Sarve valgeid tolmpäid kaemas

 Aasta on läinud ja taas läksin Sarve poolsaarele, et näha, kuidas mullu avastatud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) asurkonnal läheb. 5.50 am bussiga Nõmbalt Heltermaale ning siis kand ja varvas. Anemoonid lõpetavad õitsemist, ohtralt valevaid õietaldrikuid siiski veel. Palju põisrohte kõikjal, siin-seal mõned hallid käpad. Põikasin möödaminnes punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvupaigast läbi. Lagedal esimesed õienupud lillatavad, varjukamal puisniidul pole sedagi. 

Aga täna olid valged tolmpead need kõige olulisemad. Kõndisin üle villpealaigulise karjamaa, kus kärbesõisi (Ophrys insectifera). Mullu samal ajal lainetas siin vesi, nüüd pääses läbi kuiva jalaga. Järgmine lage ala, murulaugud õitsesid, lubikad ja vesihaljad tarnad möllasid. Ja olingi tuttavas kohas. Ilmnes, et olin veidi hiljaks jäänud. Sest põhjapoolsemas kasvukohas õitsemine juba valdavalt läbi. Toekaimal valgel tolmpeal olnud lausa 24 õit (mullu oli 9 õit). 

Kokku 7 valge tolmpea õievart ses paigas, enamasti õige tillukesed. Kuid ühel paistab arenevat viljakupar:

Lõunapoolsemas kohas kadakasel mättakünkakesel ja selle ümber ilmnes veidi vähem õievarsi kui mullu. Lugesin kokku 8 õievart, lisaks paar-kolm vegetatiivset ning kadakavilus ebaselge, kas vegetatiivne või tuleb seal veel õisikut. Siin siiski tolmpeade õisi veel näha sai, kusjuures ühel tolmpeal kõrval mullune kuivikvars kupraga. On viljunud!

Üks kadakakaisus tolmpea sealt ka, ülejäänud poolõitsenuid ei hakka siia lisama:

Niisiis kokku 15 valge tolmpea õievart (mullu oli 19). Kuid see ei olnud siiski veel kõik! Andmebaasi on märgitud kõrvale padrikusse lisaks kaks taime. Äkki mingi viga? No säärases varjukas tihnikus ju ometi tolmpea ei kasva? Pressisin end rägast läbi ja vaid kolme-nelja sammu järel vaatas vastu tolmpea! Kolme õiega taim:

Siis kohe juba teine tolmpea. Tema on veel täies õies, viis õit varrel. Nii ilusad on varjulise koha tolmpead: lehed laiali, õied suured ja avali. Lagedal on rohkem kikkis olekuga ja õied kinnisemad. Igatahes mõni pilt sellest tolmpeast:

     

Ning taamal oli kolmas tolmpea, temal kaks õit varre tipus:

Ragistasin seal kadaka-sarapuu-paakspuu padrikus laiemalt ringi. Ja näe, lõunapool kuuse naabruses veel üks tolmpea:

Seega nende mu jaoks uute metsa-tolmpeadega Sarve leiukohas tänavu 19 valge tolmpea õievart. Võib igati rahule jääda. Peale selle lagedal alal palju kahkjaspunaseid sõrmkäppi (Dactylorhiza incarnata) ning üksi-kaksi, lausa 24 õievarrelise kollaka sõrmkäpa (Orchis ochroleuca) kogumik. Lisan neist ühe pildi kah:

Ja siis tagasi Heltermaa suunas. Väike peatus Soonlepa bussipeatuses, käies hakkas na palav, viskasin särgi seljast.

Kui mullu sai käidud valgeid tolmpäid kaemas ka Lääne-Hiiumaal ja Salinõmmes, siis tänavu jääb ilmselt ainsaks see Sarvel käik. 

Pesajuure saaga jätkub

 Tänavuse aasta orhidee pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) kohe osati hästi valida, sest mullune sajune aasta andis neile tublisti hoogu juurde. Täna hommikul vara bussile minnes siin Nõmba külas nägin mõnd pruuni õievart otse maanteelt. Pealelõunal tagasi tulles põikasin kohe sesse metsatukka. Koht on mul tegelikult aastate eest tuttav, just siin oma  kodukülas ma neid orhideesid juba aastate eest vaid teadsingi. Neil on olnud siin paremaid ja halvemaid aegu, viimastel aastatel pigem halvem seis. Suisa nii, et vaid paar õievart ilmus. Nüüd aga avanes sootuks teine pilt. Ehk siis mitu pilti. Sest pesajuuri on siin ja seal, mõned päris lageda piiril ilutsemas, mitmed kopsakad varred aga männi-vahtrate vilus, kus rohttaimestik puhta puudub - ainult seentoidulised pesajuured. Lugesin siin täna kokku umbkaudu 60 pruunika pesajuure õievart. Täielik rekord!

Aga see polnud sugugi kõik. Sest täitsa uue pesajuure kasvupaiga leidsin ma täna veel. Sealsamas, teispool Kapasto teeotsa ja parklat, kus varemalt ikka ööviiulid mustikavarte vahel ilutsesid. Ööviiulid on sealt üsna kadunud, ent asemele on järsku ilmunud pesajuured. Mitme rühmana, kokku loendasin 31 õievart, muist üsna kribud. Siin liivapinnasel ja päiksepaistel on neile tegelikult täiesti ebatüüpiline kasvukoht, juba õied kärbatuvad. Aga olemas nemad siiski on. Pole siis ime, et 2022 sajuse mai järel samas üle maantee oma koduaias kolm pesajuure õievart ilmnes. Paraku järgnevad põua-aastad panid neile lõpliku põntsu. Aga või sel tähtsust, siinsamas mõne sammu järel on nad ju täiesti olemas - ja nii rohkearvuliselt!

Kuigi pruunikas pesajuur ei tundu mu jaoks nii väärtuslik kui tolmpead või koerakäpad, on nende hea edenemine siinsamas kodukülas igatahes rõõmustav. Kolmes leiukohas kokku vaat et 300 ligi õievart. Ju saaks kolmsada täis ka, kui siin veidi laiemalt ringi käia. Kuigi oma taga kodumetsas neid siiski pole, olen käinud kaemas. Nii et päris igas metsatukas pesajuurt siiski ei kasva...

Pruunika pesajuure uputus

 Pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) on valitud Eesti tänavuseks orhideeks. Tõttöelda ega ma sellest liigist ülivaimustatud pole olnud, tundub kuidagi kummaline see pruun klorofüllitu seentoiduline tegelane. Aga samas teda kuskil metsas kohates väikestviisi sündmuseks on see ikka. Pruunikas pesajuur on Eestis võrdlemisi tavaline, ent iga leid väärib märkimist sellegipoolest. Siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal teadsin aastaid üht kasvukohta otse Kapasto teeotsas, maantee kõrval. Parimatel aegadel oli seal isegi mitukümmend õievart. Põua-aastate tagajärjel on neid aga väheks jäänud. 

Üks tore üllatus oli 2022. aasta juuni algul, kui täieliku ilmutisena tekkis pesajuur otse koduaeda heki äärde. Oli kolm ilusat õievart. Ju sajune mai meelitas nad välja. Edasi järgnesid aga põuased kevad-suved ning rohkem pole pesajuur end ses kohas näidanud. Kardetavasti on hukkunud. Pesajuur eelistab pigem niiskemaid metsi kui siinseid künkapealseid liivasusse.

Eile õhtul istusin aiaservas ja hetke ajel põikasin üle mitme aasta naabri metsa. Et äkki on miskit käpalist seal. Noh, paar ööviiulit on. Aga siis, vahi kus: pruunikas pesajuur! Kohe mitu tükki kogumikus. Ja järgmine kogumik. Ja järgmine ja järgmine... Mõnes kogumikus hulk pesajuuri koos, muist päris pisikesed, mõni aga kopsakam ka. Just alustavad õitsemist. Samas ilmumas ka veel õisikumügarikke. Loendasin seal kokku 154 pesajuure õievart. Võimas! 

  

  

  

  

   

                        Pruunikad pesajuured siit ja sealt vaateis, Nõmba metsas

Täna läksin tagasi, et mõned fotod neist teha. Huvipärast kõndisin ringi laiemaltki. Eemal kiskus mets kuuselisemaks, ilmuvad mustikad, seega pinnas hapum. Tagasi eespool, heinamaa lähedal, kus valdab saluilmeline lehtsegamets. Maapinnal on pesajuurte kaaslaseks palju sinililli, on lillakat, ussilakka, aasosja etc. Üsna risune ja taas võsastuv mets, vahepeal oli see metsakarjamaaks. Selline viljakas-niiskem, risuräsumets pesajuurele meeldib kõige paremini, tundub. Ja näed, endise kraavi ümber, mõned sammud pealeiukohast - veelgi pesajuuri! 33 õievart. Nii et kokku on ses metsatukas tänavu maa peale ilmunud 187 pruunika pesajuure õievart. Pole ma eales näinud niisugust pesajuurte kubisemist! Ja mõelda, nad on siin aastaid olemas olnud, kõigest mõni meeter koduaia piirist. Siit moraal: vahel tasub ikka mõni samm tavatrajektoorist kõrvale astuda. 

                                 Tänahommikused lisaks leitud pesajuured

                                   Pruunika pesajuure õied lähivaates

'Tapio' ülased õitsevad

 Ülaste aeg kestab. Võsaülased on muidugi need põhilised, jagub ilusate õievaipadena kõikjale. Tagapuisniidul on neid palju, samuti metsaaias, kus kunagi kujundatud tiikidevahelistel küngastel aasta-aastalt oma kasvuala laiendavad. Kollaseid ülaseid on koduaias aga vähe. Vaid väike laiguke, 2000. aastal Nõmba bussipeatuse tagan lehtmetsast tõin neid. Seesama puisniiduilmeline mets on üldse rikas erinevate ülaste poolest. Mullu kevadel kirjutasin sellest siin blogis pikemalt, eeskätt hübriidülastest. 

Sellest lehtmetsast on muuseas pärit ka üks kollase ülase sort. Taavi Tuulik ta kunagi leidis ja nüüd müüakse välismaal mitmel pool. Sordinimeks pani 'Tapio' Ilmselgelt minu järgi. Aga mina ei teadnud sellest midagi. Alles 2020. aastal postitas Katrin Mäeots Tartu botaanikaaiast mulle sünnipäeva õnnesoovi sealsete 'Tapio' ülaste pildiga. Ja lisas, et see sort on natukese pikatoimeline, ehk siis aeglasem paljuneja, aga et paari aasta pärast saab ehk juba jagada.

                  Anemone ranunculoides 'Tapio Tartu botaias 2020, foto: Katrin Mäeots

Läks veidi rohkem aega. Viimaks mullu sain väikse nutsaka. Eks kasvuajal ümberrebimine, kaugelt Tartust toomine pani taimenääpsud põdema. Mullu õit näitas siiski. Tänavu on pilt juba ilusam. Ilmunud on neli õit. Võrreldes põhiliigiga on need õied justkui veidi väiksemad. Või alles kosuvad ikkagi ja hiljem ilmuvad suuremad õied? 

  

                          Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas Nõmbal

Nagu näha, on tegemist üsna täidisõielise ülase vormiga. See täidilisus tekib muundunud emakatest ja tolmukatest ja neid nimetatakse ebaõielehtedeks ehk petaloidideks. Sarnaseid kollase ülase sorte on Taavi Tuulik nimetanud mitmeid teisigi, Nõmbalt on ta "tekitanud" kokku neli erinevat kollase ülase sorti. Mullu kevadel käisin seal metsas otsimas, aga ei silmanud imelike õitega kollaseid ülaseid ainumatki.

                         Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas

Ülastel esineb kahjuks mitmeid seenhaigusi. Nii ka mu 'Tapio' ülaste naabruses on paar imelikku roostetäppidega ülaselehte, ei saa aru, kas sellesama sorditaime omad või kõrvalt võsaülase lehed. Tegemist võib olla ploomipuu-leheroostega (Tranzschelia pruni-spinosae), ühel ülemisel pildil on taustal uduselt näha nakatunud leht. Peaks minema need lehed ja ehk ka risoomijupid ära hävitama. Igaks juhuks...

Samas jugapuu juures metsaaias õitsevad ka hübriidülased (Anemone x lipsiensis). Mullu ikka samast Nõmba bussipeatuse tagant tõin kaks pundikest. Seal metsas on nad suured ja mullu õige kollast värvi õitega. Nüüd siin tärganud on väheldasemad (ju pole nii hea niiskerammukas salumetsamuld) ja õied on heledamad kollased, pigem klassikalise hübriidülase tooni. Igatahes hirmus ilus ülane on hübriidülane mu meelest.

Nõmba hübriidülased (Anemone x lipsiensis), need tõin kodumetsa samast oma külast.

Aprilli lõpul sain Suuremõisa aiast veel ühe ülasesordi, nimelt kollase ülase 'Fuchsis Traum'. Kuivale jäänud potis olid vaid hädised lehelibled. Ehk järgmisel kevadel näitab õisi. Õied täidis-tutsakad, aga netipiltidel tunduvad üsna väikesed. Eks siis ole 2027. aasta kevadel näha... 

Teekond Tagapuisniidule

 Üle kolme nädala võtsin vaevaks kodusele Tagapuisniidule kõndida. Esmalt metsas jäi pilk õitsvatele eerikatele, Põhiliselt möllab punane eerika (Erica carnea), aga ka värdeerikad (Erica x darleyensis) on seekord üsna kenasti talvitunud. Seda tänu paksule lumikattele, Lume alla paindunult püsis lausa haljana ka iilekstamm (Quercus ilex). Kui paljude  üle lumepiiri kõrgunud igihaljaste okaspuude ja lehtpõõsaste seis on nukker, siis iilekstamm pakub veidikest lohutust. 

                           Punane eerika ehk Erica carnea

                            Iilekstamm ehk Quercus ilex

Kahjuks sai tuju kohe rikutud, sest samas naabruses oleval pisarmännil (Pinus wallichiana) on hiljuti latv ära hammustatud. Kurradima sõralised! Samas see metsakeskkond on pisarmännile kui õige nõudlikule eksoodile ainusobilik koht. Aga ulukite tõttu peaks ta olema lausa aastaringselt kaetud. Nojah, niisiis pesrspektiivitu nii või teisiti, ei jõua ma kaitsekontstruktsioonide ehitamiseni...

Keskmetsas hakkavad juudapuulehikud (Cercidiphyllum magnificum) taas õitsema, nii isaspuukesed kui emane juudapuulehik. Pilti aga ei teinudki. Lase jõuavad täisõitsenguni. Kui siis muidugi õigel ajal sinna metsa satun...

Soopuisniidul üritasin pildistada porsa (Myrica gale) emasõisikuid. Need lillapunased pintslikesed on uskumatult kirkatoonilised. Aga väga pisitillukesed. Proovisin nii ja naa, kõik kaadrid jäid udused. Juba aastaid üritan neid tulutult fotole saada. Kustutasin samused udukogud viimseni ära.

Siinseal õitsevad lodukannikesed (Viola uliginosa). Põhimass neist ilutseb kraavis ja selle pervedel. Mingi aeg oli lodukannikesi üle puisniidu päris palju, nüüd aga harvemaks jäänud. Võibolla on süü selles heinaniitmisega aastatega tihenev rohukamar?

                       Lodukannike ehk Viola uliginosa

Tagapuisniit tervitas ülastevaibaga. Ikka need võsaülased (Anemone nemorosa). Kunagi viisin sinna kollaseid ülaseid ka, ent ei meeldinud neile seal, on sootuks kadunud.

Viimasel pildil on näha me puisniidu tagant mullu RMK poolt maha võetud metsa lagedus. Kole tuuline on seal kogu aeg. Nii ka täna, na vilu oli. Ei taha ma seal enam eriti olla, kuidagi on selle puisniidu lummus hääbunud... Tegin väikse fototuuri, jõin kaasavõetud tee kähku ära ja tulin tulema. Mida seal klõpsatuist esile tuua? Üksikud lepiklilled (Chrysophyllum alternifolium) ikka veel õitsevad:

Karpaadi hammasjuured (Cardamine glanduligera) on aga juba peagu läbi õitsenud. Kuidagi harvaks on nad seal jäänud, mõne aasta eest pakkusid lopsakamat pilti.

         Cardamine clanduligera ehk karpaadi hammasjuur ehk näärmekas jürilill

Möödaminnes klõpsakas ruskusest (Ruscus hypoglossum). Nagu näha, on ta mullu õitsenud, aga jällegi ei sattunud ma siis õigel ajal peale. Õied keset lehte - leht on tegelikult muundunud, laiaks kasvanud võrse ehk kladood. Selle erilise ruskuseliigi seemned korjasin 2015 aastal loodusest, Kagu-Bulgaariast Strandžast. Miski neli taime on senini elus.

                          Ruscus hypoglossum

Tagapuisniidul ei saa kevadel ümber käopäkkadest (Lathraea squamaria). Nondest 2016 külvatuist ja esmakordselt 2023 kevadel maa peale ilmunuist. Lepa ja kase vahel on nad praegu täisõitsengus ja vägagi ilusad:

Seevastu sarapuu all neid tänavu polegi, ainsamatki õievart mitte. Imelik lugu. Küll aga tabas üllatus naabruses samblatüvelise sanglepa juures: tervelt 28 käopäka vart, lisaks üksik sarapuu all. Veel mullu polnud neist märkigi, on alles 10 aastat peale külvamist end nii äkki ja massiliselt ses kohas ilmutanud. Siin lõunapäiksele avatumas paigas on nad juba natukese väsima hakanud:

Nii et mine sa tea, ehk võib kuskil mujal puisniidul tulevikus veelgi käopäkaüllatust loota?

Puuvõõriku seemned idanevad!

 Olen sel kevadel oma talvel oksteile liimitud puuvõõrikute (Viscum album) seemneid korduvalt käinud kaemas. Peale harvu vihmu on suur osa seemneist roheliseks värvunud, seega elus. Täna, vaevu tunnikese eest, avastasin maja ees viirpuul kahel seemnel idud. Lähemal vaatlusel, eriti fotosuurenduselt, on näha, et need meenutavad tillukesi kombitsaid, üks neist juba puukooreni paindunud. See teeb rohkem rõõmu kui kevadlillede õitsemine või puude-põõsaste lehte puhkemine. Ikkagi midagi täiesti esmakordset oma silmaga näha, seega väga põnev.

                     Hariliku puuvõõriku (Viscum album) idanevad seemned keskhiiumaisel viirpuul

Muidugi läksin siis kaema kuidas mujal lood on. Kuid ei õunapuudel, vahtratel ega pärnadel polnud veel seemnete idanemise märke näha. Noh, aega on. 

Eks võib ju mõelda, et selline puuvõõrikute külvamine rikub ära loodusliku levikupildi. Seni on Eestis kõik leitud puuvõõrikukerad kasvamas üksikult, ikka mitukümmend km igaühel vahet. Kahekojalise liigina seega need üksiktaimed meie mail viljuda ei saa. Erinevalt Kuramaast ja Edela-Soomest, kus puuvõõrikud on looduslikul teel suutnud luua isendirohked asurkonnad. Kuidas see Eesti siin vahepeal selline poolvalge laik siiani on, tundub naabrite puuvõõrikuohtruse kõrval suisa natuke imelik. Aga varem või hiljem tekib mõni puuvõõriku looduslik asurkond ka Eestisse, kindel see. 

Muide, jõulude ajal Soomest Turust toodud puuvõõrikukimp, millelt marju sain ja seemneid oksteile liimisin, on mul siiani alles. Üsna ära kuivamas küll viimaks.

Praktikal botaanikaaias

 Viimaks ometi sain alustada selleaastase praktikaga Tallinna botaanikaaias. Triiphoones valdavalt, Jaani käe all. Kuna nö lõputöö ehk portfoolio sisaldab hulgaliselt igasuguste lahtrite täitmist, siis tegin läbi mõningaid värke, mis nõuavad fototõestuste olemasolu. Kohe esimese asjana kastsin orhideid, Eevi näitas ette ja mina siis muudkui kastsin. Ehk siis surusin poti pooleks minutiks veeämbrisse, samal ajal kätega pealt hoides, et koorepudisubstraat välja ei ujuks. Eevi tähendas, et mu kasvu tõttu tuleks asja optimeerida, veeämber peaks kuskil postamendil olema, et ei peaks nii palju sügavalt küürutama. 

Järgnesid mitmesugused lõikamised kõrbeosakonnas. Esmalt brasiilia feihoapuu (Acca sellowiona) võrakujundus. Kõik üles ajanud udjakad vesivõsud ära, üldine võrahõrendus, alles jäid peamiselt ripjad õite ja õiepungadega oksad. Sain feihoa õielehti maitsta, magusad. Viljunud see üksikpuukene seal pole, sest vajab risttolmlemist. Küll on aga feihoa vilju saadud Valgest majast, kus kõrvuti kaks sama liigi puud kasvab. 

Edasi saagisime kaljukaktuse raskeid koolduvaid harusid maha. Muist harukesi murdus, nendel saagisin pinna risti ära, jäid kuivama, vist lausa kuu aega võib lõikepind kuivada, enne kui substraati juurduma panna.

Piimalillede kujundamine oli aga keerulisem töö. On astlalised ja tilguvad need lõikekohtades ilgelt paju mürgist mahla. Niisiis mitmekordne ettevaatus oli oluline! Põhiliselt harvendasime puukujulist suurehambalist piimalille (Euphorbia candidens). Tihe pussakas sai hulga hõredamaks. Peale selle suuresarvelise piimalille harude äralõikus, ühe allesjääva toestasime raudvarda najale. Kusjuures piimalille saagida oli nigel, palju paremini võtsid teleskoopkäärid.

                         Sukulentsed piimalilled enne ja pärast lõikust.

Palmimajas ootas mind aga juba tuttav töö eelmisest aastast. Taas oli Tetrastigma (Kagu-Aasia igihaljas viinapuuline) pikad-.pikad liaaniharud kasvatanud, käsipuul tihkelt, harud rippu rõduäärelt alla. Liaanid olid väändunud siia ja sinna, andis ikka harutada. Pildil äralõigatud lasu teab mis võimas ei paistagi, tegelikult seda kraami ikka jagus. Lisaks lõikasin ära alumisi, koledamaid või liialt rõdule tükkivaid kääbuspalmi lehti.

Järgmisena tegelesin taimekaitsega. Erythrina americana noortel võrsetel helendasid villtäid. Pintseldasin neid piiritusega, tõmbusid momentaalselt pruuniks. Viinaga ei tohi teha, see aurab aeglaselt ja kahjustab taimekudesid. Piiritus aurab aga ruttu ja taimele ei juhtu midagi.

                        Villtäid enne ja pärast piiritusega töötlemist. 

Siis järgnes villtäide mehhaaniline tõrje. Palmlehikulisel Encephalartos hildebrandtii lehtede alaküljel valendas neid murdu. Tegin survepesu. Liiga tugevteravsurvega polegi vaja, pigem leebemaga, millel veejuga laiem, siis ei pea nii ülitäpselt sihtima iga täid. Lehed olid paiguti kaetud tahmkatteseene laikudega. Need arenevad täide eritiste peal, siin aga lisaks peakohal oleva nektarit tilkunud roni-aaloe laikudel. Kui neid seeni liiga palju on, hakkavad pärssima lehtede fotosünteesi.

Kui juba veega mängimiseks läks, siis tegelesin ka kastmisega. See poolmik kõrbekasvuhoonest polnud tänavu veel vett saanudki. Ühendasin vooliku piimalillepuu all olevasse kontakti ja aina kastsin. Tore töö. Ujutasin tuhkkuiva maad usinasti, sekka tegin ülesse suunatult langevat vihma. Suvevihma tunne tuli peale.

Lõunapausid botaias on õige meeleolukad. Muudkui mugitakse seal üleüldiselt komme ja kooke etc. Ühel lõunapausil oli laual suur vaagen igat masti kooke, kohviku ülejäägid. Kuna need seisid ja seisid, otsustasin initsiatiivi näidata ja jagamise enda peale võtta. Päris keeruline ülesanne jagada nii erinevaid tükikesi üheksale inimesele, et igaüks saaks ikka igast koogisordist mekki. Maasikaid jagasin kah tükikesteks. Teised seepeale, et pistnud omale suhu. Aga olen ju nii kohutavalt korralik ja aus.. Ingrid klõpsas pildi:

Niiöelda taimekaitse lahtrisse läks ka Valges majas toimunud Teostop müügimeeste tooteesitlus. Pihustiga pudelis sisaldub vaid kaks toimeainet: sipelghape ja etüülatsetaat. Peaks pihustama otse hispaania teetigudele ja mustpeanälkjatele ning nende munadele. Aga kuidagi selgusetuks jäi, et kuidas see tõrjevahend saab mullas ka pikemalt mõjuda kui laguneb nii kiiresti kohe vaat et sekunditega ära. Õnneks mul koduaias veel nende võõrliikidega probleemi pole. On vaid hulgana koduseid seatigusid, musti ja heledaid.

Et saada väetamise lahtrisse lisalinnukest kirja, sain sekka õuetööd teha. Värdjugapuu hekk on selle karmi talvega saanud päiksepõletusi, punapruune laike üksjagu, samas varjukülg ilusti roheline. Tiina lubas mul seal siis väetada. Magneesiumsulfaadi ehk mõrusoolaga. Magneesium on klorofülli koostisosa, seega toetab selle lisamine roheliste taimeosade paremat arengut. Antud juhul siis turgutaks jugapuudel uute kasvude edenemist. Pritsima ei hakanud, võtsin lihtsalt väetist pihku, suskasin käe hekki ja puistasin sisemusse laiali. Ja nii iga sammu järel või tiheminigi. Lootus oli peatsel lubataval vihmal, mis siis puistekraami pinnasesse lahustaks. 

Üheks tööks oli sisalagaavi (Agave sisalana) jagamine. Taim oli andnud ilusa suure järglase, see oli vaja nüüd kätte saada, et läheks suveks botaia esiväljakut kaunistama. Esmalt sidusime allesjääva suurema agaavi lehed nööriga kokku. Seejärel eemaldasime väljakaevatava agaavi vanemad koledad ja surnud lehed. Väljakaeve läks üllatavalt kergelt, juurestik oli väike. Mitu pisemat poega oli taimel veel, aga need rändasid julmalt prügikasti... Poseering väljakaevatud sisalagaaviga:

Ning siis saabusid triinud. Ehk Austraalia lepatriinulised (Cryptolaemus montrouzieri). Maailmas kasutatakse neid laialdaselt biotõrjeks. Kuna nad miinustemperatuure üldse ei kannata, isegi alla +15 kraadi mõjub neile halvasti, siis vähemalt Põhja-Euroopas ei ole nende loodusesseputkamist ja võimalikku invasiivsust karta. Saabusid pudelites tatrakestade vahel, 1000 vastset pudelis. Paraku selgus, et neid on seal märksa vähem. Vaid mõned üksikud ja needki väga varases arengujärgus. Peaksid olema suuremad ja valgekarvased, sarnanedes veidi villtäidele, kellest nad toituvad. "Hunt lambanahas" ütles Jaan nende kohta. Uurisime ja puurisime neid pisikesi triinuvastseid. Üritasin neid pildile saada:

Ega muud kui siis biotõrjuma, nii vähe kui neid triinuvastseid ka oli. Puistasin neid kõrbeosakonnas palmlehikuliste lehekodarike vahele:

Ega jõuagi siinkohal kõike selle botaia nädala jooksul tehtut-nähtut üksipulgi kirja panna. Sekka külastasin toataimede näitust ja tegin tiiru subtroopika osakonnas. Minu Bratislava pontsiruse (Poncirus trifoliata) seemneist kasvatatu heitlehine tsitruseline on siin ilusti olemas, latva küll kärbitud. Mul endal avamaal ei edenenud need üldse, püsisid kribulad kuni lõpuks hääbusid. Ellu jäi vaid see botaeda toodud pontsirus:

Troopikaosakonnas kaesin muidugi oma mullu talvel rajatud džunglirada. Ikka väga hästi on vastu pidanud, näeb täitsa enamvähem samasugune välja kui värskelt rajamise järel:

Ja lõppu paar vestipilti. Ämma käsitöö, mu peatse poole sajandi jubileumi kingituseks. Vägade ilus vest, selja peal kaks vareslast ja kaitsemaagilised kaheksakannad etc.