Punase tolmpea tuur läbi Ida-Hiiumaa

 Eilne taimetuur kulges peamiselt punase tolmpea (Cephalanthera rubra) lainel. Mullu jõudis minuni kuuldus Kirde-Hiiumaal asuvast punase tolmpea leiust. Nüüd saigi sealt alustatud. Esmalt liinikoridori rohumaalt kahe tolmpea avastamine. Sesse kohta neid kaardil märgitud polnudki veel. Need kaks on nüüd praegu teadaolevalt Hiiumaa kõige põhjapoolsemad tolmpead.

                           Hiiumaa kõige põhjapoolsem punane tolmpea.

Edasi põhileiukoht. Paraku täiesti teeäärse kinnistu nurgas. No ei saanud neid lähemalt vaatamata jätta, seega marssisin eesukseni ja koputasin. Keegi ei tulnud avama. Nii ma siis lugesin ja pildistasin käbedasti sealsed tolmpead üle. Natukese nigel sissetungija tunne ju oli, aga mis parata. Tolmpeahäda ei anna häbeneda.. Kokku lugesin seal 20 tolmpea õievart, eriti uhke oli neist seitsmevarreline rühm. Niidetava muruõue  kõrval on see nurk küllap harva niidetav, on aga võsast puhastatud. Mõelda millised uhked aialilled mõnel ikka on! Muidugi looduslikult need, mitte istutatud. Selle väikse asurkonna hea käekäigu tagab kindlasti just selline õueserva tähelepanelik hooldus.

                    Punased tolmpead hoovililledena.

Sõitsime vaevu meetrit kolmsada lõuna poole kui ma järsku karjatasin. Veel tolmpäid! Nagu orhideesafari, lihtsalt autoaknast vaatled ja leiad. See peaks täiesti uus kasvukoht olema! Niidetaval tee idaservaalal metsapiiril kaks punase tolmpea taime, ühe õievõsuline ning teine kolme õievõsuline. Pikimal õievarrel tosin õit. Tekkis tunne, et ehk on ses kandis veelgi neid. Aga edasisel sõidul siiski rohkem silma ei jäänud. 

                Ilmselt täiesti uus punase tolmpea leiukoht Kirde-Hiiumaalt.

Järgmiseks jõudsime Vahtrepa maile. Siit teeveerelt on kirjeldatud 10 aasta eest kuueisendiline punase tolmpea miniasurkond. Nüüdses kohas ei silmanud ma ainsamatki, teispool teed siiski täitsa olemas! Kokku kolm taime, üks ühevarreline päris kõrge (50 cm h), üks taimedest kahe õievõsuga (43 cm h), üks taim otse teeserva klibul (33 cm h). Siin varjukas kohas olid tolmpead alles nuppus. Kaaslaseks on neile käoraamatuid ja paas-kolmissõnajalga (Gymnocarpium robertianum). Viimane meie maal vaid läänesaartel ja Loode-Eestis. 

Punane tolmpea ja paas-kolmissõnajalad.

Edasi viis teekond Valipe küla maile. Postkasti juures olevat kolme punast tolmpead seekord vaatama ei läinud. Neid käisin kaemas 18. juunil. Ja siis oli nii väga tunne, et tolmpäid ses kandis kohe peaks veel olema, kõik ümbrus nii seda tüüpi. Ja tunne ei petnudki. Paari päeva eest meenus mullu saadud kaart, kus sesse piirkonda oli märgitud üks tolmpeade levikulaik. Nüüd siis sinna. Lagendiku leidmine oli lihtne. Selles ajuti ilmselt üleujuvas lohus leidub kümmekond muguljuurt (Herminium monorchis), mitmel pool on kärbesõisi (Ophrys insectifera) ja kaks valgeõielist käoraamatut. 

Aga see kõik oli üsna kökimöki, sest.. Oi ma hüüatasin ja ohkisin ja hüüdsin lausa Džiisöst appi! No see oli hullumaja. Lagendiku metsaservadest vaatas vastu täieline punase tolmpea uputus! Pisikesi paariõielisi, keskmisi ja igavesti uhkeid kõrgeid taimi, helepunalillakad õied avali. Ja mõnel nii suured, täiega troopilisi orhideid meenutavad. Nagu üle külvatud neist punatolmpedest kõik, ma ütlen! Tükati tihedamate rühmadena, tükati ükshaaval tipituna. Ja neid muudkui tuli ja tuli, näis et lõputult. Kõndisin ringi ja aina klõpsisin pilte teha (millest enamus jäid udujad), imetlesin ja ikka veel ahhetasin. 

Männimets on üsna hõre, ilmselt hõrendatud, lisaks tõrjutakse seal võsa. Palju on alles jäetud paakspuupõõsaid, seevastu juurevõsulist verevat kontpuud tuleb ilmselt tõrjuda peagu igal aastal. Niiskemais paigus lubikarohke, paiguti maikellukeselaike. Täitsa palju kärbesõisi. Mõelda, et ma olen sest peidetud aardest loendamatuid kordi mööda sõitnud või ka jalutanud, teadmata, mis imeline koht siinsamas olemas on. 

   

Tolmpeade üle lugemine tundus täiesti hullu ettevõtmisena. Kust kohast alustada, kuidas neid kõiki on võimalik üle lugeda? Siiski ma üritasin Lugesin lapikaupa, ajuti viskasin vihiku märgiks maha loendatud paiga lõpus, sellal lugesin kõrvalolevat ala. Sajad tolmpead kogunesid märkmevihikusse kirja. Võib karta, et muist ehk lugesin topelt. Kui ka sadakond läks liigselt lisaks, on suurusjärk siiski enamvähem teada. Sain kokku 967 punase tolmpea õievart. See sajurikas aasta on olnud tolmpeadele kindlasti soodne. Ja metssead pole siin veel tuhnimas käinud. Õnneks! Igatahes võib öelda, et ligi tuhat punast tolmpead. Andsin paigale nimeks Tuhande Tolmpea mets. Eesti rekord on Loode-Saaremaalt ulatuslikum metsaala, kus mitu tuhat punast tolmpead. Vormsil üsna piiratud alal on loendatud aga 700 tolmpea kanti. Siin on seega tegu Eesti ühe suurima punase tolmpea asurkonnaga ja küllap Hiiumaa kõige isendirohkemaga.

                       Punasee tolmpea kõrgekasvulised udjakad.

78 cm kõrge 23 õiega punane tolmpea.

Lõppu tegin ka paar endlit ühe eriti suurejoonelise tolmpeaga. 78 cm kõrge ja 23 õit, üks viljakupar moodustunud ka. Viljuma nad peavad siin hästi, kui nõnda palju laienevad-tihenevad. Muide, kellukaid õitses naabruses ka. Nimelt olevat tolmpeade viljumine parem kellukate läheduses. Kuna tolmpead on petturid ja tolmeldajatele midagi vastu ei anna, siis aitavad kõrval õitsevad kellukad tolmeldajate pead segi ajada ja juhuslikult põigatakse ka tolmpea õitele. 

Orhideevanik nagu Hawaiil!

Peale säärast Tuhande Tolmpea metsa ei oska Hiiumaa loodusest enam miskeid teisi orhideid tahta ega vaadeldagi. Kõik muu kahvatub selle ilusa uputuse kõrval üsna harilikuks.

Veel üks valge tolmpea leid Ida-Hiiumaalt!

 Täna hommikul leidsin arvutist sõnumi, milles üks karjala-soomlane kirjutas mulle, et trehvas üleeile valget tolmpead (Cephalanthera longifolia). Juba teine uus leiukoht Ida-Hiiumaalt sel juunikuul?? Jah, tõesti, tõsilugu. Aega polnud raisata, kauaks valge tolmpea õitsemist siin enam kestab, nii sai koos saarel viibiva käpaguruga sinna põigatud.

 

                   Uus valge tolmpea kasvab talle hästi sobivas biotüübis.

Ja seal tema paistis: männikuservas helendas vastu õitepunt. Üks ilus täies õies tolmpea. Omapäraseks teeb tema haruldane varre kaheks harunemine. Lõunapoolsel harul 6 õit, põhjapoolsel 7 õit. Tõsi, alumised õied kippusid maha pudisema. Tundub, et viljumist temal tänavu ei tule. Samas paelusid õied oma avali olekuga. Sageli valged tolmpead oma õisi nõnda avada ei tahagi. Miks, seda on raske ära arvata. Võiks ju arvata, et päikseline ilm ja valgusküllane kasvukoht on avanemist soodustav. Kuid täna oli pilvine, sekka mõne vihmatibaga päev ning koht ise on üsna varjukas, täisvalgust paistab vaid idakaarest. 

 

 

                            Vaated kaheks hargnevale valgele tolmpeale.

Selle valge tolmpea uue paiga biotüüp on just hästi sobiv, nagu seletas käpaguru kohapeal. On küngas, pigem liivakam muld, siiski lubjarikas, samblane vähese alustaimestikuga männimets. Taamal rohurikkam lagendik oleks mu meelest just rohkemgi sobilik, kuid ei, pigem just taoline samblane männik on esmane valge tolmpea eelistus, kosteti. 

                           Selle valge tolmpea õied on tavatult laiali avanenud.

Käisime ümbruskonna läbi, kuid teisi tolmpäid ei silmanud. Niisiis näib, et tegemist on esimese ainueksemplariga ses kohas. Lootust uue populatsiooni tekkeks igatahes justkui on. Samas, kui meenutada Tahkuna Kauste teeveere tolmpead, kes õilmitses pikki aastaid, ent ühtegi järglast ei andnud, kuniks nüüd ka ise kadunud, siis.. Kuid Tahkunas on ümber hapuliivased maad, ses piirkonnas siiski pigem lubjased. Eks tulevik näita, kuis selle uue valge tolmpea kohaga hakkab kujunema. 

       No tehti siis selline fotosüüdistus.. Suur lamav Vares ja väike helendav valge tolmpea.

Nüüd olen ma valget tolmpead näinud juba viies (kuues) erinevas Hiiumaa paigas. Loode-Hiiumaa leiukohas olen küll korra käinud, ent seal mitte leidnud. Täna kahjuks sinna ei jõudnud. Kuid aastat kolm-neli tagasi olnud seal oma kolm õitsvat valget tolmpead siiski täitsa olemas. Ju selle koha uuesti üle kaemine jääb järgmiseks aastaks.

Kassari kuldkingad ja jugapuud

 Et Kassaris kuldkingi (Cypripedium calceolus) kasvab, seda ma olin varemgi kuulnud. Aga et olla vähekene neid seal. Kuid see on aastatetagune teave. Nüüd sain teada, et seal on lausa vähemasti sadakond õitsvat võsu. No see asi tasus kindlapeale ka ise üle kaemist!

Kuldkingade kodukohaks on ilus salumännik, kus alusrindes tamme, vahert, põõsaist lodjapuud, kuslapuud, paakspuud, magesõstrad etc. Kunagisest kruusakaevandamisest on pinnas üsna auklik. Ja seal need kuldkingad ongi, täitsa tee ääres, kahel pool teed. Ikka puntide viisi, aga ka üksiktaimi. Üks vegetatiivne punt kasvab otse vastu paljast teekruusa. Tänaseks on suurem osa kuldkingadest ära õitsenud. Kuid paar-mõni punti veel ilusasti kullakingalised. Paistis mulluseid kupravarsi. Viljumine peab seal olema hea, arvestades paljusid noortaimi. Näib, et see asurkond aina laiendab oma levikut.

      

    

   

  

                              Kassari kaunid kuldkingad (Cypripedium calceolus).

Asusin võsusid üle lugema, Ikka neid, millel õied peal, need mis õitsenud, muidugi ka. Leidus isegi 20-õievarreline punt, 19-õievarreline punt kah. Ühelpool teed sain 111 õievõsu. Teiselpool teed tervelt 176 õievõsu. Loodetavasti enamvähem said kõik loetud, ragistasin ka eemal põõsapadrikus. Igatahes super tulemus: kokku 287 kuldkinga õievõsu. Võib arvata, et tegemist Hiiumaa suuruselt teise kuldkingapopulatsiooniga üldse! Sarve kadastikus tundub neid vähem olema ja meenutuseks, et Kesk-Hiiumaal sain kokku 86 kuldkingavõsu. 

                 Kuldkingad trügivad lausa vaat et tee peale välja.

Istusin seal metsatee äärsel kivil keset kuldkingi mõnda aega ja lihtsalt nautisin. Rahulik, ilus ja eriline koht.

Järgmiseks sihiks sai Kassari jugapuu (Taxus baccata). Sealse jugapuuga on müstilised lood. Meenub, kuidas aastal 2005 sai Kassari Folgil murul istutud ja seltskonnast kaks läks seda jugapuud vaatama. Mina ei uskunud, et niisugune asi nagu vabalt looduses kasvav jugapuu sel saarel olemas on. Ja libistasin laisalt õltsi edasi ning kuulasin mussi. Kui siis tagasi tuldi , õhinat ja vaimustust täis, et jah, ongi täitsa jugapuu. 

Vahepeal on 20 aastat mööda läinud ning eile torkas see vana juhtum meelde. Et kui juba Kassarisse minna, et mida lisaks kuldkingadele veel kaeda. Ikka seda jugapuud, miks mitte! Teadsin vaid niipalju, et kasvab endisel puisniidul, üsna täpse lokatsioonikaardi sain kah. Sinna minev tee oli tihnikusse kasvanud. Sai kõrvalt lageda puiskarjamaa kaudu põigatud.

                     Selles lehtmetsas seal taga on lootus leida jugapuud...

 Juba päris õiges kohas peagu, ent viimane jupp tähendas ikkagi padrikusse sukeldumist. Mahalangenud puude räga tegi edasipääsemise peagu võimatuks. Mu kaaslane oli valmis alla andma. Ma otsustasin maksku mis maksab edasi rünnata. Kuid astunud sammu kaks, tõstsin pilgu ja näed: JUGAPUU! Võimatus langenud risaräsas üks täitsa sihvakas kolmeharuline puukene. Kõrgust kusagil üle 3 meetri, päris nelja siiski mitte täis.

  

                     Ilma rägapadrikus ragistamiseta poleks seda jugapuud ehk leidnudki...

Selle sama jugapuu juurest tabas silm eemal lehtse seas midagi kahtlaselt tumedat. Kuusk? Või äkki...? Sinna pääs oli juba hõlpus, metsaalune rägast vaba, kariloomad lausa promenaadi sisse tallanud.

Ja ütle nüüd, oligi TEINE JUGAPUU! Esimesest kõrgem, kusagil 4-5 meetri vahel. Kaheharuline. Vana kolmetüvelise sanglepa võra all. 

                   Seal saarepuu taga salumetsas paistab teinegi jugapuu!

See jugapuu on emane, sest ühtäkki hakkasin ta all ja ümber märkama pisikesi tittesid. Üheaastaseid seemikuid ja kuni nii kolmeaastaseid. Kokku 8 järglast. Võibolla ümberpaiskunud pihlaka kuivanud oksaharude vahel veelgi enam. Kui hästi läheks, saaks kunagi jugapuid siia rohkemgi!

                                   
                                        

                             Kassari laialehise metsa teine, suurem jugapuu.

                

                              Kassari jugapuu seemikud.

Aga ikkagi, kuidas sattusid need jugapuud siia? Hiiumaal kasvavad nad looduslikult ikka lääneservas ja Tahkunas, okasmetsade rüpes. Siin aga areaalist täitsa väljas ning täiesti ebatüüpilises kasvukohas. Hoopis laialehises metsas (lisaks sangleppadele palju saarepuid) ning nõlvast alla minnes pole meri mitte kaugel. Ses mõttes meenutab kasvukoht vägagi Ahvenamaa jugapuude esinemisalasid, ikka endistest puisniitudest kujunenud laialehistes metsades ja peagu rannikul. Siin kohtas salutaimedest nt salu-siumarja ning palju mitmeõielist kuutõverohtu. Kas võiks arvata, et need jugapuud on kunagi inimese poolt siia istutatud? Oleks väga loogiline. Aga see suurem jugapuu kasvab imelikult lehtpuutüüka juurekaelal, nagu oleks lind seemne sesse kohta situtanud. Ei tea. Igatahes väga-väga eriline paik. Lausa imeline. Jugapuud Kassari saarel laialehises metsas. Tase!

                
                      Kassari jugapuu all.

    See jugapuudega laialehine nõlvamets meenutas midagi lõunamaist, nagu karjatatavad metsad kusagil Bulgaarias või Kaukaasias.

                     Jugapuude metsa lähedal jõudsin ilusale rannaniidule.

Kablutasin mitu versta ka Sääre tirbil, otsides taaskord kuu-võtmeheina. Seda iseäralikku eostaime olnud siin 15 aasta eest ohtralt. Ei leidnud ma nüüdki taas midagi. Ja iga kadakapõõsa alust läbi inspekteerida teps mitte ei jõudnud ega jaksanudki. Olgu siis pealegi nii, et siin taas kuu-võtmeheinata jäin. Piisas täiesti Kassari kuldkingadest ja jugapuudest. Päev oli vägagi kordaläinud.

                    Tagasiteel Sääre tirbilt.

Viimased praktikapäevad botaanikaaias

 Viimased kaks praktikapäeva Tallinna botaanikaaias sai nüüd viimaks tehtud. Paraku oli see juuninädal hirmus vihmane, sestap sokutasin end esmalt kasvuhoone kaitsvasse varju.

12. juuni. Helle Dikkeri käe all päev. Kohe alustuseks anti mulle päris kole ülesanne: mõrvata rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis). Seal mu veebruaris rajatud džungliraja kõrval. Oleks võinud juba toona maha võtta, aga otsustati edasi lükata ja siis nüüd. Kui täies õies. Ilus sort (sordinime ei teata), õied kollaka alatooniga punaroosad. Tosin õit, hulk nuppe veel tulemas. Aga ei, maha võtta. Kurblik, kuid tegin südame kõvaks. Lõikusin juppideks, õieokstest kimbu tegemisest loobusin, sest õied ei seisa kaua, ja siis takkapihta juurisin põõsa välja. Kõik vedasin üleukse vihmasesse õue äraviskamiseks. Sama sordi taim on siiski potis olemas.

    

Veel sai natuke juuritud ja pinnast kobestatud mujal džunglis, et uutele taimedele kohti vabastada. Pealelõunal tegin niiöelda turbapeenart. Palmi alla filodendronile koht. Kuna palmijuured maapinnal laiali, siis nende vahele polnud istutada võimalik. Nii saagisin turbapätse pooleks, saagisin vinklid ja panin paika. Tekitatud taskusse kobedat mulda ning filodendron sai uude kohta istutatud. Vast see visa taim saab seal hakkama ning kukub mööda paljast palmitüve üles turnima.

Kuna ekskursioone vihmase ilma tõttu tungles justnimelt kasvuhoonetesse, siis ega seal rahvamassis midagi rohkemat teha saanudki. Uitasin niisama kasvuhooneis, muuseas tiir subtroopikas, kuhu ma praktika ajal olen jõudnud põgusalt vaid paaril korral. Huvitav, et Cephalotaxus harringtonii on seal kah kasvuhoonetaim. See peaks tegelikult olema vägagi perspektiivne peajugapuuliik meil ka avamaal, kuna levib põhjas Hokkaido saareni välja.

13. juuni. Anu Kauri käe all. Lõpuks ometi sajud lakkasid ja ees ootas eredapäikseline päev klaarsinise taeva all. Esmalt sain ülesandeks USA idaosast pärineva laialehise ebajasmiini (Philadelphus pubescens) põõsa korrastamise. Anu ütles, et ebajasmiinidel on midagi viga. Hea küll, see põõsas on vana ka juba, kuid ikkagi, kipuvad kuivetuma. Eriti, muide, vene sordid, välja arvatud 'Pamjat Lenina' vms. Hehhehh. Selle ebajasmiini põõsa all nokkimist oli ikka peagu terve ennelõuna. Noorenduseks tervet põõsast maha võtta pole hea mõte, kuna kõrval kurb kogemus teise liigiga. Tüükale lõikamise järel peagu hävis, vaid hädiseid võsukesi on tulnud. 

    

                         Philadelphus pubescens enne ja pärast iluravi saamist.

Lisaks oli operatsioon Aleksander Niine vabastamine. Paekivimüüril on mälestustahvel botaanikaaia maastikukujunduse etc autorile. Sai delikaatselt deutsiate oksi kõrvaldatud, et tahvel välja paistaks. Delikaatsema töö tegi Anu siiski pms ise, ma lõikusin põõsast kuivanud oksi.

Pealelõunaseks tööks oli kollapõõsa (Xanthorhiza simplicissima) juurimine. On selline poolde reide kuni peagu puusani põõsas. Huvitavaks teeb tema kuulumine tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda. Palju neid puitunud tulikalisi meil ikka kasvatada saab, elulõngu vaid. Ning siis seda põõsast ka.  Looduslik levik mainest Floridani, kasvab eeskätt liivastel jõekallastel. Indiaanlastel oli ravimtaimeks. Ning kollastest juurtest saab lõnga ja riide värvi. Õied on tal tegelikult kah omamoodi huvitavad. Pisikesed tumelillakaspunased pikk-kobarad. Kõik ju tore, aga see juurevõsumine on ilge tal! Tehti ülesandeks kõrvalt aedhortensia alt ta eemaldada. Proovisin, kuid asi osutus võimatuks. Hortensiate juured on pindmised, kollapõõsa juured põimuvad aga altpoolt. Kiskusin ka katkusin palju sain, muist lihtsalt lõikasin pealsed maha. 

  

             Kollapõõsa välja juurimine hortensia alt osutus peagu võimatuks ülesandeks.

Seda põõsast peab kasvatama kohas, kus laialt saab ümber niita. Kuigi ma juurevõsulisi põõsaid üldse ei armasta, võtsin siiski mõned väljaroogitud taimetükid kaasa. Kodus oma Arkansase aeda istutasin võimalikult eemale teistest puudest-püsikutest. Aga karta on, et tungleb üle heinamaa-aia, nagu askleepiaski seda teeb...

  

  

  

   Kollapõõsas (Xanthorhiza simplicissima on omamoodi huvitav põõsas, meil Eestis ja tegelikult mujalgi Euroopas kultuuris haruldane.

Võtsin ühe tutsaka kollapõõsast Hiiumaale viimiseks kaasa. Muist sellest läheb ilmselt ka Pärnumaale.

Ja oligi mu praktika sellega läbi. Vaatasime Anuga veel huvitavaid puid-põõsaid, millest siinkohal pikalt juttu teha ei jaksa. Kuldvihmad on võimsaks läinud seal, nii rasvased ja pikkõisikulised. Vahet sai teha: Laburnum alpinum lehed on teravatipulised, L. anagyroides lehed ümartipulised. Viimane on külmahellem kui alpi kuldvihm, seega meil vähelevinud. 

      Laburnum alpinum ja Laburnum anagyroides. Lehtede erinevus on selgelt märgatav.

Tamarix parviflora hakkab õitsema. See liik, mille omalegi sain. On õrnem kui T. ramosissima. Sestap vahepeal käis puukoolis vms poputamisel. Mullu talv võttis põõsa räigelt tagasi. Aga ta on just huvitav liik, levib looduslikult muuseas Kreetal

                Tamarix parviflora alustab õitsemist, taustal suurem on T, ramosissima.

Ja lõppu kaesin juudapuulehikuid. Cercidiphyllum japonicum on kõrgekasvulisem, tüved rõmelised. Isastolmukate jäänuseid paistis. 

                Cercidiphyllum japonicum (vasemal) ja C. magnificum (paremal).

                         Cercidiphyllum japonicum (vasemal) ja C. magnificum (paremal).

                           Cercidiphyllum japonicumi rõmelised tüved.

                                 Cercidiphyllum magnificumi siledad tüved.

Seevastu Cercidiphyllum magnificum on poole madalam, põõsjad seal pigem. Tüved siledad. Lehed aga palju suuremad, ümaramad, ikka parajad larakad! Ja metsikult viljunud. Siit pärinevad ka minu õilsad judapuulehikud, tänavu esmakordselt õitsesid. Kuigi väiksekasvulisem, meeldib õilis juudapuulehik mulle siiski enam. Nii ägedad lehed on tal!

Praktika lõpupilt Cercidiphyllum magnificumiga. On ikka suured lehed! Ja rikkalikult viljunud.

Ja suur Cornus controversa õitseb. Ja Notofagus antarctica, kuigi nii kidur ja osalt isegi kuivetunud, on tihkelt vilju täis. Ja Asphodeline lutead möllavad õitseda ja.. Kuid seda loetelu võiks jäädagi siin jätkama. Aitab seks korraks küll.