Novembri aiakollaaž

 Tänase koleda lörtsipäeva õhtul vaatasin oma viimasel nädalal klõpsatud fotosid ja torkas pähe, et võiks ju siinkohal neid jagada. Alustuseks pilt eelmisest reedest Suuremõisa lossiaiast õitsvast hiid-päevalillest. Ja kohe otsa eilsed kaadrid oma koduaiast. Jah, tõesti üks taim on siingi õie avanud. See on Nõmbal erakordne, parimal juhul on õielehti hakanud paotuma, et siis külmadele alla vanduda. Nüüd aga isegi siin novembrikuine päevalilleõis!

                                      Helianthus salicifolius. Suuremõisa 15.11.2024

                                         Helianthus salicifolius. Nõmba 19.11.2024

Maja ees on jõudnud kaks krüsanteemi õitsema minna:

Üleeile hekseldasin metsa vahet, oli artikli juurde vaja kanarbike pilte. 2017. aastal lahvatas mul korraks kanarbikusortide vaimustus, ostsin mõned ja enamus neist on elus siiani. Vajanuks küll aegajalt tagasilõikust, aga nohjah, kõikjale mitte ei jõua siin hiidaias.

                          Kanarbik 'Anne-Marie' (üleval) ja 'Disco Queen' (all)

                                           Kanarbikud Nõmba metsas. 18.11.2024

Paar avastust ka. Üleeile olin päris rabatud, kui leidsin Tallinna loomaaiast pistoksast paljundatud plaatani all ühe rodotaime. Jah, heitlehised kanada rodod on siin isekülviga laiali läinud. Nüüd siis aga ka igihaljas liik. Täpsemini Rhododendron brachycarpum. Juba hulga aastate eest istutasin vana suurema taime metsa ümber. Nüüd aga eespool metsaaias järsku selline leid. Millal see taim siia on tekkinud? Ju mitme aasta eest juba. Ja ometi niidan seal ja puha ning seni pole mitte märganud.

           Isekülvist ilmnenud Rhododendron brachycarpum var. tigerstedtii Tln zoo plaatani all

Tore on aleuudi adiantumi metsistumine. Karbon-kiviktaimlas käitub nagu umbrohi, aina külvab eostest uusi taimi. Neist paar tutsakat viisin kunagi metsaaia tiigi kaldapervele. Nüüd ilmneb, et sellest on edasi eostunud päris mitu uut taime. Sobivad sinna Oregoni alleele igatahes väga hästi! Nagu näha, siis eile olid metsatiigid juba jääkirmega kaetud:

           Adiantum aleuticum'i ise eosest tekkinud taimed Oregoni alleel. Nõmba 19.11.2024

Üldse jäin aiatöödega tänavu sügistalvele lootusetult jalgu. Ja nagu kiuste olid just kõigil kolme kuu koolinädalal imelised head ilmad, mil oleks saanud oma koduaias miskit teha. Rohimisi midagigi üritasin, aga palju jäi tegemata. Oktoobris korrastasin juba paar aastat rohimata olnud istutusala Aadria õues. Peen kõrrelisrohi oli iisopitesse nii sisse söönud, et muist tuli täiesti välja kaevata ja kõiki iisopeid päris puhtaks ei saanudki, need viskasin lihtlabaselt minema. Aga noh, kuna nad isekülviga on seal paljunenud, siis võisin seda raiskamist lubada.

Viimaseks rohimispäevaks jäi 31. oktoober, mil vihmaga võidu ja lägas rohisin Aadria õue värava ja kiviaia ääred. Foto eilsest:

Eile sai veel aias risu koristatud ja siin-seal pealseid lõigatud. Muuseas Karbon-kiviktaimlast. Lätsked jääs sõnajalapealsed tegid kindad läbimärjaks, oli nii külm, et käsi muutus lausa tundetuks. Aga korrastust oli vaja, et sammal ei lämbuks nende lätsikute lehepahmakate all. Muuseas vaatasin murelikult, et heinamaal on Tšehhist saadud need Türgi algupära pontose tammed ikka veel rohelises lehes. Miks nad ometi talveks valmistuda ei taha? Või käituvad nagu karvased tammed, kes noorena hoiavadki rohelisi lehti kevadeni? Ei tea.

Quercus pontica'd hoiavad ikka veel lehed rohelisena küljes. Taustal paistab härmas maa. 19.11.2024

Ja kõikse lõppu pildike sirmokkast. Sain koolinädalal kingituse omanikuks, Tallinnast toodi üks puukene, et päästku ma ära. Istutasin metsa maha, sammaldasin ümbruse. Igatahes loodetavasti parem kui ületalve potis hoida ja muret tunda, et kas pakasega esikus läbi ei külmu või soojaperioodil liiga sooja ei saa. Näis. Igatahes kasvab seal mul nüüd juba lausa kolm sirmokast. 

16. novembril 2024 Nõmba metsa istutatud Sciadopitys verticillata. Taamal paistab igihaljas lehtpuu Trochodendron aralioides.

Meenutusi koolinädalast

 Nii tema on, et peale 1997. aastat, mil 21-aastasena lõpetasin Räpina metsakooli, olen sellest aastast taas õpilane. Lootsin muidugi ammuilma, et miski koolindus on mu jaoks kauge minevik, aga näed, "saatan saatis veel ühe" (tsitaat filmist "Siin me oleme"). Tegelikult ma ei tea, miks järsku siin praegu sel kooliteemal blogistama hakkasin, aga kui miski käik sees, siis tehkem see asi ära! Pole kindel, kas miskit järge tuleb, aga tühiasi. 

Uljal sammul kooli. Kas just nii uljal, aga siiski see samm tehtud sai. Foto: Vilja Juursalu

Niisiis kandideerisin augustis Suuremõisa linnaaedniku erialale. (Üllataval kombel sain sisse üle noatera, konkurss oli ikka päris kõva.) Oli võibolla viimane võimalus siin Hiiumaal üldse, sest meite kärpelembene hariduseminister Krist-Kallas kavatseb kaotada mitmedki kutseõppeasutused, ja seda ikka kõige haavatavamates kohtades. Wigala kool pannakse kinni ja teisena on otsus tehtud ka Hiiumaa osas. Protestiallkirju küll koguti, aga see on kahjuks vaid protestijate enda väljaelamiseks, ega see kõrgelt seatud jumalikke käske muuta ei suuda. Sai isegi digiallkiri antud. See selleks, samune teema on liiga pikk ja lai, jäägu see siin pooleli.

Esimesel koolipäeval septembris Suuremõisa schlossi trepil, mina paremas ääres. Foto: Kristina Juusu

Nõndaks. Kooli. Üksjagu sundkäik, sest senine eluolu ja sissetulekute värk on paraku na lagunemas. Ja muidugi oleks hea saada "paber" peale ligi 30 aastat. Iseasi, kas ma selle paberini jõuan. Esmase asjana lõi rööpast välja tohutu praktikamaht, mida tuleb täita mõlema õppeaasta jooksul. No näis. Esialgu elan ikka veel sisse. Algus oli raske, "mees metsast" järsku taas miskis koolis ja nõudlike õppekavade küüsis. Nüüd, peale kolmandat sessi, tunnen siiski, et hakkan siiski nagu kohanema. Seda enam, et kursusekaaslased on tõeliselt toredad ja õpin natuke taas sotsialiseeruma, või kuidas seda väljendadagi. 

           

Eks seal kooliaias seda va tööd ikka jagu kah. Adru kärutamine peale labidaga maa kaevamist oktoobrikuus. Foto: Kristina Juusu

Novembrikuine pargi oksterisust koristamine. Kursanaised on usinad, ma pigem natukese vooster, kippusin rohkem poseerima. Foto: Liina Metsaots.

Eks muidugi ole see aiandamine endal juba üsnagi tuttav, palju asju teada varasemast. Teisalt saab kindlasti ka uusi teadmisi, ja n-ö kanaliseeritult-süstematiseeritult. Koolist kaasa antavate kodutööde maht on iseenesest päris mahukas. Imestan, kuidas kellast-kellani tööl käivad inimesed sellega hakkama saavad, saati kui lisanduvad need praktikad. Aga see selleks.

Harri esitleb lehepuhurit. Riista, mida paljud ei salli, aga mis siiski on suure maa-ala lehtedest vabastamisel tõhusam kui vana hea reha... Foto: Hildar Meister

Jõuan nüüd ehk viimase sessini, mis vältas sel nädalal neli päeva, eile oli viimane. Puude ja ilutaimede teema on mulle igatahes tuttav, iseäranis hingelähedased on okaspuud ja ka lehtpuud. Püsikute rohttaimedega pole kah hullu, kuid need va suvelilled on mu jaoks ikka üsna "bläää" teema. Juba 1995/96 Jänedal aia- ja maastikukujundust õppides  ei sallinud ma neid va suvelilli üldse. Siis andis neiu Subbi ehk õpetaja ette terve virna nimekirja, et õppige nüüd kõik need pähe. Ma tõesti üritasin, noore inimese pea on ikkagi noore inimese pea, aga sest abstraktsioonist jäid pähe ja on siiani veel meeles vaid kaks nime: Coreopsis tinctoria ja Anchusa capensis. Muide, nüüd on aedniku 4. taseme saavutamiseks nõutavate ladinakeelsete nimede mahtu tõstetud lausa kaks korda: on vaja selgeks tampida 500 ladinakeelset nime. Hüva, puittaimedega on mul kerge, neid enamuses tean varasemast, kuid samused suvelilled, aga ka köögiviljad on ikka täitsa kole asi. Olen kindel, et neid kõiki ma oma vanaldasse ajju tuupida paraku ei suuda

Pagan, kipun siin aina jahuma, koolinädala endani ikka nagu ei jõua. No mis siis veel oli. Esmaabikursus oli huvitav, ehkki algul tundus na morbiidne. Saime kummimeest pumbata, ehk südamemassaaži teha. Selles osas kiitis läbiviija, et näed, kus mees ikka oskab rahulikult teha, parajas rütmis. Ehkki märkis juurde, et ära nii suru, tee kergemalt. Ja lisaks eluline näide sellest, kuidas üritati elustada 86-aastast naisterahvast. Päästja pumpas nii, et haprad roided kopsus segamini puruks ja oligi kindel kaputt... Kuid rõhksideme tegemisega sain hästi hakkama. Öeldi, et hinne viis. Kiitust on muidugi meeldiv kuulda. 

Kolmnurksest rätist käelahase tegemine pinginaabrile. Hakkama me saime. Foto: Liina Metsaots

Iseteema teema on va esitlused, mida seal koolis nõutakse. Oktoobris tekkis mul lausa paanika, ehkki siis järg minuni veel ei jõudnud. Nüüd siis sain "ristsed" kätte. Okaspuude esitlus läks üllatavalt kergelt. Kuna olin valinud huvitavamad liigid ja haruldused, millest ma ikka täitsa midagi tean, siis polnudki nii hull. Kuigi higistasin ikka. Ja üleeile tuli siis ka sibullille esitlus ära teha. See oli natuke kobavam, päris klassi ees nagu miski õppejõud. Tegin lühidalt ja samas pisut eklektiliselt. Kuna aga kursakaaslastest keegi polnud avamaa-alpikanne kasvatanud ning jagasin eeskätt oma kogemusi, siis küllap oli neil huvitav.

  

Alpikannitöö esitlemine klassi ees. Üritasin hakkama saada... Foto: Külliki Bode

Eile oli aga puittaimede vegetatiivse paljundamise praktikum. Värk mulle tuttav, sest eks ma ole ka ühtteist paljundanud varem. Huvitavamatest olen nt plaataneid pistokstest paljundanud. Kooliaias tegime tavalisemat värki, kontpuud, viinapuud ja metsviinapuud ning keerdoksalist raberemmelgat. Viimase puhul teadsin juba ette, et parem puu otsast võtta võimalikult sirgemaid võrseid, millest tehtud juppe on lihtsam mulda suruda. 

                                            Pistokste tegemine. Foto: Kristina Juusu

Suuremõsia lossiaias ehk kooliaias on muuseas õitsema hakanud hiigelpäevalill, kelle ladinakeelne nimi Helianthus salicifolius on siiski pigem sobivam. Minul vaevu 10 versta eemal Nõmbal on see liik vägevam, laiem ja lopsakam "põõsas", et mitte kunagi ei jõua õitsemiseni. Suuremõisas seevastu aga küll, nii tänavugi. Päevalilleõied novembris - omaette väike ime.

Ja olgu siinkohal ka ehk kõik. Imestan ise praegu, et miks ma seda kõike siin kokku klõbistan, aga ju siis on endal seda vaja. Ning ega teistel seda lobedat loba lugeda vast ka ülemäära igav pole, loodan ma.

Väljasõit Iru linnamäele

 Ma pole nüüd juba mitu kuud õieti kuskile niisama huvipärast luusima sattunud. Sestap oli nädalalõpu põige Tallinnast itta üks väegade tore vaheldus. Sihiks Iru linnamägi, kus ma polnudki elusees käinud. Lasnamäe jäi seljataha, ees tervitas üks igati meeldiv maastik. Poollooduslik valdavalt. Nojah, elumajade lademed jätkusid ka siit tegelikult, ent need ei häirinud eriti.

Esmalt komistasime sügava sälkoru peale. Üks pikk sirge 15 meetrit sügav org, täis varisenud saaretüvesid, põhjas kulgemas pisike oja. Iseäranis huvitavaks osutus oru pära. Otse kaljust langes alla üle kivide hüplev ojake. Kas tõesti säärane eriline allikas? Aga miks pole seda kuskil mainitud? Kalju ise koosneb kahest kihistust. All oobulus-liivakivid, peal õhukesekihilise seinana graptoliitargilliiti. Ehk siis all fosforiidikalju, peal radioaktiivne diktüoneemakilt (vananenud nimetusega). Seega vett sellest radioaktiivse kalju jalami allikast juua ei maksa.

Tegelikult ei ole kogu see huvitav maastikutükk mitte looduslik, vaid inimese poolt tekitatud. Enne I ilmasõda Peetri merekindluse tarbeks kaevandati siin 3 km maa-aluseid tunneleid, nendest juhiti vesi ära just seal, kus praegu ojakene maapõuest välja tulvab. Kusjuures ka kogu samune järsakorg on inimese kaevandatud. See teadmine küll vähendas esialgset vaimustust. Aga kaunis ja omanäoline on see paik ikka.

Lõpuks saime Iru linnamäe poole kõndima hakata. Esmalt kohalikust liistakpaest kiviaed, luues petliku mulje põliskülast. Eks tegelikult oli asustus siin juba väga ammu, 3000 aastat tagasi või nii. 2800 aasta eest arvati siin asuvat juba kindlustatud asula. Hiljem on Iru linnuseala mitmel korral maha jäetud ja siis taasasustatud. Kujutleda, et Tallinn võinukski kujuneda hoopis siia... Kuid siiski jäeti Iru lõplikult maha. 11. sajandil. Ja edaspidi sai peamiseks linnamäeks juba Toompea. 

Iru linnamägi asub pikal kitsal neemikul, mille ümber siugleb Pirita jõgi. Tundub uskumatuna, et aastatuhandete jooksul on see neemik nõnda püsinud ja jõgi pole tema kitsast kaelast senini läbi murdnud. Pirita jõgi on neemikust idas kärestikuline, veidi allavoolu paistab voogudest samblane Jõekivi. Taamal kerkivad Lasnamäe "pilvelõhkujad", luues veidra kontrasti siinse ilusa looduslähedusega. Linnamäe nõlvad on järsud. Iseäranis lääneservas, kus linnamäe lagi küünib 37 m üle merepinna, suhteline kõrgus jõest 15-17meetrit.

Kogu see künklik lainjas maastik oma toomingatukkade ja jõeäärsete punaviljades raagus pihlade ja avarate vaadetega oli ütlemata paeluv. Meenusid kunagised telkimisreisid Eesti ja Läti aladel. Küll siin oleks alles tore laagrisse jääda! Nojah, muidugi on see mõttemäng, mis telkima nüüd siia. Kõmpisime tagasi parklani ja vuristasime autoga mugavalt minema.

Lõppu kaks teabeküllase infotahvli ülesvõtet kah.

"Nanopalmid" ümber maja (Climacium dendroides)

 Ilmselt kõige esimene samblaliik, mille aastakümnete eest selgeks sain, on harilik tüviksammal (Climacium dendroides). Algselt kutsusin teda palmsamblaks. Sest tõesti, mõni neist näib välja kui pesueht palm. Tegemist on mu koduõues kasvava samblaga. Lugedes kirjandust, väidetakse teda olevat ikka niiskete või lausa vesiste kasvukohtade lembene. Siin künkapealsel kõrbeb aga maapind suviti alatasa julmalt läbi. Ja ometi saab ta täiesti hästi hakkama. Lisaks olen leidnud teda ka kodupuisniidult, sealsed tingimused on aga märksa niiskuseküllasemad.

                                     Harilik tüviksammal ehk Climacium dendroides

Tüviksammal on hästi äratuntav, talle sarnaseid meie looduses nagu õieti polegi. Ainult põõsassammal öeldakse olevat sarnasevõitu, ent too on palju haruldasem ja mitte nii selgelt puu moodi. Mõistagi on need "puud" pisikesed, kuni 10(15) cm pikukesed, ent nii kõrgeid pole mina nägema juhtunud. Pigem ikka nii paari-kolme tollised. Eks maja juures pea nad ka niitmist taluma, vahest ilma selleta sirguks veidi pikemaks?

Climacium dendroides, "palmimetsa" vaated kodumaja juurest. Enamasti on tüved siiski rohkelt oksistunud ja päris palmilikke leiab harva.

Kui muidu enamus samblaid kasvab tipust aina juurde ja alumine osa kõduneb aegamisi, siis tüviksamblaga on asi keerulisem. Nimelt on tal pinnases risoom, millest lähtuvad varred ning nendest omakorda oksad. Okste otsast tõusevad pikkade niitjate moodustiste (harjased?) tipus eoskuprad, mis valmivad talvel. Neid eospäid pole ma ise vist kordagi nägema juhtunud. Ehk peaks tänavu tähelepanelikum olema ja ekstra asja uurima? Nagu enamus samblaid, on ka tüviksammal kahekojaline. Tüviksamblad on siin kodu ümber pigem väga oksised, palmisarnaseid, kus vars ja selle osas okstetutt, leiab harva. Ühe säärase eile pildile siiski sain, maja heki ääres.

Climacium dendroides koduaia heki ääres. Kui pisike see "nanopalm" ikka on, näitab ära viimasel ülesvõttel taustaks olev kaseleht. "Täiskasvanud palmi" kõrval on märgata nooremat uut tüve, millel oksad pole veel välja arenenud.

Tüviksammal on maailmas laia levikuga, kõige tihedamalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, leidub aga ka Siberis, Hiinas, Jaapanis etc. Huvitav on tüviksambla esinemine Uus-Meremaal, kus arvatakse siiski olevat inimmõjul sisserännanuks. Paar leidu on ka Austraalias ja Tasmaanias. Tüviksambla perekonnas on neli liiki, neist Climacium japonicum, ilus kahar pikaoksine, levib Jaapanis, Hiinas, Koreas ja Primorjes. Climacium americanum, üsna meie tüviksambla sarnane, ehk vaid hõredaoksisem, kasvab valdavalt Põhja-Ameerika idaosas, ent ka läänepoolmikul. Paar leidu olla ka Euroopas ja Aasias. Climacium acuminatum on aga väga haruldane, ainult kolm leiuala USA-s. Tema kohta netist pilte ei leiagi.

Selline väike ülevaade siis tüvik- ehk palmsamblast, ühest mu lemmikumast sammaltaimest.