergesti, hea, et silma ei läinud. Lõuna-Ameerikas jäävad vahel lambad nende kaktuste vahel lausa pimedaks. Jõle taim! Hakkasin igatahes kihelema. Hiljem kodus Hiiumaal avastasin, et käsivarred on mul punasetäpilised. Ju need vastikud udukarvakesed need põletikulised täpid tegid:

Muide, ka monstera mahl võib lõikamisel nahale halvasti mõjuda, eriti päikselisel päeval. Sellega läks mul siiski õnneks. Nojah, siis üheks vahetööks oli palmimaja seintelt näitusepiltide maha võtmine, ladusin need suured raamitud lõuendid eest ära. Sildid seintelt kah ära, kleepisin need ükshaaval iga pildi tahaküljele. Uue näituse pani üles juba kunstnik ise.

Siis saabusid austraalia lepatriinud. Jahutatud kastis pudeleis vastsed ning sedakorda ka neli karpi valmikuid. Küll need aga sagisid ja krõbistasid seal sees!

Neid biotõrje-triinusid tuuakse botaeda ikka väga sageli. Triinud jaotati osakondade vahel laiali, me Hellega läksime esmalt palmimajja laotama. Valmikud-triinud tõttasid karbi avanedes kohe laiali. Helle sai neilt hammustada, ma õnneks mitte. Karpi lehtedele üleval rõdul sättides kukkus see alla. Tõin tagasi üles. Muist triinusid lendas juba ringi. Pudeliga ronisin kõrgel mööda treppe, sealt saputasin sisu alla. Tatrakestade seas seekord palju valgekarvjaid vastseid. Pudelisisu haises imelikult. Ju vastsete elutegevuse hais, neid peaks ühes pudelis olema koos sadu.

Troopikas võtsin ette pool osakonda, hakkasin järjest minema, saputasin pudelite sisu lehtedele ja leherosettidesse. Triinuvastsed hakkasid kohe usinalt ringi roomama, toidupoolist otsima - villtäisid. Lisaks olin kõrbeosakonnas Jaanile redelihoidjaks, kui ta oma hoolealuste taimede ladvarosettidesse samust biotõrjet saputas.

Palmimaja viigipuid lõikasin viimati mullu veebruaris. Nüüdseks olid nad taas tihelopsakaks kasvanud. Niisiis taas teleskoopkäärid ja hiiglamapikk teleskoopsaag. Bengaali viigipuu tilkus kõvasti piimmahla, prille ma seekordse soojaga ei tahtnud kanda, aga sai ilusti hakkama, kui vaid paar lõikekohast tilkunud piimmahla plärtsu kiilale pealaele välja arvata. Hoopis suurem töö oli Ida-Austraaliast pärit Ficus rubiginosa lõikus. Nii kõrge teine. Saagisime-lõikusime Jaaniga, Ingrid koristas langenud oksi ja kiitis, et küll saab palju valgust nüüd. Jajah, võra sai vägagi ažuurne. Peale selle köndistasin inglitrompeti kah ära. See vohab ilgelt kiiresti. Vaated enne ja pärast lõikust, see kõrgem kaardoksine on Ficus rubiginosa:

Üheks väikseks tööks oli palmimaja esiväljaku peenral oleva installatsiooni ära koristamine. Väga mõjus kompositsioon oli: datlipalmitüvedel taimepotid (bromeeliad jms) ja värvitud lauguvilikonnad etc. Tasandasin peenra. Palmitüved ja taimed kasti, sõidutati kraam maja taha, ladusime seina äärde, kuhu omanik neile peagi järgi pidi tulema. Sain veelkord kinnitust, et ei palm ole miski puu, tüvi koosneb vaid miskitest kiududest, on lagunev ja pehmo, mingist puidust pole juttugi. Pilti ma sellest kompositsioonist paraku ei märganud teha.

Ei pääsenud ma kastmisetööst seegi kord, isegi kõrbeosakond vajab vett. Suvel kord nädalas vähemasti, eriti just taladel olevad turbapätsid oma taimestikuga. Kui need pätsid peaks päris läbi kuivama, on nende uuesti niiskeks saamine keeruline. Niisiis ma kastsin ja kastsin ja kastsin, turbapätse edasi ja tagasi ja uuesti ja veelkord, lisaks seinal olevad bromeeliad etc. Ja üldse enamvähem kogu krundi ka. Reguleerisin juga, kaugemale survet tugevamaks, lähemale vähemaks. Tillandsiakardinad said kah üle pihustatud. Tõstsin sekka vooliku järgmisse veevõtukohta, kinnitasin ja kastsin, kastsin, kastsin... Teraapiline mõnus tegevus.

Valik mu kastetud alasid:

Läksin peale enda puhtaks pesemist veel kõndima, klõpsasin siit ja sealt mõne pildikese. Väike endel kesksuvisest džunglist:

Kui varemalt Peetja ikka karjust juba lausa hommikust peale: "Koju-koju!", siis viimastel aegadel enam mitte. Teeb muid häälitsusi, kui viitsib. Olgu siis lõppu üks Peetja portree ka: