Roheline, punane, kollane

 Sügis süveneb, raagumine kiireneb. Olen õige mitmel päeval aias ja metsas pilte klõpsinud, ent millegi postitamiseni pole mitte jõudnud, pole enam seda blogistamise-postitamise vaimu kohe üldse. No viskaks siia mõned tänased pildid. 

Seekordsel fotografeerimisel oli asisem põhjus ka, nimelt juba jõululugu vaja kirjutada ning teemaks jõuluvärvid roheline ja punane. Aiast-metsast sai valitud kolm liiki: tuliastel, jugapuu ja iileks. Alustan tuliastlast. Aadria õues üle pea sirgunud Pyracantha 'Red Column' oli tänavu lausa kaetud punaste viljakobaratega. Kahjuks pilte eriti teha ei jõudnud, sest linnud mugisid suurema osa nahka. Midagi siiski alles jäi, siinkohal ülesvõte:

Jugapuudega on nii ja naa. Siin kasvavad valdavalt ida-jugapuud (Taxus cuspidata) ning arvatav hübriid. Neil on punaviljad, Taxus baccata aga nähtavasti isaspuu, see ei vilju. Aiamaa servas olevad ida-jugapuud on viimastel aastatel na koledaks läinud, pooleldi kolletuvad ja hõredad, ehkki n-ö vilju täis. Tegin metsaaia hübriidjugapuust paar lähivõtet. Punerdavad arillid nagu miniatuursed jõuluehted:

Ning siis muidugi iileksid. Nõmbal kasvavad Meserve'i iileksist palju paremini Euroopa teravalehised iileksid (Ilex aquifolium). Metsa Iileksi teele istutasin 2015 ümber neli taime, neist kolm on emased, üks isane. Paraku kipub eriti neist üks jube hõredaks jääma, samas vilju ohtralt. Seda hõredikku ei taha nagu pildistadagi. Samas üks viskab jõudsalt latvu ja on täiskasvanud taimele omaselt hakanud ogaservalisi lehti asendama terveservalistega: 

Veidikese kollase teemat ka. Pöögialleel pöökide kuldseks värvumine käis väga äkitselt ning juba paari-kolme päevaga see ilu pruunistunud. Pilte küll olen teinud, aga kasutan siinkohal vaid tänaseid. Niisiis pöögiallee metsa poolt, kus idapöögid (Fagus orientalis) veel osaliselt rohetavad:

Vägagi kaunis, nagu igal aastal, on kullane metsnüssa (Nyssa sylvatica). Ilmselt päikselisel kohal oleks näha punast lõkendamist, seal metsaservas muundub vaid üksikuid punalehti.

Üks metsa kastanitest (Castanea sativa), juba pruunlehine, ent vastu lõunavalgust täitsa toreda värviga:

Aedpihlaka (Sorbus domestica) oksake:

Ja vahtralehise pihlaka (Sorbus torminalis) oksake:

Ning lõppu mõne sordikanarbiku ilu:

Virgiinia kadakate saabumine

 Virgiinia kadakas (Juniperus virginiana) on Põhja-Ameerika idaosas üks hästi tavaline puuliik. Valguselembene, samas pinnase suhtes vähenõudlik, nagu meie harilik kadakas ehk Juniperus communis. Kusjuures, Kanada Suure järvistu loopealseil, Ontario, Erie ja Huroni järve äärseil alvaritel, kasvavad koos nii virgiinia kadakas kui meie oma harilik kadakas. Luues kokku vaatepildi, mis meenutab Euroopa mediterraanseid lubjakiviseid saari (seal aga kasvavad hoopis koos Juniperus oxycedrus ja J. phoenicea). Kui vahemereline punane kadakas on laiuvaokkaline nagu siinne harilik kadakas, siis Juniperus phoenicea on soomusvõrseline. Just täpselt nagu on seda ka Juniperus virginiana. Välimuselt annaks virgiinia kadakaga asendada siin põhjamaal külmahella vahemere küpressi ehk Cupressus sempervirensit.

Kahjuks ei ole virgiinia kadakas siinmail absoluutselt mitte populaarne. Varasematest aastakümnetest ehk kuskil väga harva on teda olemas, ent nüüd on kaubandusest seda põhiliiki saada täiesti lootusetu. Aina pakutakse mõttetuid madalukesi sordikesi, nagu 'Grey Owl' või muud säärast. Miniaedadesse sobivad, aga võiks siiski ka suureks puuks kasvavat virgiinia kadaka põhiliiki pakkuda. Seda paraku ei ole. Ja nagunii ma sordikesi-tordikesi üldse ei armasta, eelistan põhiliike. Kust aga seda õiget virgiinia kadakat saada?

Üks võimalus oleks pistokstest paljundada. Helsingis Kumpula dendraariumis nt üks põhiliigi puu kasvab. Kuid ei ole ma väga vilunud vegetatiivne paljundaja, Pealegi, okaspuude pistoksad nõuavad omaette oskust. Ja varsti poole sajandi vanuseks saades olen kaotanud oma kannatliku ettevaatava meele. Tahaks kohe saada ikkagi istiku, mitte hakata kuskilt pistoksi või veel vähem seemneid jahtima. 

Nõnda tuli taaskord abiks Tšehhis asuv Tropiku puukool. Oli see nüüd juba kuues kord või vms, kui sealt septembris tellimuse ette võtsin. Ikka nende virgiinia kadakate pärast. Taaskord üks lootusetult ahvatlev ettekääne tellimiseks, ühtlasi siis võtsin juurde ka muud eksootikat. Muu saabunud kraam on Eestis täiesti katsetamata, ent seda enam huvitav. Virgiinia kadakas peaks aga meie kliimas olema täiesti vastupidav. Taluvat -40 kraadi pakast, seega võib vabalt istutada valgusküllasele avamaale, nagu see liik nõuab.

Eile saabus lõpuks pakk koju, siia Kesk-Hiiumaale. Jälle väga hoolsalt pakitud, lõhnavate, suve meenutavate õlgedega polsterdatud. Tegin õlgede eemaldamise järel pildi:

Ladusin potikesed uute eksootidega välja trepiastmele:

Liigid: Juniperus virginiana, Quercus hemisphaerica, Notholithocarpus densiflorus ning liaan Bignonia capreolata 'Tangerine Beauty'. Lehtpuud-liaani istutasin ümber suurematesse pottidesse, neid nääpse ei julge talve eel avamaale maha panna. 

Neist Quercus hemisphaerica, USA idaosa liik, peaks olema suhteliselt külmakindel, taluvat kuni -26 miinuskraadi. Kodumaal talihaljas. On lähedane igihaljale loorbertammele, ent taluvat kuivemat kasvupinnast. Mu jaoks meenutab küll väga Quercus salicifoliat, kes siin on aastaid elus püsinud, ent üllatavalt külmaõrnaks osutunud. Eks näis, mis selle liigiga saab. Muide, potis oli kaks istikut, ühel säilinud ka tõusmest jäänud tõru. Väga pisikesed on ikka selle liigi tõrud...

USA idaosast pärit bignoonialiaan taluvat kuni -24 miinuskraadi, kodumaal soojemas areaaliosas olla talihaljas. No näis, mis sellest saab. Liaanidega pole mul õnne olnud, ainus, kes siin hästi vohab, on luuderohi (Hedera helix). Luuderohi siin muideks on oma harjumuspärase sügisese õitsemiseni jõudnud.

Veelgi kahtlasem tundub Notholithocarpus densiflorus. Tema külmataluvuseks annab Tropik -22. Väga vähe, võiks arvata, et õrnem isegi igihaljast vahemerelisest iilekstammest. Aga proovida siiski tasub. Seda enam, et see söödavate tõrudega igihaljas tammede lähedane puu on mind paelunud aastakümneid. Üks väga väheseid igihaljaid lehtpuid, kes muuseas koos kohaliku maasikapuuga kasvab Põhja-Ameerika Vaikse ookeani lähiste kõrgekasvulistes okaspuumetsades. Aga õrn ta näib, tundub, et isegi pehmekliimalises Tšehhis saanud talvega pihta, tekitades nüüd kaks haruhakatist:

Aga kõige peamised mu jaoks on ikkagi virgiinia kadakad. Nemad istutasin eile Moosese heinamaa ehk Arkansase aia nurka juba kuu eest valmis märgitud kohtadesse maha. Valgust seal jagub, muld on liivakas ja hea drenaažiga, ehkki nüüd sajulisel aastal istutades üsna vettiv tundus siiski olema. Hoolas, nagu olen, sättisin neile nääpsukestele samblavaibad ümber, et kaitsta juuri võimalike talvekülmade eest.

Hetkel näevad need virgiinia kadakad välja nagu meie harilikud kadakad, ehk küll sinakamatoonilised. Tegelikult on see turritav okkalisus sellel liigil noorusvormi tunnuseks. Edaspidi moonduvad arenevad võrsed soomuselisteks. Nagu tegelikult enamusel maailma kadakatel kombeks. 

Eile istutamisjärgses pilvitamises ei tulnud pildid head välja, sestap täna ennelõunal varitsesin parajat hetke kui sügisene madal päike valgusvihke neile virgiinia kadakatele heitis. Jõin seal oma hommikust rohelist teed ja tegin hulga klõpsakaid. Sekka ka vaate pingilt uute virgiinia kadakate juurest Moosese heinamaale ehk Arkansase aia poole. Vaates vasakult paremale: Magnolia tripetala, Liriodendron tulipifera, Taxodium distichum. Ehk siis varimagnoolia, tulbipuu ja soosekvoia:

Väike aiamosaiik

 Vana ja väsinud muruniidukiga sai aed veel seks hooaja lõpuks niidetud. Mis järgmine aasta saab, ei tea. Aiandamiseks on üldse aega vähemaks jäänud kui varemalt. Tänavu on aiatööd aina viivisega kuidagi tehtud saadud. Mis ma valetan, ega tehtud pole siin suurt midagi. Kui september on olnud aasta peamine rohimiste kuu, siis sedakorda sain vaid Karbon-kiviktaimla tehtud. Kõik muu aga ootab oma järge alles. Sest niitmiste teema ei taha ega taha lõppeda. Suvisel heinaajal jäi Keskmetsa välu niitmata, sinna peaks millalgi ikka vikatiga peale jõudma. Samas pole ka topiaarvärk ehk puude-põõsaste-hekkide pügamine lõpetatud. Elupuu-grotta ootab oma järge. Täna sai vähemasti majaesise viirpuu (Crataegus) niwaki puukesele aasta teistkordne vormilõikus tehtud. Ja natukese hekke trimmitud. Ehk küll vihma kukkus sadama. Ei saanud sest tühiasjast end eksitada lasta. Ei jõua looduselt lõputult armuande oodata, eksole... Vahepealasete öökülmade ja vaid +10 kraadiste päevadega võrreldes oli tänane +15 ju peagu et suvine. Ja päikestki paistis sekka. Viirpuu niwaki sai igatahes korda:

Siis tuli päike välja ning tegin väikse fototuuri aia eespool astesevates osades. Antiik-Nõmba ürdiaed näeb eemalt vaadates täitsa kobe välja, ehkki lähemalt vaates vajaks mõistagi talve-eelset rohimist:

Viinamarjasaak aga ikaldus seal tänavu. 'Zilga' on olnud alati kindla peale minek, pakkunud ohtralt magusaid marju. Tänavu aga oli nõnda, et kobarais segiläbi pooltoored ja üleküpsenud mädanevad marjad, lisaks putukate näritud. Suve lõpul avastasin, et Vitis vinifera 'Madelaine Angevine' annab rekordsaagi. Kahjuks ei jõudnud viljad küpseda, jäid hapuks. Ning öökülmad võtsid lehed ära. Mullu valmisid toona üksikud tekkinud kobarad ilusasti. Eks see vana 19. sajandi Prantsuse sort ole meil avamaal pigem kahtlane. Vaade 'Madelaine Angevine' saagile, mis süüa ei kõlba:

Aga vahepealne väike päiksepaiste meelitas magusviljalise õunapuu peale ilusa liblika. Admiral (Vanessa atalanta). Niiöelda rändliblikas lõuna poolt, kelle nukud meil võivad talvituda (?), ent see täiskasvanud isend paraku siin mitte:

Jõudsin oma fotokaameraga tiigi äärde. Seal paremal paistab uus veevõtusild, mille vend Taavi enne oma lõplikku lahkumist sel suvel veel teha jõudis...

Tiigi kaldal asub mu 1992-2007 ehitatud Karbon-kiviktaimla. Üks klõpsakas sõnajalalisele-samblalisele minimaastikule:

Ning üldvaatelisem pilt, kus vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense) ja paremal jaapani vaher:

Jaapani vaher (Acer japonicum) on mu jaoks lemmikuim kämmalvahtraist. Külvatud aastate eest Tallinna botaanikaaia puu seemneist. Tema kämmaljad lehed on nahkjad ning kuidagi nii täiusliku kujuga. Seal lagedal on öökülmadest juba värvuma hakanud, samas metsa istutatud isendid on veel rohehaljad. Niisiis Acer japonicum:

Ning lõppu üks endel/selfi sealt Karbon-kiviktaimlast tiigi äärest. Endamisi ikka imestan, miks ma jätkan oma augustis alguse saanud habemetut välimust. Ju seepärast, et aastakümneid habemik olnud, tundsin vajadust muutuse järele. Niisiis jätkan praegu veel vuntsimehena:

Rahanäljaste metsahävitus möllab

 Nüüd see siis ära tehti - järjekordne suur lageraie. Meie kodumetsa tagaots on muutunud justkui pisikeseks reservaadiks, oaasiks üldises laastamises. 2018 jõulukingiks tehti eramaale suur larakas lageraie. Kartsin me metsa pärast, sai avatud edelatormidele. Õnneks eriti suuri kadusid polnud, enamus puid jäi püsti. 

Praegu aga lageraiub RMK. Nii et lageraied liituvad kokku üheks suureks tühjuseks. Ja me metsa taganurk on nüüd avatud ka põhjatuulele. Põhi, kirre, ida, kagu, lõuna, edel - neist küljest on mets maha nullitud. Kas peavad seal meil kuused ja 90-aastased ilusad haavapuud vastu? Ei tea. 

Sellest RMK poolt hävitatud metsast on mul väga kahju. Selle puistustruktuuris oli veel aimata kunagist puisniitu, oli hõre ja väludega. Mida väga sealt nii raiuda üldse oligi! Rahanälg peab olema ikka ilge suur. Enamus kuuski olid veel üsna noored, täies kasvuhoos. Aga ei, maha nullida kõik vaja. Ega nüüd sealkandis vanu puisniidumetsi alles polegi, peale me metsakillu, mille võsast puhtaks raiusin 2016-17. Ja niidan vikatiga igal suvel. Tänavu sai hein tehtud hilja, augusti keskpaigas. Niitsin ka üle me piiri Tubala-Loja teeotsa ala. Muidugi röönati see tee massinatega segi. 

Selline väike kirjutis. Võinuks otsida pilte, milline nägi see hävitatud mets välja enne raiet, aga ei leidnud hetkel üles. 

                       Me kodumetsa taganukas paistavad lageraied mitmes suunas.

Uus lageraie ning taga varasem, me metsanukk nende vahel on tuulte-tormide ees täiesti kaitsetuks jäänud. 

Lageraie liitub varasematega, nii et varsti näeb sedasi 10 km kaugusele Väinamerd...

                 No kas pole võimas lageraiete hiidväli? Paremal me kodumetsa serv.

                                Põhjust rõõmustamiseks pole...

Viimase suvepäeva aiatööd

 Üle kuu aja pole ma kripsugi blogistanud. Oli mitmeid põhjuseid, millest siinkohal seletama ei hakka. Paraku ka aiatööd ei edenenud nii hoogsalt nagu plaanisin. Põhiline on sundniitmine, sest rohi lokkab kui sõge. Eile tuulas, metsaaias väga niita vaja, miskit tehtud sain, ent mitte kõike. Sest ülimahlane rohi ei kuiva seal paiguti üldse ära. Nii sai tänasel suurepärasel suvepäeval, kui päike kullendab ja kraad +21, vikatiga peale mindud. Pealtnäha üsna madaluke rohi, aga haljasmassi tuli ilgelt. Koristasin selle jama kohe ära ka. Lisaks sahmasin vikatiga tiikide ääri, kuhu muruniidukiga ligi ei pääse. Ja kilpjalavälja niitsin maha. Ning metsas Sekvoiavälu niitsin vikatiga üle kah.

Metsaaed on nüüd täitsa ilus. Eks seal kitkuda ja katkuda ju oleks küll, aga käib nii ka. Kui ennem ei tahtnud seal käiagi, siis nüüd täitsa kutsub. Tiigid on sadudest vett täitsa täis, luues niidetud poolsaartele ja küngastele toredat tausta. Ja puueksoodid on veel suverohelises lehes. Hortensiad ning kletrad õitsevad. Lükin siia otsa mõned metsaaia vaated.

                 Vaade metsaaias Badacsonyi mäele, mille otsas troonib Castanea pumila.

                          Clethra alnifolia jätkab õitsemist. Lõhn on mega tugev parfüüm.

   

     Hortensialisi vaateid:

                     Hortensia paniculata 'Pink Diamond* & 'Wim's Red'

Hortensia macrophylla 'Bouquet Rose'. Tänavune sünnipäevakingitus Tallinna botaiast. Väga vastupidav suurelehise hortensia sort, saab Eestis väga hästi hakkama. Ju sedasama müüakse 'Luua Roosa' nime all, see taim algselt toodud Moskavas 'Buket Roza' nime all.

                 Kaks vaadet Montisolale. Ülemisel pildil troonib Liquidambar styraciflua.

Kõige lõpus niitsin vikatiga maha suure tiigi äärsed orhideealad. Soo-neiuvaibad pudistasid langedes udupeent seemet.

Lõuna-Eesti tuur 3.

2. august 2025 

Paganamaast olen ma palju lugenud, aga pole kunagi tekkinud kindlat soovi sinna matkama minna. Nüüd siis autoga. Läbi Krabi city ja seejärel mööda pikka kitsast kruusateed. See hüples aina üles-alla, kõrval lopsakad järsakute-kuristike lehtmetsad. Meenus Bulgaaria Strandža, kusagil Kosti lähistel. Muidugi pole siin idapööke ega pontose rodosid ega muud säärast eksootikat. 

                     Paganamaa Liivajärve kohal olev pidunõlv.

Paganamaa on vägagi metsa kasvanud, Liivajärve lähistel siiski hoitakse mõned heinamaalapid niidetuna, eks ikka maastikukaitse eesmärgil. Raadi mäe vaatetorni ei viitsinud ronida, pealegi kardan ma kõrgust. Liivajärve kõrgel kaldal on telkimisplats ja pinkidega laululava. Siit alla järve äärde tuli kõndida mööda savilibedat serpentiinrada. Paganamaa järvedest on Liivajärv erandlik, kuna tänu uhtorule on siia kuhjunud liivane kaldalõik. Järsakujalamil kasvab tammepuid. Ilus hubane väike plaažikene. Mõistagi sai siin ujumas käidud. Vastaskalda kõrge metsaveer on juba Läti. Mudajärve pool lammil paistsid triibulised piiripostid. 

 

 

                       Paganamaa Liivajärve ääres.

Järgmiseks suund Rõugele. Viitina lähistel on üks väga põnev mäenõlv. Nimelt siit avastas Anneli Palo 2023. aastal uue Brauni astelsõnajala (Polystichum braunii) kasvukoha. Senini oli teada vaid 30 aasta eest leitud paik Suurel Munamäel. Mõne aasta eest käisime Erkoga neid seal otsimas, ent ei leidnud mitte. Kui Munamäel on kuni paarkümmend Braunit, siis siin leiti tervelt 70. No nüüd pidi otsing õnneks minema!

Tõsi, keeruline oli see sinna saamine. Liini all vohab võsa ja kõrge rohustu ning vihmase suve tõttu vett palju. Kuna kummikuid polnud, pidime mättalt mättale hüplema. Jõudsime põndakule. Kuid seejärel uus tümastik, õnneks see ei ujunud veest. Ja siis seal ees kerkiski nõlv, ligi 20 m kõrge. Üsna avar metsaalune. Kuused on suuresti välja langenud, ülarinde kaskedele trügivad järele vahtrad. Õistaimedest valdab peamiselt vaid salu-tähthein. Sõnajalgu on seal palju. Jalamil valdavad naistesõnajalad, nõlval laiuvad ja ohtesed sõnajalad ning üleval palju maarja-sõnajalgu. Ning siis nemad: Brauni astelsõnajalad. Esimesed jalamil, valdavalt nõlva keskosas, kuni ülevale mäerinnakuni välja. Ilusad läiklehised lehtedelehtrid, pikemad lehed üles tõstetult mulle nabani. Olen ikka väärtustanud ogast astelsõnajalga, tema talihaljuse tõttu, aga Brauni näeb kuidagi eksootilisemgi välja. 

 

 

                     Nõlv Brauni astelsõnajalgadega.
 

 

                       Polystichum braunii lehed.

Tohutu sääsemöll keset päist päeva, pidev valus nõelumine. Sellest hoolimata otsustasin Braunid üle lugeda. Kerge see ei olnud. Võitlus sääskedega, savilibe nõlv ning sõnajalgu nii palju, tükati lausaliste kogumikena. Kasvuala on piki nõlva vast nii 30 m pikk. Lugesin mis mina lugesin, arv kasvas mühinal. Juba sada, siis veel ja veel. Sain kokku 157 Brauni astelsõnajalga. Võimas! Munamäe populatsioon on selle kõrval köömes. Ning kas naabermaades Lätis või Rootsis nii isendirohket asurkonda ongi? Võibolla kuskil Norras või Kesk-Euroopas alles. Igatahes minu silmad on nüüd selle sõnajalaharulduse looduses ära näinud. Kodus on mul juba sajandi alguses kah kaks Brauni astelsõnajalga. Ent neile ei meeldinud metsa istutamine, jäid seal vinduma. 

                   Tegin ikka ühe autoportree Brauni astelsõnajalgadega koos ikka ka.

Haanjas poes. Ostsin tähistuseks veini. Taamal paistis Suur Munamägi. Sinna Brauni astelsõnajalgu mõistagi taas otsima minna polnud mõtet. Hoopis taas mägiteedele, ida-kagusuunas. Aina üles-alla hüplemine. Kuniks jõudsime otsaga Kirikumäe järve äärde. Siinne metsaonn oli mõistagi juba hõivatud. Sättisime end plaaži kõrvale. Rahvast kõvasti, popp koht, aina suplesivad. Loputasin oma särgi ära, riputasin männioksale kuivama. Ning käisin ujumas. Hmh, avastasin, et keha läheb libedaks. Kraabi ja kraabi, tolku ei miskit, nagu miski duššigeeli palsamiga koos. Päras selgus stendilt, et siin vohavad tativetikad. Et ongi selline asi nagu tativetikas olemas. Varem loeti algloomade hulka, neil on viburid ja puha. Suures koguses võivad tekitada ärritust ja allergiat. Rahvas suples aga rõõmsasti ning mul endal miskeid kõrvalnähte ei ilmnenud. Ainult nahk sai väga pehmeks ja siidiseks. 

 

                     Kirikumäe järve plaaž ja kaisteala tutvustav stend.

Trimpasin veini, mõtlesin suurepärasele päevale, et mida vägevaid värke ikka sai nähtud, üliharuldasi Hemipilia cucullatasid Eestis ja Lätis ning Polystichum braunii nõlva etc. Ning selles järves leidub haruldast vesiloobeeliat ja eostaime järv-lahnarohtu. Loobeeliaid võinuks ju paista, ent ei jäänud silma miskit. Lahnarohi kasvab aga veepõhjas ning seda on võimalik silmata vaid siis kui mõni lahti tulnud ja kaldale uhutud. Kunagi Ilumetsa Valgejärve ääres sai sedasi trehvatud.

Poolkuu tõusis, joonistades valgusraja virvendavale veele. Lõin oma telgi üles, Erko püstitas enda oma. Toivo jäi aga mugavasti autosse põõnama.