Oli soe kevadpäev...

 Vihma tuiskab, +2 kraadi. Suur kevad on selleks korraks läbi. Eile veel oli +16. Siinse saare kohta kõva tulemus. Sellal kui Kagu-Ida-Eestis +21, sellal kui rannikul aga +5. Igatahes suur tiik vabanes jääkattest. Paljastades paraku enneolematu pildi: kümnete viisi surnud vähke, väikseid ja suuri, kaldavees. Veerand sajandi jooksul pole sellist asja siin veel kunagi juhtunud. Isegi madalveelisena, pika karmi 2003 talve järel ei olnud taolist mass-suremist. Imelik ja kurb lugu. 

Rõõmsamal poolel on muidugi lillede õitsemine. Lumekuppude ja alpikannidega siin ei õnnista, aga krookustele meeldib vägagi hästi. Noh, lumi-ja märtsikellukesed muidugi ka. Mõned pildikesed siinkohal.

       Tiik vabanes 1. aprillil jääkattest, ilustuseks mõned märtsikellukesed kaldapealsel.

                                           Crocus chrysanthus 'Cream Beauty'

 Märkus: Arvasin, et on tegu Crocus chrysanthus 'Blue Pearl' tegelasega, ent kommentaaris juhiti tähelepanu, et võib olla hoopis Sieberi krookuse sort. Arvatavasti ongi; Crocus sieberi ja sordiks ilmselt 'Firefly'. Igatahes ebasieberlikult pikalt õitsev ja kevadkülmade suhtes vastupidavam kui 'Tricolor'.

                                           Crocus vernus 'Jeanne d'Arc' esimene õis avanes

Crocus sieberi 'Tricolor' kasvab nagu mõned teisedki krookused samal kohal juba aastast 2006. Ilus, aga kiirest läbiõitsev. Ja kevadkülmaõrn ka, arvatavasti peagi saabuvad miinuskraadid võtavad õied ära.

                                            Topelt- ja tavalisi lumikellukesi Aadria õues.

                                            Uhke lumikellukeste punt aiamaal.

                            Märtsikellukesed põõsasmarana all, täitsa ise sinna tekkinud.

Puschkinia scilloides, lõunaseina ääres kohe puhkemas, ehkki saabuv külm lükkab õite avanemise edasi.

Taimedega vangerdamisi oli eile pisut ka. Nimelt oli vaja alles mullu suvel saadud kreeta tselkva (Zelkova abelicea) ümber kolida. Ma ei tea, miks talle algset kohta tehes ma eriti ei arvestanud elektriliini kaitsetsooniga. See on ilmatu lai, 10 m kummalegi poole, mistap suur osa Aadria õue väärtuslikust alast peab olema puudevaba. Põõsad ja lilled muidugi saavad seal olla. Igatahes targu kolisin tselkva eemale, tiigi poole. Siin on üks hea koht, kunagi vedasin lubjasavimoreenile kärutäite viisi mulda. Paraku ees roos 'Blütenzauber'. Muide, tänavuse paljaskülmatalvega said mitmed roosid kõvasti pihta, nii see kui nt ka vahepeal rinnuni sirgunud 'Rhapsody in Blue' nn sinine roos tuli täiesti maani tagasi lõigata. Noh, rebisin selle roosi kiviaia serva, ajutine koht seal, eks näis, mis hiljem saab. Ja asemele tselkva. Tselkva asemele tõin aga mandlilehise pirnipuu (Pyrus amygdaliformis, syn spinosa). Bulgaaria Kresna seemnest. See jääb madalaks, võib seal 6 m liinist olla igatahes. Kreeta tselkva võib aga sirguda puuks. Kas ka siin? Igatahes praegu tundub tselkvavitsake täiesti elus olema! Säärase vastiku talve järel! Oo, oleks imepärane kui see Omalose platoo reliktliik siin Nõmbal perspektiivseks osutuks! Tõsi, Cydonia oblonga puu on küll üsna lähedal, aga miskit pole parata. See oli tõesti ainus hea koht, kuhu kreeta tselkva teisaldada. Ootan pikisilmi juba tema taas lehte puhkemist...

Kreeta tselkva (Zelkova abelicea) uus kasvukoht Aadria õues, nüüd valgepöögikulisside ja Cydonia oblonga vahel, suure tiigi kalda lähedal.

Tähk-roodjalad (Blechnum spicant) laiendavad Nõmbal levikut

 Tähk-roodjalg (Blechnum spicant) on natukese müstiline sõnajalg. 1969. aasta herbaarlehelt avastati roodjalg, näidis korjatud kuskilt Hiiumaa Pühalepa kiviaialt. Loodusest hiljem seda ei leitud. Pigem on roodjala levikupiir ülemere Rootsis, viie aasta eest sai neid nähtud vohamas Bornholmil Almindingeni metsas. Nüüdseks on Eestis siiski leiukoht olemas, Võrumaa põhjaservas Kärgulas. Ehkki kahtlustatakse, et võibolla on see kuskilt aiataime eosest pärit. Mine sa tea.

Kesk-Hiiumaal Nõmbal on tähk-roodjalg aga ilmselgelt metsistunud. Algus oli raske. 2001 saadud roodjalg hukkus 2006 paljaskülmatalve tagajärjel. Ega ta seal lubjakas Karbon-kiviktaimlas ka ehk õnnelikuim ei olnud. 2001. aastal soetasin uue roodjalataime. Elas natukese aega metsaaias, kuniks umbes 2015 kolisin ta kaheks jagatuna metsa uue Silistari joakese kõrvale. Koht neile meeldis, vohavad seal rõõmsasti.

Kohe nii meeldis, et kukkusid seal eostest paljunema. Umbes nii neli taime. Madalal kraaviäärel kiiresti edenevad, järsakul kiduvad. Kuid see pole sugugi kõik. Muuseas, metsaaias, kust roodjala minema viisin, jäi ilmselt maha eoseid ja nii on ka seal jugapuu all ja tiigikaldal olemas roodjalad:

Kuid see pole ikka veel sugugi kõik. Üks võimas leid oli 2018. aastal, kui avastasin roodjalahakatise oma poole versta kauguselt puisniiduteelt. Kasvas otse liival rattaroopa servas. Kuna koht põuane ja pidev ülesõitmise oht, siis olin sunnitud ta paar sammu eemale kuusiku serva istutama. Siinkohal pilt suvest 2018, kui see roodjalg kasvas veel oma algses kohas, kus ise eosest tärganud:

Ja ikkagi pole see veel kõik. Sest eile avastasin veel trobikonna uusi tähk-roodjalgu. Sedakorda metsas Silistari joast vahetult ülesvoolu, no miski viis-kuus taime vähemasti. Üks juba eoslehe moodustamiseni jõudnud, üks päris tilluke veel. Kõik seal vee kohal rippuval mullarandil, mis kraavikaevamisest tekkinud. Kuna ma viimased paar-kolm aastat ei ole seal eriti hooldust-rohimist teinud, siis nõnda need uued roodjalad olid kahe silma vahele jäänudki. Igatahes vägev naturaliseerumine, peab ütlema! See hapu-ja niiskelemb sõnajalaliik tunneb Nõmbal end ülimalt koduselt. Sel lõunasse avatud kraavipangal talusid hästi nii mullust põuda kui tänavuse jaanuari -15...-21 kraadist külma. Mingi õrn lumekihike seal siiski pidi küllap kaitseks peal olema. Kraavipanga uued roodjalad:

Ning ometigi pole see veel ikka kõik. Sest üks äge leid oli eile veel. Ikka sealsamas Silistari joakese juures, kus vaatas vastu pruunistunud imelik leht. Näed sa: kuningosmunda (Osmunda regalis) kah sinna ise jõudnud! Paarsada meetrit eemal metsaaias on ühestainsast osmundast eostunud kümneid uusi taeimi tiigikallastele. Nüüd siis äkitselt üks kanda kinnitunud tükk maad eemale. Äge! Kuningosmunda looduslikud leiukohad asuvad meist võrdlemisi kaugel: Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Poolas.

Siia otsa veel üks pilt. Ikka sealt metsa Silistari joalt: nood kaks istutatud tähk-roodjalga ja nende kohal üks tore kivi. Tolle rahnu leidsin 2015. aastal täpselt oma sünnipäeval sealtsamast maa seest ja ubisin uhkesti püsti. Muidu seal liivamaal kive sama hästi kui üldse pole. Too graniitne hele rahn sai mõistagi nimeks Sünnipäevakivi.

Veel üks taimelaar Tšehhimaalt

 Põhjus, miks taaskord sai sealt Tšehhimaa e-shop Tropik'ikust tellitud on selles, et mullu novembris jäi mul seal nimekirjas kahe silma vahele Acer macrophyllum. Suurelehine vaher Põhja-Ameerika läänerannikult, keda olen ammuilma ihanud. Noh, ja ühtlasi siis ikka midagi muud kah. Taimed on seal odavad, kuna pisikesed, postikulu pole kah väga hull. Siiski läks kuue istiku peale kokku taas 70 euri ära. Nüüd olgu pikaks ajaks igasugu raha eest hankimistega lõpp! Taimed olid jällegi eeskujulikult pakendatud, potid kiletatud-teibitud kinni ja karp lõhnavaid õlgi täis. Ladusin kraami terrassile ülespildistamiseks. Kahjuks on mitmed istikud juba kasvu alustanud, nende maikuuni hoiustamine on seega keeruline, sest kõvu öökülmi tuleb kindlasti veel.

Natuke lähemalt, mida siis seekord soetatud sai. 

Acer macrophyllum juba mainitud. Tema jaoks on mul koht Oregoni allee Kalifornia mäel olemas. Iseenesest olevat vägagi külmataluv liik. Ainus mure varakevadised päiksepäevad vaheldumisi külmade öödega. Isegi kodumaised vahtrad ei pea siin Nõmbal sellele vastu, mis siis veel samusest eksoodist rääkida..

Pteroceltis tatarinowii on huvitav reliktne liik Kesk-Hiinast, enne jääaega olid need huvitavate litterviljadega puud Maal laialt levinud, nüüdseks säilinud vaid see üks liik. Looduses olla lubjarikaste muldade tunnusliik. Kodumaal hinnatud käsitööpaberi valmistamisel. Tüvedel huvitav kestendav koor. Taluvat kuni -27 kraadi.  Istutaks tiigi äärde Karbon-kiviktaimlasse, ehkki seal on päikest vähevõitu. Näis.

Euptelea pleiosperma. Loeti varem Trochodendraceae hulka, nüüdseks omaette perekonnas, kus vaid kaks liiki. Tulikalaadsete (Ranunculales) selts. Omapärased on punased tuttõied. Olla suht lühiealine põõsaspuu. Taluvat suisa -30 kraadi. Eelistab jahedamat niiskemat mulda. Ilmselt koht olemas ta jaoks metsaaias ida-ambrapuu naabruses.

Cercocarpus montanus. Kuni 5 m kõrge roosõieline puukene Kordiljeeridest. Taluvat suisa -38 kraadi pakast. Aga kasvukoht peab olema hea drenaažiga. Huvitavad pikad uduurvaviljad tulevad selle prk liikidel. Arvatavasti istutan Moosese heinamaale. 

Cephalotaxus harringtonii. Olen kaua aega unistanud pea- ja pähkeljugapuudest. 2019 sügisel korjasin Kopenhaageni botaiast hulgim seemneid, üles ei tulnud paraku ainsamatki idu. Sai nüüd siis lõpuks ometi üks peajugapuukene siia Nõmmba. Tegelikult imelik, miks peajugapuid Eestis seni pole peagu üldse kasvatatud. Põhimõtteliselt peaks see C. harringtonii olema täitsa vastupidav, selle liigi madalam vorm levib põhjas lausa Hokkaido saarel. Kuna varjutaluv, läheb ta ilmselt Pöögialleele. Seal on neutraalne või lubjakas muld, mis peaks just sobima hästi. Märtsipealelõunapäikse eest peab vähemalt esimestel aastatel arvatavasti varjutama.

Quercus phillyreoides. Kuna Tropikus väidetakse tegu olevat ühe maailma külmakindlaima igihalja tammega, siis proovin selle ära. Kui Q. ilexi taluvuseks annavad nad -21 kraadi (on mul kuidagi hinges püsinud üle 10 aasta, kuigi selle talve -21 võttis paraku pruuniks), siis selle Hiinast ja Jaapanist pärineva tamme taluvuseks antakse suisa -25, isegi vbl -28 kraadi. Paraku on igihaljuse miinuseks see, et päris avatud kohta ei saa istutada. Ometigi tamm ju suvist päikest ikka tahaks saada. Ehk topin metsaaeda, kus hilistalvise pärastlõunapäikse eest tuleb paraku varjutama hakata.

 Ning siia lõppu näide eelmisel sügisel tellitud Persea palustris'est. Tundub ikka nii õrnukese välimusega, külmataluvus olla kuni -23. No eks siis paistab...

Istutamiseks võiks minna aprillikuus. Aga kuna mitmed samused potipuukesed-põõsad juba kasvu alustanud, siis on hiliskülmade kahjurisk paraku suur. 

Kevadlõketamine

 Tunamullu võttis arborist maja tagant maha kolm ohtlikku kuuske. Oksarisu kuhjus tohutus koguses. Päris maja juurest sai seda sodi korra jaanilaupäeval koristatud. Põletada aga toonase põuaga ei saanud. Nii need sinna taha metsaserva hunnikusse jäidki. Samas hoovi peal losutas hulk okstekuhje ikka jätkuvalt. Pikk lumine talv on nüüdseks läbi ja kuuskede kuhjad hakkasid järsku karjuma. Ei, pidi end kätte võtma ja nendega võitlusse asuma. Täna ründasin kõige suuremat. Kaenlas tassida oli liialt väsitav, tuli jälle kärutäisi komplekteerima asuda. Lõkkeplatsini heinamaal on üksjagu maad, sestap kärutamine ikka parim lahendus.

Osati on oksad märjad, sestap ei tahtnud tuli algul hästi vedu võtta. Katkusin siidpöörise puhmast heinalaadset hakatust, lisasin paar tõrvamännipakku. 

Tuli võttis vedu. Põles tugeva leegiga, ole ainult mees ja käruta käbedasti toidet peale! Sestap seal miskit tulenautlemist ei olnud, hea, et fotolegi jäädvustatud sai. Edasi-tagasi siiberdamise sekka silmasin: näed sa, lumikellukesed puhta õied välja ajanud...

Lumikellukesed jäid pildile püüdmata. Ning kuuseoksakuhje jäi maja taha endiselt mitu. Osalt veel jääkeltsas. Eks pea millalgi taas lõketama hakkama.

Selline suvaline tuleteoreportaaž tema siin sai.. 

Nõmba "Suur järvistu". The "Great lakes" of Nõmba

 Kevadiseks kisub justkui. Ja tiikidesaaga jätkub. Eile raiusin suurest tiigist lähtuva väljavoolukanali jääst lahti. Päeva jooksul hakkas vett tulvama. Ning uputus Aadria õue servas alanes, vesi valgus tõrvikliiliate alalt lõpuks ometi minema. 

It is getting a bit like springtime at long last. And ponds' theme continues. Yesterday I chopped the ice that has blocked greater pond's outflow. After that the water got to move. And flooding in Adriatic yard drained down from Kniphofia plants area.

Lapsena sai ikka kevadvetega mängitud. Mõnes mõttes jätkub see nüüdki. Kahe tiigi vahele moodustus tore oja. Kuna olen olnud viimasel ajal väga Suure järvistu lainel, siis meenutas see järsku nagu omamoodi mudelit sealsest. Ülemine suur tiik on Erie järv ning sellest lähtuv Niagara jõgi voolab alla Ontario järve. Enne Ontariot on astang. Peale jääaega algas Niagara juga just Ontario juurest, taganedes nüüdseks hulk maad ülesvoolu. Mingit juga siin Nõmbal sel ojakesel siiski tekitama ei hakka. Niikuinii on võimsam vool tänaseks juba vähenenud.

When I was a child I often played with spring waters. Somehow it continues even now. Between two ponds became a nice stream. Because I have been recently very much into Great lakes area theme, this mini-landscape remembered suddenly a model of this American area. Upper greater pond is like lake Erie and from there Niagara river flows down to lake Ontario. Before Ontario there is an escarpment. After ice age Niagara falls just started close to lake Ontario and has retreated long way to upper as is visible nowadays. Of course I won't make here any mini-waterfall. After all the bigger flow has cuite dried up today. 

Eilne vee tulvamine väiksemasse tiiki ehk Ontariosse. Niagara joa mudelit sinna ehitama siiski ei hakanud. Water flowing to smaller pond ("Ontario") yesterday. But I did not make any real waterfall model to the stream.

                           Väljavool suurest tiigist täna. Waterwlow from greater pond today

                                              "Niagara" jõgi täna. "Niagara" river today.

Nõmba Suur järvistu täna. Esiplaanil Ontario, millesse suubub Niagara, taamal Erie ehk ülemine tiik. Great lakes of Nõmba today. In front Ontario, to where flows Niagara, background is upper pond/ Erie.

Sellised geograafilised mängud siin. Such geographic games here.

Tiik ajab üle/ The pond flows over

 Lumesulaveed ja 21 mm vihma, vett on kõik kohad täis. Samas maa ikka jääs. Mistap tiigi õige väljavool endiselt liustikust ummistunud ja tiik voolab üle ääre Aadria õue kaudu. Vaated uutele ojadele on huvitavad. Aga tõrvikliiliad nüüd puhta upuvad. 

Hommikul olid ojad eriti veerohked, nüüd, pärastlõunal, juba natukese vooluhulk vähenenud. Ja taas heljub lumehelbeid. Ei ole veel kevad...

Snow melting waters and 21 mm of rain. All places are full of water. But ground is frozen. That is why usual water flow from pond is still blocked by ice, that is why pond flows over through Adriatic yard. New streams are interesting to look, but Kniphofia plants are drowning.

In the morning the streams were especially water-rich, for now is coming already less water. And some snow flakes on air. No spring yet...

Aadria õue uued ojad ning vaade jätkuvalt jääst ummistatud tiigi tavapärasele väljavoolukohale.

New streams in Adriatic yard and usual place where water should flow off from pond, but is still blocked by ice.

Meenutus Kouvase õlipuust. Remembering the olive tree in Kouvas

 Valisin Euroopa aasta puud. Valikusse võis panna kaks puud. Ilmselgelt erilisim kandidaat on Lurase 3000-aastane õlipuu (Olea europaea) Sardiinias. Teisena lisasin valikusse pika mõtlemise peale Horvaatia 400-aastase mooruspuu (Morus alba). Siis meenus, et olen ka oma vahemerelistel reisidel näinud vägagi vanu ja uhkeid õlipuid. Üks neist Kreeta saarel, Kouvases, kus sai käidud aprillis 2016. Olgu siinkohal mu suhteliselt päevikuvormis artikkel HLst.

I elected the the European tree of the year. Rules allow to choose two trees. Most special candidate is by my mind 3000 years old Luras olive tree from Sardinia. Second choice, after hard thinking became a 400 years old mulberry tree (Morus alba) from Croatia. Then I reminded that in my Mediterranean trips I have seen also quite old and magnificent olive trees. One of them was on Crete, in Kouvas, in April 2016. Why not to ad my article about this, printed in Hiiu Leht 14.6.2016.

                   3000 years old olive tree, Kouvas, Crete, April 2016. Photo: Tapio Vares

Olen lugenud Carol Drinkwateri raamatuid, kus ta mööda Vahemeremaid ajas oliivikasvatuse iidseid jälgi ja väga vanu õlipuid kohtas. Näiteks 3000aastast õlipuud Sardiinias või suisa 6000aastaseid isendeid Liibanonis.
Viimaste vanus tundub täiesti müstilisena. Kuid ehk tõesti siiski? On ju sealsed puud ühtse tüve kaotanud ja ümber tühimiku kasvavad eraldi tüveharud.
Ka Kreetal kasvab aastatuhandeid näinud õlipuid. Tõsi, saarel ringi sõites või kõmpides näeb küll lõputa palju õlipuuistandikke, kuid enamus puid on noored. Tundub, et õlipuude kasvatamine on Kreetal aina suuremaid tuure saavutamas ja kõik maad lähevad selle kultuuri alla. Küllap on suuresti selle taga Euroopa Liit, mis jagab toetusi oliiviõli tootmisele. Vahest on siiski lagi lõpuks käes? Tundub, et rohkem õlipuid Kreetale eriti juurde ei mahu. Kõik võimalikud kohad on neid täis istutatud, orgudest mööda nõlvu üles kuni paljaste kaljujärsakuteni.
Muide, kohalikud Kreeta õlid olid mulle hästi mokkamööda. Sellised suhteliselt mahedad, mitte vänged ja piprased nagu meie poodidesse toodavad Hispaania õlid.
Jah, vanu kärgjate tüvedega õlipuid nägime sel kolmenädalasel Kreeta reisil harva. Seda suuremaks sündmuseks oli saare põhjaküljel Kavousi külast kahe versta kaugusel elav isend. Teda leida oli lihtne, sest sinna suunasid viidad. Vastu veeres kohalikke “peab olema autosid”, ehk kahekohalisi kastiga, pisut mõlkis Toyotasid. Tervituseks anti meile signaali.
Seal tema oli. Lai matakas, võra madalaks kärbitud nagu kultuurõlipuudel ikka, nööraed ümber. Kribasin stendilt arvandmeid. Vanust hinnatakse sel puul 3250 aastale, seega pärineb ta Minose ajast. Sordi nimi olla ‘Muratolia’. Asub ta 252 m üle merepinna. 0,8 m kõrgusel on tüve läbimõõt 4,9 m, ümbermõõt 14,2 m, maapinnalt 22,1 m, võra läbimõõt 10,9 m. Kasutan siia lisaks teisigi päevikumärkmeid tollest 20. aprillist.

“Istume terrassil õlipuu all. Ja ees on see 3000aastane vanur. Tüvi püsib tal veel täiesti ühes tükis, on auklik ja juurlik, tünjat osa kuni 2 m kõrguseni, siis hargneb noor elujõuline oliivroheline võra. Jah, selline vana õlipuu on ikka alles midagi. Tema kõrval kasvab üle kolmejalase läbimõõduga õlipuu, ent keskelt see juba pooldub. Ei ole sugugi kõigile antud iidvanaks elada…
Siin ülevalpool sirgub õlipuude sekka küpresse, seda looduslikku põhiliiki. Inimese vahelesegamiseta kujuneks siia varjukas küpressimets. Suuremad puud on juba jalase tüveläbimõõduga. Kõrval arõkis voolab sulinal vesi, meelitades ligi sääski. Arõki kohal kasvab uhke jaanikaunapuu (Ceratonia siliqua), mis meenutab kujult tamme, kuid selle mitu jalga jäme tüvi on kaheks lagunenud. Täiskuuvalgel meenutab see õlipuu Ülendi ohvripärna, enne tolle põlemist: paks tüvetünn ja madal lai võra.”
Päevik 21. aprillil
“Hommikuvärskus peale eilset kuuma. Mäetipud, ka pea kohal kõrguv eestiliku nimega mägi Kapsas, mattuvad udupilvedesse, ent vihma ei tule.
See õlipuu on tõesti monumentaalne. Mahedas hommikupäikses joonistuvad hästi välja vaod, augud, uurded, eenduvad ja laiali roomavad juured. Pea kohal pisikesi lõhnavaid valkjaid õisi täis igiroheline võra.
Astun üle aiaköie ja käin tiiru ta ümber. Mõte läheb taas Ülendi pärnale. Ja Tärkma ohvritammele. Viimane hakkab kuivama. Tamm ei taastu, ei ela samahästi kui igavesti nagu pärn ja õlipuu. Meelde torkab ka Täri pärn Põhja-Saaremaal. Too näeb oma kujult samuti välja nagu iidvana õlipuu.
Õlipuude õied pudisevad. Öö läbi sabises naabruse puu all neid telgile. Tundus nagu tibanuks vihma.”

                 3000-aastane õlipuu (Olea europaea). Aprill 2016, Kavousi, Kreeta.