Luuderohi Kriipsu rängal

 Kui korra Kõpus, siis sai ka üle vaadatud luuderohi (Hedera helix). Paraku veeseis nii kõrge, et Ligude metsa luuderohupaika ei hakanud üritamagi tungida. Ilmselt vajanuks loopsudest üle saamine kummipaati. Aga ka üle aastate oli huvitav põhjapool mäestikuselgroogu Kriipsu ränka rängata. Siin asub Kõpu ja Hiiumaa teine looduslik luuderohu kasvupaik. Saaremaal on luuderohtu päris mitmel pool, ronivad kõrgustesse, õitsevad ja vast ka viljuvad. Nii nagu ka Ligude metsa luuderohi. Kriipsu ränga luuderohi on aga alati na tagasihoidlik olnud. Ikkagi siinpool Läänemerd oma absoluutsel põhjapiiril. Tegelikult on põhjuseks tugipuude puudus.

Esmalt oli vaja õige koht üles leida. Lihtne see ei ole. Alustuseks oli tegu õige sihiotsa leidmisega. Edasi lugeda umbkaudu 600 sammu läände. Kaitsealadel sihte enam ei hooldata, sestap kipub tükati kuuski täis kasvama. Läksin oma sammude lugemisega sassi. Kuniks läbimatu langenud puudepalkide räga edasimineku täiesti võimatuks tegi. Mäletan siin kõrval lagedamat ala, ent see mälestus pärineb vbl 1999. aastast. Nüüdseks on puud hoogsalt sirgunud. 

Hüva, kust lõunasse keerata? Oleks nagu jalgrajake? Vanasti kulgenud siit metsatee, nagu mu kunagine kaart näitab. Pöörasin pilgu ülespoole. Jah, puulatvade vahel oli aimatav lagedam riba - siit pidi see tee muiste minema! Teest endast pole küll midagi maapinnal alles, aina langenud puud ja kinnikasvanud kõik puha. Lugesin umbkaudu 200 sammu. Nii, nüüd peaks olema enamvähem õige piirkond. Paremal, langenud puudekaosest nõlvakut ülespoole vaadates tundus midagi nagu tuttavat. Suundusin sinnapoole. 

                 Kriipsu ränga luuderohu kasvukoht paistab, seal taga sarapuu ümbruses

Kui viimati, hulk aega tagasi siia tulin, siis osutus luuderohu leidmine väga raskeks. Sedakorda läks aga hõlpsalt. Näed, seal mahamurdunud tüvel läikrohetasidki luuderohu lehed - leitud taas! Kahjutundega avastasin, et metsloomad olid väädid puruks rebinud ja need lebasid maaga ühenduse kaotanult tüvel. Juuretaolised jupid siiski vartel, tegin aiandust ja suskasin need varred samblasesse pinnasesse. Kuid luuderohtu jagus siin veelgi. Siin ja seal mõni väädike ja lehekimbuke, ikka samblal roomavana, või murdunud tüvedel või üle samblaste rahnude kaardudes. Aga väga vähe siiski. Ja mitte kusagil ei roni puule. Üks väät, va pimeloom juba kuusetüvele na lähedal, aga ikka osanud mööda rihtida. Nojah, ega taimel pole ju silmi peas, eksole...

                           Luuderohuväät on osanud kuusest mööda kasvada

                  Salumetsafragment luuderohu (Hedera helix) ja sarapuuga (Corylus avellana)

Umbkaudu mõõtsin jalgadega kasvuala ära: 30 x 15 jalga ehk nii umbes 10 x 5 meetrit. Haide-Ene Rebassoo märkis kasvualaks siin 1959. aastal 15 x 15 meetrit. Ja toona üritas luuderohi ka kuusetüvele ronida. Ikka natukese pettumus see oli nüüd, justkui ei mingit edenemist. Igalpool istutatult on luuderohud ka aedades väga vägevaks muutunud, nii Kärdlas kui ka mul Nõmba koduaia mändidel, õitsevad ja viljuvad. Siin aga jätkuvalt vegetatiivsete väädikestena. Mis parata. Peaasi, et see vana-vana looduslik leiukoht sai taas üle kaedud.

 

Kriipsu ränga luuderohi roomab maas ja murdunud tüvedel, puude otsa pole ikka veel jõudnud

Kriipsu ränga luuderohtude keskmeks on üksik sarapuu. On ilusaid ümaraid näsiniinepõõsaid, nagu pisikesed puud, kõrgem mulle rinnani. Paiguti tundus luuderohtu veelgi olevat, ent see oli petukas, need olid talihaljad sinilillelehed, ka euroopa metsputke lehti palju. Mitmel pool roomles harakkuljuste peenikesi pikki varsi. Pruunistunud kilpjalalehed risakil kõikjal ümber. 

     Luuderohu (Hedera helix) lehed ja väädid näsiniinepõõsa (Daphne mezereum) all

Hakkas hämarduma, oli viimane aeg asuda läbi metsaräga tagasi sammuma. 

Kõpu jugapuumetsas

 Jugapuid (Taxus baccata) kasvab Lääne- ja Põhja-Hiiumaal päris mitmel pool. Aga kõikjal üsna varjatuna, pead väga täpselt teadma, kust neid otsida. Erandiks on Kõpus Neljateeristi lähistel Möirassoo naabruses asuv paik. Siin kasvab suur ilus, oma 8 meetri kõrgune jugapuu otse teeveerel. Tüveläbimõõt jalamil tervelt jalg, harude vahel linnupesa. Vahi kus eksootilise pesitsuspaiga leiutanud! Siia on ka stend pandud, milles jugapuudest veidike juttu kirjas. 

  

                            Linnupesa jugapuul

Ma polnud siia sattunud päris mitu aastat, sestap jagus toredaid üllatusi üksjagu. Esmalt see, et samune suur emas-jugapuu on enda alla ja ümbrusse tohutu hulk järelkasvu andnud, pisikesi kuni paarijalaseid. Lugesin neid 20, seejärel loobusin, ei jõua neid kõiki üles loendada! Ka eemal otse teeääres jugapuukesi, sealhulgas meetrine.

 

Sellest suurest jugapuust lähtub laudtee läbi üsna soise laigu. Taas kolm jugapuud. Kõige märjemas kohas na kollaseokkaline, teised tumeläikivad. Nooremal võimas ladvakasv igal aastal, üle vaksa. Täiesti nagu noor nulg, võiks esmapilgul euroopa nuluga segamini ajada. 

Jugapuud laudtee ääres. Nagu poleks üldse Eestis, miskipärast hoopis jaapanlik mets tundub...

Ja ka mõni samm ida suunas jagub jugapuid. Ülepea, põlvepikkusi, pisemaidki. Nende mõne aastaga on pilt tõesti muutunud, senised pisikesed kasvavad hooga aina kõrgemaks. Muudest taimedest jäi silma katte- ja ungrukolda, harakkuljust ning kopsurohulehti.

Hästi tore on ka teest lõunas kerkiv järsk 8-meetrine nõlv. Endine mere murrutatud järsak, millel siinseal samblaseid rändrahne. Paik on valgusküllane, okaspuistu asemel valdavad kased, mõni arukask õige korbalise tüvega. Sarapuid. Magesõstart ja kuslapuud. Sinilillelehti, kevadist seahernest, reeglipäraselt muidu Hiiumaal haruldast kopsurohtu (Pulmonaria officinalis), maarjasõnajalga, rahnul veidi ka kivi-imarat. Igatahes kokkuvõttes täitsa salumets. Ja sellel salumetsajärsakul taas jugapuud. Nõlva ülemises osas üks üle neljameetrine jugapuu on emaspuu, külvanud enda ümber noorukesi järglasi, pisike kasvab suisa samblase rändkivi otsas.

Läheduses kasvab teinegi suurem jugapuu, umbes vast nii kolmemeetrine:

Klõpsasin ta juures ka ühe endli. Ja olin tegelikult sisemiselt lausa õnnestatud olekus. Milline ainulaadne jugapuude paik siin Hiiumaal! Lehtpuine järsak salutaimedega ning jugapuud selle keskel. Hoopis erinev tasastest okaslaante jugapuu leiukohtadest.

Kasetüvede taga järsakul paistab jugapuu. Kahjuks pildil ei saa õieti arugi. Fotod jäid enamvähem kõik nigelad udujad. Mu aparaat ei taha praegusel vähese valgusega aastaajal metsas üldvaateid hästi teha, mis parata.

Edasi viis tee Kriipsu rängale luuderohu kasvukohta üle vaatama. Sellest järgmine kord.

Puuvõõrik Kõpus

 Eile oli üks huvitav ja tore Kõpu retklemiste päev. Esmalt juhatati mind Heistesoo karukolda vaatama. Kasvab tema külast ida pool vanal teeasemel ja selle kõrval, umbes 14 x 10 jalasel alal. Levikuatlases uuemad karukollaleiud seni Kõpust puuduvad. Näib teine olevat üsna spetsiifiliste nõudmistega, metsaserval välu ääres, kus pinnakattes valdavalt samblad, siiski kastikut ka. Eemale metsa ta pole levinud. Kahjuks on metssead seal teinud lausalist üleskündmist, osa kolda üles kistud.

                     Karukold (Lycopodium clavatum) Heistesoo lähistel

Edasi sõidutati mind Kõpu külla. Seal ootas päeva peamine eesmärk: puuvõõrik (Viscum album). Leitud mullu. Eestis on juba tosinkond puuvõõriku leidu: Kagu-Eestist, Virumaalt, Lahemaalt, Türilt, tänavu Läänemaalt Ristilt ja Haapsalu-Uuemõisast. Saaremaa võõrik langetati koos puuga kahjuks maha. Niisiis läänesaartel on praegu teada vaid see Kõpu koht. 

Puuvõõrik paistis juba kaugele, seal vahtra otsas üks mustendav pallkera. Talurahvas oli parajasti õue peal. Küsisin A. Roosalt, et ega ühtegi teist siin näha pole olnud? Ei pole mette jah. See hobukarjamaa on üldse üks väga ilus koht, liigestatud kadakaterühmadest, saarepuid, kaski, vahtraid, väga vanu sarapuid, siinseal kivihunnikud. Samas on muide ka muistne kivikalme, Kalmavare. Paari kase otsas paistis "libavõõrikuid" ehk tuuleluudasid. Aga puuvõõrik on neist palju suurem, läbimõõt kuskil poole ja meetri vahel, ning igihalja lehestikuga. Kerast rippusid mõned vastaklehised harud allapoole. On ikka toredus küll! 

  

  

                          Puuvõõrik (Viscum album) Kõpus vahtra otsas

Kahjuks läks kogu aur nautimise asemel pildistamisele. Sedasi hallhämaras päevas vastu taevast fotografeerimine osutus sama hästi kui võimatuks ülesandeks. Kera ise okste vahel kah. Zuumisin ja võtsin altpoolt heledamat fokusseeringut, et mitte vaid musta siluetti saada. Paraku jäid kõik pildid rohkemal või veidi vähemal määral udujad. Vat märtsis-aprillis tuleks siia fotojahile tulla, siis saaks vast ilusa rohelehise võõrikupalli talutavamalt objektiivi. 

                              Puuvõõriku all suudeldamist sedakorda siiski ei juhtunud

Lõpuks jäin sinna siiski mõneks ajaks niisama vahtima, pea kuklas. Nii üksik on see võõrikukera siin ikka. Kuidas ta siia sai? Eks ikka linnu väljaheitega. Kas Stokholmi kandist või pigem Kuramaalt? Seal asuvad meile lähimad puuvõõriku asurkonnad. Või ei, siiski nüüd on tekkinud täiesti korralik puuvõõriku levila osaareaal sootuks meist põhjas, Turus ja selle ümbruses. 7 aasta eest teati seal puuvõõrikut 48 kohas, kokku 307 taime. Nüüdseks juba 220 kohas ja 1500 puuvõõriku taime. On arvatud, et Soome toodi võõrikud jõulukaunistusena, mis pärast minema visati ja nt kompostihunnikuist linnud vilju sõid ja need pärast puuokstele liimisid. Kui tõene see oletus säärase massleviku puhul on, ei tea... Puuvõõrik on teadupärast kahekojaline, viljumiseks on vaja lähestikku nii isas- kui emastaime. Kuna Eestis aga on kõik võõrikud üksikuna, siis viljumist ja kohaliku asurkonna tekkimist pole saanud juhtuda. Kahjuks. Soome puuvõõriku plahvatus teeb igatahes kadedaks.

Muide, 2011 korjasin puuvõõriku vilju Ungarist ja liimisin seemneid koduaias mitmetele lehtpuudele. Kuid rohelised seemned mustusid-kuivetusid karmi talvega ja ei tulnud sealt miskit.

Viimaks oli aeg lahkuda. Ees ootas jugapuumets ja Kriipsu ränga luuderohi. Sellest järgmine kord.

Soulange'i magnoolia viljumine

 Imeline ennelõuna: päike paistab ja +7 kraadi. Jõin taga metsaaias teed ja vaatasin, et mis känkrunud lehed on Magnolia soulangeana põõsale jäänud. Aga ei, polnudki lehed, hoopis vilikonnad! Esmakordne viljumine tal siin üldse. Tõin fotoka ja klõpsisin mõlemast vilikonnast pilte. Siis puhastasin seemneid välja, kokku kaheksa seemet. 

  

                           Kolme seemnega vilikond

  

                               Viie seemnega vilikond

Mida nendega teha? Ega muud kui et tagasi sauna juurde, tõin labida ja tegin metsaaeda väikse lapikese. Ning külisin seemned maha. Samblakihi igaksjuhuks peale. Kui ka midagi tärkab, siis paraku mul pole enam heamullalisi kohti kuhu neid istutada. Eks pea vist tuttavatele ära jagama. Üks naesterahvas võttis end juba järjekorda.  Luigi... nüüd hakkasin mõtlema, et kas oleks pidanud need heledad seemnekestad seemnete ümbert ära puhastama? Või pole see vajalik?

                                     Soulangei magnoolia seemned ja langenud lehed

Soulangei magnoolia on saadud 2012. aastal. Hiljem, metsaaia lainedes istutasin ta tahapoole. Esmakordselt hakkas õitsema juba mitu aastat tagasi, siis tegi õied augustikuus, mis oli huvitav vaade. Tegelikult on ta õitseaeg ikkagi kevadel, uute lehtede puhkemise ajal. Olgu siinkohal pilt tänavu 26. maist:

Üritasin algselt sellest istikust puud kujundada, kuid rasked oksad ja latv murdusid, mistap ikkagi temast põõsalaadne moodustis on tekkinud. Ja ega seal nagu enam harvendada raatsi ka, sest kõikidel harudel on priskeid karvaseid pungi - neist tulevad uuel kevadel uued kaunid õied.

Aia 3D modelleerimine

 See koolinädal Suuremõisas oli üks suur digistamine. Ehk siis SketchUp kursus. Esimese päeva lõunaks olin nii läbi ja närvis, et lasin jalga. Teisel päeval pidasin veidi kauem vastu. Aga lõpuks ikkagi aju umbes kõigest sellest uuest teabetulvast, midagi ei suutnud lõpuks meenutada, täielik error. 

Kolmanda päeva hommik algas kah vaevaliselt. Anti kujundamiseks tühi krunt, millel suur maja ning napp aiaruum. Majale oli vaja trepid modelleerida. Trepi valmis sain kuidagi, aga selle pööramine ja keeramine ja paigutamine oli lausa võimatu. Teadsid justkui küll, kuidas peaks tegema, aga ei allunud see trepiraisk, laperdas üles-alla ja pooleldi maasse ja lendas õhku jne. Täpselt lükkas need paika siiski õpetaja Evely Ustav.

Maja lõunaküljele pidi tulema terrass. Sellega sain ma hakkama, ehkki na lapiline tema jäi. E.U. mainis, et omamoodi lahendusega sai see, et lisaks peaterrule ees astmetena langevad lisa tasapinnad. 

 Kujundasin SketchUpis aia, kuhu "ehitasin" ka terrassi ning majale trepid

Siis viimaks läks asi huvitavaks, sai Warehousest puid ja põõsaid ja rohttaimi tõmbama hakata. Esmalt hekitegu. Ning siis kaks igihalja moega puud, tundub, et oliivipuud said, aga tühiasi. Ja veel kolm miskit puud, no ütleme, et maguskirsid. Ning aiaäärtesse musta leedri punapruunlehelist vormi mitu. Digis on paljundamine lihtne, hops uus põõsas või puu olemas, päriselus võtab uue suure puu kasvamine aastakümneid. 

                       Vaated kujundatud aiale

Terrassi ette sai lavendlipeenar etc kääbuspõõsad, naabri pilkude eest varjamiseks venitasin kõrgusse miski hekijupi. Terrule ka üks rahupalmlehiku pott, ehkki oskamatusest süvistasin potiosa laudisesse. Ja muruplatsi nurka sättisin hiidsiidpöörise.  

Maja põhjaküljele, kus vari ja väga kitsas ruum, kujundasin seinaäärse kivipeenra sõnajalgadele, lisaks nurk hostadega. Warehousest tõmbasin ka kivirahne. Paraku kadus neist paar tükki justkui kuskile ära. Täna avastasin, et paistab aknast üks mürakas. Seal ta oli, rahn keset elutuba! Ja teinegi samas. Kustutasin need ära. Delete vajutus ja kivirahn nõiaväel haihtunud. Kivipeenrale istutasin laanesõnajalgade rivi. Kuigi päriselus tasuks sellisesse kohta istutada nt maarja-sõnajalad, kes ei levi maa-aluste risoomidega hullult laiali. 

Digitaimed on väga andmemahukad, programm hakkas aeglustuma, sestap edasiste taimede juurde kuhjamisest loobusin. Käib nii ka küll. Lõpuks lasi E.U. Google Geminil mõnd selle aia vaadet töödelda. Teoorias sain selle korraks isegi peagu selgeks, aga ei õnnestunud nt talvepildi tegemine algul isegi profil. Mis me siis tumbajumba õpilasest räägime. Paar pilti said täitsa loomutruud, teistel toppis arvuti omatahtsi liialt uusi lavendlihekke ja puid juurde, terrassiääre lavendlipeenrasse aga kõrrelisi ja okaspuuvorme. Neid pilte ma siia ei lisa, vaid samused kaks normaalset vaadet: suvise ja veidi vahemerehõngulise ning talvise, mis eriti meeleolukas, sest kukkus välja väga realistlik.

                 Minu kujundatud aed lõunaküljelt nähtuna, arvuti töödeldud pilt

                 Arvuti töödeldud talvepilt sai väga realistlik

Hoolimata pingelisest algupoolest oli siiski huvitav ja isegi tore koolinädal. Kui päriselt oskaks, oleks digis 3D aedu kujundada ju igati tore. Aga siiski hea, et see nädal siiski ühele poole sai..

                      Digiõpilane Tapio jäädvustamas oma digitööd. Foto: Vilja Jurjew

Novembri lehti ja õisi

 

                                       Aadria õu haljendab

Õnneks sulas see esimene lumi ja veidiks on taas haljad aasad silmale rõõmuks. Üllataval kombel leiab veel natukese sügisesi värvilisi lehti ning viimaseid õisigi. Pikka juttu taaskord ei heieta, lükin siia mõned täna klõpsatud vaated. 

                             Fagus orientalise alt paistab bambussaarega tiik

                   Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) on metsaaias veel täiesti roheline.

Peamine, miks fotoaparaadi võtsin ja metsaaeda läksin, olid õitsvad krookused. Jah, veel novembri teises pooles näeb Crocus speciosuse õisi. Praeguste ilmadega nad küll enam ei avane, ent on toredad ka sellistena. Kunagi Taavi Tuulik jagas mulle selle liigi sibulaid ohtralt, erineva õitseajaga etc. Varasemad õitsejad said Aadria õue, need puhkevad oktoobri algul ja on nüüdseks ammuilma läbi. Metsaaeda said aga hilisemad õitsejad. Krookuseõied novembris on seal enamvähem iga-aastane nähe. Piltidel Crocus speciosus loorberilise Sassafras albidum põõsa all kanarbike vahel:

                                     Crocus speciosus ja sassafraselehed

Ja veel õiekesi. Tänavu on lepalehine kletra (Clethra alnifolia) jäänud viimaste õitega ikka väga hiljapeale. Üleeile lumes tundus eriti kummastav neid lõhnavaid õisi vaadata, samas lumest sinav krookuseõis.

                  Lepalehine kletra (Clethra alnifolia) õitseb veel novembri teises pooleski

Enamvähem kõige viimased raagujad on ambrapuud. Kuna kasvukoht pole lauspäikses (samas meie oludes vajavadki kaitstumat kasvukohta), siis ülikirkaid sügisvärve ei kujune. Natuke punast, enamasti kollast, mis nüüdseks juba varisenud, sekka hilistunud rohelisi lehetähti. Kahest ameerika ambrapuust on mul ellu jäänud üks, see kasvab väga rõõmsasti:

               Ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua), esiplaanil Yucca filamentosa.

                  Ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua) varisenud lehed tiigivees

Mu lemmikum on aga ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis). 2014. aastal Rhodoselt toodud seemik on lausa uskumatult vastupidav siin kaugel põhjamaal, pole ka mullu -21 kraadiga külmunud ning aina rühib kõrgemaks kasvada. Varsti rihib juba üle mu pea sedasi! Kasvukoht talle küll natuke ei meeldi, miskipärast on suvelehed na haledad helerohelised. Kuid sügisvärv on ilus ja aastased juurdekasvud korralikud. Viimane on muidugi peamine. Kollased lehed on juba varisenud, jäänud on harvad muutoonilised:

                         Rhodoselt pärit ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) Hiiumaal

Nii et leiab aiast veel ühtteist lohutavat. Värvilisi lehti ja isegi õisi.

Algas talvepoolaasta

 Ootamatu lumekirme on maas. Ja jäidki tänavu aias värgid paljuski rohimata. Aia allakäik süveneb. 

Kuigi ma lund ega talve ei salli, on esimene ikkagi... huvitav. Tegin aiatuuri ja lihtsalt klõpsisin mõned vaated.

Karbon-kiviktaimla

                          Taavi suvel tehtud veevõtusild  

                       Vaade üle tiigi, ees Euroopa humalpöögi (Ostrya carpinifolia) vitsakesed

Lumine früügana

                                             Igiroheline makja (Buxus & Pyracantha)

Pyracantha 'Red column'

Ulmus pumila on suurepärane kauakestva sügisvärvusega jalakaliik

Krüsanteemid jõudsid vaevu-vaevu õitsema minna:

                                       Üks väike portree siia otsa