Praktikal botaanikaaias

 Viimaks ometi sain alustada selleaastase praktikaga Tallinna botaanikaaias. Triiphoones valdavalt, Jaani käe all. Kuna nö lõputöö ehk portfoolio sisaldab hulgaliselt igasuguste lahtrite täitmist, siis tegin läbi mõningaid värke, mis nõuavad fototõestuste olemasolu. Kohe esimese asjana kastsin orhideid, Eevi näitas ette ja mina siis muudkui kastsin. Ehk siis surusin poti pooleks minutiks veeämbrisse, samal ajal kätega pealt hoides, et koorepudisubstraat välja ei ujuks. Eevi tähendas, et mu kasvu tõttu tuleks asja optimeerida, veeämber peaks kuskil postamendil olema, et ei peaks nii palju sügavalt küürutama. 

Järgnesid mitmesugused lõikamised kõrbeosakonnas. Esmalt brasiilia feihoapuu (Acca sellowiona) võrakujundus. Kõik üles ajanud udjakad vesivõsud ära, üldine võrahõrendus, alles jäid peamiselt ripjad õite ja õiepungadega oksad. Sain feihoa õielehti maitsta, magusad. Viljunud see üksikpuukene seal pole, sest vajab risttolmlemist. Küll on aga feihoa vilju saadud Valgest majast, kus kõrvuti kaks sama liigi puud kasvab. 

Edasi saagisime kaljukaktuse raskeid koolduvaid harusid maha. Muist harukesi murdus, nendel saagisin pinna risti ära, jäid kuivama, vist lausa kuu aega võib lõikepind kuivada, enne kui substraati juurduma panna.

Piimalillede kujundamine oli aga keerulisem töö. On astlalised ja tilguvad need lõikekohtades ilgelt paju mürgist mahla. Niisiis mitmekordne ettevaatus oli oluline! Põhiliselt harvendasime puukujulist suurehambalist piimalille (Euphorbia candidens). Tihe pussakas sai hulga hõredamaks. Peale selle suuresarvelise piimalille harude äralõikus, ühe allesjääva toestasime raudvarda najale. Kusjuures piimalille saagida oli nigel, palju paremini võtsid teleskoopkäärid.

                         Sukulentsed piimalilled enne ja pärast lõikust.

Palmimajas ootas mind aga juba tuttav töö eelmisest aastast. Taas oli Tetrastigma (Kagu-Aasia igihaljas viinapuuline) pikad-.pikad liaaniharud kasvatanud, käsipuul tihkelt, harud rippu rõduäärelt alla. Liaanid olid väändunud siia ja sinna, andis ikka harutada. Pildil äralõigatud lasu teab mis võimas ei paistagi, tegelikult seda kraami ikka jagus. Lisaks lõikasin ära alumisi, koledamaid või liialt rõdule tükkivaid kääbuspalmi lehti.

Järgmisena tegelesin taimekaitsega. Erythrina americana noortel võrsetel helendasid villtäid. Pintseldasin neid piiritusega, tõmbusid momentaalselt pruuniks. Viinaga ei tohi teha, see aurab aeglaselt ja kahjustab taimekudesid. Piiritus aurab aga ruttu ja taimele ei juhtu midagi.

                        Villtäid enne ja pärast piiritusega töötlemist. 

Siis järgnes villtäide mehhaaniline tõrje. Palmlehikulisel Encephalartos hildebrandtii lehtede alaküljel valendas neid murdu. Tegin survepesu. Liiga tugevteravsurvega polegi vaja, pigem leebemaga, millel veejuga laiem, siis ei pea nii ülitäpselt sihtima iga täid. Lehed olid paiguti kaetud tahmkatteseene laikudega. Need arenevad täide eritiste peal, siin aga lisaks peakohal oleva nektarit tilkunud roni-aaloe laikudel. Kui neid seeni liiga palju on, hakkavad pärssima lehtede fotosünteesi.

Kui juba veega mängimiseks läks, siis tegelesin ka kastmisega. See poolmik kõrbekasvuhoonest polnud tänavu veel vett saanudki. Ühendasin vooliku piimalillepuu all olevasse kontakti ja aina kastsin. Tore töö. Ujutasin tuhkkuiva maad usinasti, sekka tegin ülesse suunatult langevat vihma. Suvevihma tunne tuli peale.

Lõunapausid botaias on õige meeleolukad. Muudkui mugitakse seal üleüldiselt komme ja kooke etc. Ühel lõunapausil oli laual suur vaagen igat masti kooke, kohviku ülejäägid. Kuna need seisid ja seisid, otsustasin initsiatiivi näidata ja jagamise enda peale võtta. Päris keeruline ülesanne jagada nii erinevaid tükikesi üheksale inimesele, et igaüks saaks ikka igast koogisordist mekki. Maasikaid jagasin kah tükikesteks. Teised seepeale, et pistnud omale suhu. Aga olen ju nii kohutavalt korralik ja aus.. Ingrid klõpsas pildi:

Niiöelda taimekaitse lahtrisse läks ka Valges majas toimunud Teostop müügimeeste tooteesitlus. Pihustiga pudelis sisaldub vaid kaks toimeainet: sipelghape ja etüülatsetaat. Peaks pihustama otse hispaania teetigudele ja mustpeanälkjatele ning nende munadele. Aga kuidagi selgusetuks jäi, et kuidas see tõrjevahend saab mullas ka pikemalt mõjuda kui laguneb nii kiiresti kohe vaat et sekunditega ära. Õnneks mul koduaias veel nende võõrliikidega probleemi pole. On vaid hulgana koduseid seatigusid, musti ja heledaid.

Et saada väetamise lahtrisse lisalinnukest kirja, sain sekka õuetööd teha. Värdjugapuu hekk on selle karmi talvega saanud päiksepõletusi, punapruune laike üksjagu, samas varjukülg ilusti roheline. Tiina lubas mul seal siis väetada. Magneesiumsulfaadi ehk mõrusoolaga. Magneesium on klorofülli koostisosa, seega toetab selle lisamine roheliste taimeosade paremat arengut. Antud juhul siis turgutaks jugapuudel uute kasvude edenemist. Pritsima ei hakanud, võtsin lihtsalt väetist pihku, suskasin käe hekki ja puistasin sisemusse laiali. Ja nii iga sammu järel või tiheminigi. Lootus oli peatsel lubataval vihmal, mis siis puistekraami pinnasesse lahustaks. 

Üheks tööks oli sisalagaavi (Agave sisalana) jagamine. Taim oli andnud ilusa suure järglase, see oli vaja nüüd kätte saada, et läheks suveks botaia esiväljakut kaunistama. Esmalt sidusime allesjääva suurema agaavi lehed nööriga kokku. Seejärel eemaldasime väljakaevatava agaavi vanemad koledad ja surnud lehed. Väljakaeve läks üllatavalt kergelt, juurestik oli väike. Mitu pisemat poega oli taimel veel, aga need rändasid julmalt prügikasti... Poseering väljakaevatud sisalagaaviga:

Ning siis saabusid triinud. Ehk Austraalia lepatriinulised (Cryptolaemus montrouzieri). Maailmas kasutatakse neid laialdaselt biotõrjeks. Kuna nad miinustemperatuure üldse ei kannata, isegi alla +15 kraadi mõjub neile halvasti, siis vähemalt Põhja-Euroopas ei ole nende loodusesseputkamist ja võimalikku invasiivsust karta. Saabusid pudelites tatrakestade vahel, 1000 vastset pudelis. Paraku selgus, et neid on seal märksa vähem. Vaid mõned üksikud ja needki väga varases arengujärgus. Peaksid olema suuremad ja valgekarvased, sarnanedes veidi villtäidele, kellest nad toituvad. "Hunt lambanahas" ütles Jaan nende kohta. Uurisime ja puurisime neid pisikesi triinuvastseid. Üritasin neid pildile saada:

Ega muud kui siis biotõrjuma, nii vähe kui neid triinuvastseid ka oli. Puistasin neid kõrbeosakonnas palmlehikuliste lehekodarike vahele:

Ega jõuagi siinkohal kõike selle botaia nädala jooksul tehtut-nähtut üksipulgi kirja panna. Sekka külastasin toataimede näitust ja tegin tiiru subtroopika osakonnas. Minu Bratislava pontsiruse (Poncirus trifoliata) seemneist kasvatatu heitlehine tsitruseline on siin ilusti olemas, latva küll kärbitud. Mul endal avamaal ei edenenud need üldse, püsisid kribulad kuni lõpuks hääbusid. Ellu jäi vaid see botaeda toodud pontsirus:

Troopikaosakonnas kaesin muidugi oma mullu talvel rajatud džunglirada. Ikka väga hästi on vastu pidanud, näeb täitsa enamvähem samasugune välja kui värskelt rajamise järel:

Ja lõppu paar vestipilti. Ämma käsitöö, mu peatse poole sajandi jubileumi kingituseks. Vägade ilus vest, selja peal kaks vareslast ja kaitsemaagilised kaheksakannad etc.

Kaks varast kaljutaimla õitsejat

 Igal varakevadel üllatab mind koduaia kiviktaimlas kaks õitsejat. Need on igihaljas kevadik ja mürt-piimalill. Mõlemad on igihaljad taimed, kellest kevadik ruttab õitsema juba vaat et aprilli alguses.

                Mürt-piimalilled ja igihaljad kevadikud Nõmba kaljutaimlas

Igialjas kevadik (Draba aizoides) on pisikene mägitaim, levides Püreneedest üle Alpide Karpaatideni. Maadjad turris leherosetid ajavad üles mõnetollised varred, millel avaneb hulgana tillukesi säravkollaseid õisi. Hoolimata oma väiksusest torkab ta juba kaugelt silma. See liik on seal Vulcano paekivises-liivases pinnases elanud juba hulk aastaid. Seda ma enam öelda ei oska, kas päris esimene taim on elus või on nüüdsed neli kevadikku juba kõik isekülvi tulemusena tekkinud. Kusjuures kaks neist on puhta kivipraos, kus miskit toitvat pinnast õieti polegi. Tõeline kaljutaim! Probleemiks on kujunenud sipelgad, kes suviti kuhjavad pinnast üles, mattes kevadikud puhta ära. Olen seal jaole saades ikka neid välja puhastanud, aga võib arvata, et mõni on liiga kauaks mattununa ka hääbunud.

 

                              Igihaljas kevadik (Draba aizoides) Nõmbal

Teine tore õitseja on mürt-piimalill (Euphorbia myrsinites). Sukulentne igihaljas taim näeb välja nagu miskid rohelised käbid. Levib looduslikult Edela-Euroopast Kaukaasia ja Iraanini. Olen teda looduses näinud Bulgaarias ühel kuival kruusasel mäenõlval. 

 

                           Mürt-piimalill (Euphorbia myrsinites) Nõmbal

Mürt-piimalille esimene taim suri mul aastate eest ära, kuna kasvukoht oli talvel liiga vettiv. Järgmine taim hea drenaažiga kiviktaimlas edenes hästi ja andis seemnest järglasi. Väga pikaealised nad pole. Viimati tappis 2024 vähese lumega külm talv nad enamvähem kõik ära. Kuid juba samal kevadel ilmusid seemneist uued taimed. Uskumatu kasvukiirus, kui mõtlema hakata. Sest juba on nad päris suured ja oma kolmandal kevadel nüüd õitsevad. Oma roomava kasvukuju tõttu on mürt-piimalille ainuvõimalik koht justnimelt kiviktaimlas, soovitavalt vähese muu taimestikuga alal, kus neil on ruumi oma täit ilu näidata. 

Mõned aprillikuu õitsejad kodumetsast

 Tegin eile õhtupoolikul lillelise fototuuri. Peaeesmärk oli jõuda Tagapuisniidule, et näha, kas käopäkk on juba väljas. Oli tõesti. Sarapuu all veel mitte, ent lepa all juba hulk lihavaid varsi, osa alles mullast välja pugemas. Külvasin need sinna 2016. aastal, esimest korda ilmutasid end maapinnale 2023 kevadel. Tegin paljudesse kohtadesse külve, ainult kahes kohas läks õnneks neil parasiitidel parasiteerima hakata.

                         Lathraea squamaria

Nätskes lohus on jätkuvalt olemas lepiklilled. Paraku väga hõredalt, üksikute õitsvate taimedena. Midagi neile seal väga ei meeldi. Päris ära ei kao, ent ohtrat vohamist nagu mandril pole seal mitte. Harilik lepiklill on Hiiumaal võõrliik, looduslikult siin ei esine, mujal Eestis aga pärismaine. Sinna me maa tahapiirile istutasin ma neid juba hulk aastaid tagasi.

                      Chrysosplenium alternifolium

Lumikellukesed Tagapuisniidul juba lõpetavad. Küll aga alustavad õitsemist koerahambad. Ühed ilusaimad kevadlilled mu meelest. Muidugi olen ma selle lõunapoolse Euroopa liigi sinna istutanud, kohe mitu-mitu punti.

                    Erythronium dens-canis

Musta lumeroosi õied on rohekaks muutunud, aga kaukaasia lumeroosi taim roosatab oma õisi väegade kauniste:

                     Helleborus orientalis

Paraku ei tõmmanud sinna Tagapuisniidule pikemaks jääma. Mullu tehtud RMK hiigel lageraie on jätnud me metsariba seal kahe lageda vahele ja ilge tuuline seal, tõmbas nagu koridoris. Tulin tulema. Metsaaiaski on õieilu. Paiselehed näiteks:

                     Tussilago farfara

Ja kuldtähed õides, kõrval alustamas ka lõokannused:

                        Gagea lutea

Sinililledel on täisõitseng, hekkide all on neid kõvasti sinava merena, siinkohal üks lähiportree sinililledest pruunis pöögilehestikus metsaaiast, taustal märtsikellukesed:

                        Hepatica nobilis

Võsaülased alustavad. Vaade Aadria õue servast pöögi alt:

                       Anemone nemorosa

Metsaaias on juba nädalaid õilmitsenud kaks jaapani nõiapuud. Sidrunkollaste õitega isendil on pruunid mullused lehed küljes ja see tõttöelda põõsast just ei kaunista. Kuldkollaste õitega põõsal on pruunlehti vähem ja õitsemine seetõttu silmapaistvam:

                       Hamamelis japonica

Eks neid õitsejaid jagu veelgi. Va kanakoole näiteks. Ja siniliiliad j puškiiniad ja roosad kirgaslilled ja mõned krookused veel ka. Aga aitab siinkohal sellestki. Ei jõua kõike ilu siia kokku kuhjata. 

Plaanisin täna rohima hakata, oli selleks vaba päev, paraku keeras ilma ära, vaid +6, pilvine ja kirdetuul na külm. Ju siis rohib hiljem. Manjaana.

8 tundi aiatööd

 Ideel on käivitav jõud. Millegi uue aiaidee pähetorkamine tõmbab mind käima nagu varemalt. Jah, mullu jäi palju asju rohimata, aga ei ole kohe seda rohimise soont praegu, kui muld märg ja ilmad na jahedavõitu. Aga istutamisteks on praegu ideaalne aeg. Jäin üleeile vaatama metsaaia tagaservas olevat risuhunnikut. See sai alguse kunagi metsaaeda võsast raadates, hiljem lisandus kraami aina juurde, nüüdseks aga hakanud madalamaks vajuma. Mis oleks kui teisaldaks poolgi sellest teispoole mändi, krundi piirile? Ja istutaks asemele paar rodo?

Eilsel suurel reedel ajasin end lõunaks välja ja asusin risuhunniku kolimise kallale. Kui juba, siis kohe terve hunnik eest ära! Algul edenes hästi. Paraku ilmnes, et risuhunniku all polegi kõdupinnast, vaid hoopis auk, kust mädanemata oksi ja tüükaid aina tuli ja tuli. Ju ma kunagi risuhunniku sesse kohta seepärast tegingi, et alguses sügav lohk, kuhu oksakraami ja tüvenotte ja juurikaid kuhjata. Igatahes auk sai rõlge suur. Pilti sellest pole, fotokat polnud kaasas. Uus risuhunnik sarnaneb aga kopra pesakuhilale:

Uus suur auk vajas täidet, kõvasti täidet. Õnneks oli mul metsas olemas lasu kõdumättaid, mis pärit tunamullusest, mil tegin portugali loorberkirsipuudele istutusala, koorisin kõdu ja asemele paremat aiamulda viisin. Nüüd siis kulusid need kõdukamakad marjaks ära. Kärutasin ja kärutasin neid, va auk näis neelavat täidet lõputult. No vast ligi 15 kärutäit sai küll veetud. Mättad hakkisin labidaga peenemaks ja vajutasin kinni. Tegin eemale ka teise rodode kohakese. Nimelt Rhododendron ferrugineum'itele. Metsas külvilapil on nende edenemine kohutavalt aeglane, külvatud 2018. Kaevates ilmnes, et haava jämedad juured on seal peagu maapinnale end ajanud. Ühtlasi tõin ka suurelehise rodo istikuid, sama aasta külvist. Neid jäi sinna tohutu hulk alles. Vajaksid kõik laiali istutamist, metsas ruumi ju küll, ent iga istutuskoht vajaks mustikatest puhastamist ja edaspidi pidevat jälgimist esimestel aastatel, et mustikapuhmad neid ära ei lämmataks. Eks kunagi tulevikus näis...

                    Metsa külvilapile jäi rodosid alles veel ilmatuma hulk.

Rhododendron ferrugineum'ite uus istutusala. Kunagi, kui suuremaks kasvavad, tuleks enamus kuskile mujale teisaldada, seega selline vahevariant praegu.

Samuseid suurelehiseid rodosod tuli 19 tükki, nad on külvilapil tõesti tihkelt, juured enamasti pikad üksikud, sest pole neil ruumi hargneda. Muide, selle rodoga on omaette lugu. Kui Tallinna botaias seemneid korjasin, rõõmustasin, et saan Rhododendron maximumi seemneid. Silt põõsa all teatas, et tegemist just selle liigiga. Siis aga teispool põõsast avasasin, et on veel üks silt: Rhododendron campanulatum. Toona ma ülemäära ei süvenenud, et kummaga siis õigupoolest tegu. Millegipärast aastaid arvasin, et mul just kellukrodo ongi. Eile tegin lõpuks uurimustööd ja ilmnes, et ei ole siiski mitte Rhododendron campanulatum. Sel Himaalaja liigil on lehealused natukese südajad ning lehtede alumine külg kaetud pruuni villkarvastikuga. Minu rododel on lehed aga kiilja alusega ja miskit erilist karvasust pole märgata. Ju siis on ikkagi tegu Apalatšide Rhododendron maximum'iga. Igatahes väga tore rodo. Muidugi ei saa välistada ka hübriidsust, eri liiki koos kasvavad rodod võivad seemneist anda ristandeid.

                    Arvatav suur rodo ehk Rhododendron maximum

Nagu näha, on lehed osaliselt nagu pruunikalapilised. Ilmselt raske talve ja päikse koosmõju. Ehk küll sinna metsa külvilapile paistab päikest na napilt. Uus koht on hoopiski julge valik. Seal jagub päikest märksa enam. Aga kuna Rhododendron maximumil on külmade vastu lehtede rullikeeramise võime olemas ja üldse... noh, riskin. Eks näis. Varjutama ma neid seal muidugi ei hakka. Istutusala sai kole tihe, eks hiljem tuleb enamus seal enamus taimi kuhugi mujale teisaldada.

                   Uus rodode istutusala endise risuhunniku asemel.

                    Rhododendron maximumi tiheistutus

Nii seal eile toimetades ja väsimusega võideldes hakkas lõpuks hämarduma. Aga valmis ma selle kupatuse ühe pika päevaga jõudsin. Hea on, sest täna on sajune, ei saakski õues midagi teha. Käisin hommikul oma kätetööd pildistamas. Jõin seal rohelist teed ja olin igati rahul.