Ilusad, samas nukrad sügisvärvid

 Paljude jaoks on puude-põõsaste sügisene värvumine oodatud aasta suursündmuseks. Eks nad ju ilusad ole. Paraku mu jaoks ikkagi na kurblik. Ei tõsta see värvilõõm ja kuldne hõõgumine eriti tuju. Nüüd oktootbri lõpuks kisub asi juba päris nutuseks. Siinseal veel on värviriismeid, ent ma juba ootan, et saaks see agoonia läbi. Raagugu kõik, kes raaguma peavad, oleks sellega rahu majas. Jääks vaid igihaljaste puhas roheline. Ja võiks hakata kevadet ootama.

Järgnevalt mõned pildid oktoobri teisest poolest samast oma keskhiiumaisest koduaiast. Kõiki värvujaid ei jõdnud pitidele tabada, nt Enkiantuse ehk kenarbiku puukese oranži etc. Muist on veel ka osaliselt rohelised, näiteks lõunapöögid (Nothofagus).

Moosese heinamaa ehk Arkansase aed 20. oktoobril. Vasemal rohetab trompetipuu (Catalpa bignonioides), keskel kullendab tulbipuu (Liriodendron tulipifera), paremal Taxodium.

Harilik sooküpress ehk Taxodium distichum. Tema sügisvärvi nimetatakse rebasepunaseks. Erinevalt metasekvoiast on selle okaspuuliigiga siin paremini läinud, mis on mõneti ime. Istutasin ta oma 29. sünnipäeval 2005 aastal. Koht on kuivavõitu, ent päikseline ja tasapisi on ta kasvanud ligi 4 m kõrguseks. Samas mitmed talved võtavad võrseid tagasi. Sestap ta selline krässakas välja näebki.

Parukapuu (Cotinus coggygria) sügispuna oli tänavu tagasihoidlik. Pilt 19. oktoobrist. Tema taga rohetab Quercus cerris, väike kollakas laik on Acer monspessulanum, taustal valendava tüvega Platanus x acerifolia. Nüüdseks on parukapuu lehestik peagu kuhtunud, austria tamm kollendab ning plaatan peagu raagus.

Omapäraselt värvus tänavu kreeta tselkva (Zelkova abelicea), pilt 26. oktoobrist. See mu lemmik Omalose platoolt Kreetalt tegi tänavu lõpuks ilusad kasvud, ladvavõrsete lehed on hetkel veel rohelised.  Tselkvatest võiks millalgi taas pikemalt eraldi kirjutada.

Kullalist vaadet 29. oktoobrist. esiplaanil raudpuu (Parrotia persica). Kaua aastaid on kasv olnud tagasihoidlik, tänavu tegi mõne parema kasvu. Natukese punerdust kah on näha. Taustal vasemalt pruunitab kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia), sidrunkollendab valgepöök (Carpinus betulus), väga uhkelt hõõgub harilik pöök (Fagus sylvatica), paremal paistab kolletav kaukaasia tiibpähklipuu (Pterocarya fraxinifolia). Pöökide kuld on väga üürike, täna juba vaid pruunitavad. Seevastu idapöögid alles hakkavad rohelist kaotama.

Metsaaias kollendab jaapani valgepöök (Carpinus japonica). Mulle väga meeldivad tema vaolised piklikud lehed. Kasv on olnud tagasihoidlik, siiski tasapisi edeneb.

Lehearmipuu (Tetracentron sinensis) on praegu siin veel uudistaim, alles tänavu suvel saadud ja maha istutatud (taustal osalt rohetavad veel Nothofagused). Tetracentron on mu jaoks väga põnev liik, kuulub Trochodendraceae sugukonda, kus üldse vaid kaks liiki, Lehearmipuu on heitlehine, Trochodendron aga super ägeda igihalja lehestikuga, on siin metsas kasvanud minust juba kõrgemaks. Näis, kuidas lehearmipuu hakkama saab.

Vaade metsaaias taamal punaseladvalisele ameerika ambrapuule (Liquidambar styraciflua). Ees paremal rohetaval sassafrasel (Sassafras albidum) alles hakakvad esimesed lehed kollaseks värvuma. Üllatuslikult külmahell on see loorberiline, tänavusel karmil talvel aga imekombel oli tagasikülmumine vaid osaline. 

Liquidambar styraciflua teisest küljest, päike paistis läbi lehestiku, pannes selle kollendama rohkem kui silmaga muidu näha on. Esiplaanil ruske põõsastik on Rhododendron canadense, vasemal kullendav madal on mägi-võlupõõsas (Fothergilla major).

Rhodoselt toodud ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) on tõeline ime, et on suutnud siin peagu kahjustumata vastu pidada. Viimane talv midagi siiski ladvapoolsema osaga tegi, puuke hakkas altpoolt tugevasti võsusid ajama ning näha, et latv on veidralt tumepunaseks värvunud. samas juurdekasve tegi tänavu täitsa korralikult.

Seevastu taivani ambrapuu (Liquidambar formosana) 'Ellen' püsib veel oktoobri lõpulgi täitsa rohelisena. Tema on tänavu kevadel istutatud, seega talvekindluse kohta ei oska veel midagi öelda. Puukese jalamil see punerdav kribu kuulub ameerika ambrapuule, taivani ambrapuu on nimelt poogitud ameeriklase alusele; on mul jäänud kahe silma vahele see võsuv oksake ära lõigata.

Hiinast pärit remmelgas (Salix magnifica) hoiab oma magnoolialikke lehti ikka veel rohelisena. Mu meelest kõige ilusam paju maailmas!

Kuningosmundad (Osmunda regalis) on kah miskitsorti sügisvärviga. Muist juba pruunistunud, muist sellised rohelise ja pruunikaskahvatukollaka vms vahetooniga. Metsaaia tiikide ääres asub üle 50 isendiline populatsioon, ise kõik seal ühestainsast taimest laiali eostunud.

Veel mõned kuningosmundad metsatiigi kaldarandil. See kollendav hõrendik on Nyssa sylvatica. Tänavu värvudes hakkas ühtlasi hõrenema, head pilti temast ei saanudki. Kuna sügisel päikest sinna üldse ei jõua, siis punast lehelõkendamist eriti pole. Mujal maailmas on hinnatud just oma kriiskavpunase sügislehestiku tõttu. Nüssa ees kõverik on lõunapöök, paremal haljendab Morella pensylvanica.

Üks klõpsakas hapupuust (Oxydendrum arboreum) ka. Hea kasvuga kanarbikuline heitlehine puu, aga iga talv süüakse metsloomade poolt ladvakasvud ära; olen alati unustanud puukest kuidagi kaitsta. Näis kuis tänavu... Teoreetiliselt peaks tal olema kah väga punane sügisvärv, siin aga punastavad vaid üksikud lehed.

Hüva, aitab kah, ega kõiki aia puid saa siia üles laduda ja ega ma pole väga palju tänavu pildistanud ka. Lõppu üks autoportree pöögiallee alguses kaukaasia tiibpähklipuu all:

Istutamiste päev

 Ilm oli täna ilus, päike siras ja lausa +12 kraadi. Rohimiseni ma ei jõudnud, hoopiski tuli istutamiste kihk peale. Põhiliseks ajendiks, et paar okaspuud pottides on miskipärast niruks muutunud, koltuma hakanud. Õrnukesed nad ju on, peaks veel ühe talve potis poputama, jahedas siseruumis. Aga otsustasin riskida ja parem nad ikka nüüd maha panna. Vastu talve küll, samas heal juhul ehk kestab juurdumise aeg veel paar kuud. Pottidesse jätsin vaid mõne üksiku taime, neist õlipuu ja juusadiantum nagunii lootusetud õues püsivalt pidamiseks. Taivaania ja kiviviljaku (tammedele lähedane igihaljas liik) lase veel kosuvad. Niisiis viimane n-ö grupipilt istutamisele minevatest taimedest:

Neist see tagaplaanil kõrgeim on üks viimaseid suveniire Kanaaride reisilt 8 aasta eest. Toona Gomeralt kaevasin kaasa mitmeid taimi, nüüdseks need hingusele läinud. Lõunamaise mullaga tuli kaasa aga üks puiseerika seeme, mis potis idanes. Ammuilma on ta pisikeses potis nälga jäänud. Tihke juurepall ja vaid natuke liiva tuli potist välja. Suskasin ta metsaaeda jugapuu taha kõdusele maale. ilmselgelt temast seal asja ei saa. Puiseerikad on siin õrnukesed, isegi põhjapiirilt Bulgaariast pärit puiseerika võrsed külmusid juba esimese talvega siin lõhki. Küll on aga imekombel ellu jäänud sort 'Albert's Gold'.

                                        Erica arborea Kanaaridelt

Kaks okaspuud said koha Pöögiallee lõppu, kolisin sealt eest paar mõttetut miskit hübriidõunapuud. Paik on kaitstud hiliskevadiste päiksepõletuste eest, muld suhteliselt viljakas ja üldiselt püsivniiske. Neist erilisem on florida pähkeljugapuu (Torreya taxifolia). Liik, mis viimsel jääajal taandus liustike eest kaugele lõunasse. Nüüdseks on ta aga jäänud seal Florida ja Georgia piiril jõeorgu lõksu, välja levida enam ei suuda ja seemneliselt õieti ei paljune. Praeguses kliimas on tegemist ta jaoks liiga sooja paigaga. Palju paremini kasvab aga inimese poolt istutatuna põhja pool Apalatši mäestikus. Põhimõtteliselt võiks ta hakkama saada isegi Hiiumaa talvedega. Eks näis, proovime järgi!

                                        Torreya taxifolia

Fortunei peajugapuu oli väikses potis ilmselgelt nälga jäänud, suskasin tema pähkeljugapuu kõrvale maha. Meil välitingimustes katsetamata liik, proovin igatahes järgi. Cephalotaxus harringtonii on mul juba varasemast olemas, peaks olema külmakindel, on metsas talve üle elanud, aga ilmselt seal liiga varjuline ja toitainevaene muld. 

                                         Cephalotaxus fortunei

Igati külmakindel peaks olema aga Bakeri küpress. Levila on väga piiratud sel liigil, vaid üksikuis paigus Kalifornia põhjaserva ja Oregoni lõunaserva mägedes. Välimuselt igati ehtne küpress, ent nüüd on ta liigitatud omaette perekonda, varasema Cupressus bakeri asemel Hesperocyparis bakeri. Aga ega nimi küpressi riku. Hädine vitsakene ta ju küll on. Maha istutades ilmes, et on väga suured juured tekitanud. Koht Oregoni alleele nutkaküpresside ja mertensi tsuugade vahele metsatiigi kaldale. Paik osutus väga liivaseks, vaid õhukese mullakihikesega, tõin mulda paar ämbritäit lisaks. 

                                     Cupressus bakeri

Ning lõupks Quecus hemisphaerica. Sarnaneb väga loorberlehisele tammele, ent looduses kasvab pigem kuivematel liivastel aladel, suisa ranniku luitemetsades. Levilalt väga lõunamaalane, USA lõuna- ja kaguservas. Samas taluvat isegi 6. kliimatsooni talvesid. Soojemas kliimas igihaljas, veidi karmimates tingimustes pooleldi talihaljas. Tõttöelda meenutab ta täiesti Quercus phellost. Too on 5. kliimatsooni taim, aga siin Nõmbal Kesk-Hiiumaal külmub alatasa tagasi, on jäänud väikese põõsa tasemele. Mis siis veel sellest hemisphaericast tahta... Aga noh, proovin järgi. Koht sai Arkansase aeda Moosese heinamaale (levib looduses Arkansase lõunaservani), paik on suiti päikseline ja soe, ehk teeb see imet?

                                      Quercus hemisphaerica

Kivimängud Aadria õues

 Aadria õu on koduaia tiigitagune vahemereline aiaosa. Nimetasin selle sedasi 2008 peale oma esimest mediterrano reisi Itaaliasse ja Horvaatiasse. Lisaks taimestikule annab seal väga olulise meeleolu kivivärk. Kõik need madalad kiviaiad, niiöelda varemed ja lausa paepank. Algselt sain suurema osa vajaminevast kivimaterjalist samast tiigist laiali lükatud savimoreenist. Paraku tuli sealt valdavalt välja paemunakaid. Need on sobilikud klibutaimla pinnakatteks, aga nt kiviaiaks liialt veerevad. Nii kippusid need ajapikku laiali vajuma. Hiljem kärutasin ja kelgutasin kaugelt põlluservast ja põllusaarelt paekive kõvasti lisaks. Kui kriitvalged munakad on ilmselt liustiku lihvitud Nabala lademest pärit, siis nurgelisemad tükid ehk Pirgu lademest. Viimane on hea vastupidav kivim, ei lagune ilmastiku mõjul üldse mitte. Ja püsivad hästi kiviaias ning kivivaremetes, kivitornides siiski mitte väga. 2009. aastal laotud tornid vajuvad aina enam viltu, veel osaliselt püsivad, ent ilmselt saab nende aeg mingil hetkel ümber, nende taastamist ilmselt ma ei tee. Vaade veel püsti püsivatele tornidele Aadria õue sissepääsu juures:

Üks vaade ka paepangale. See on osa klibutaimlast, mis vajaks tegelikult korralikku rohimist:

Kahel viimasel päeval olen aga tegelenud piiritara ääres oleva kiviaia korrastamisega. Õigem oleks öelda, et taas üles ehitamisega. Algselt ehitatud 2008. aastal. Tasapisi olen seda korda teinud, nüüd võtsin viimase, eriti laiali vajunud jupi ette.  Põhjakivikihi jätsin siiski alles, ehkki ka need tükati na munakalised. Uuesti ladumiseks oli õnneks võtta lapikumaid paekive. Muuseas likvideerisin Vulcano mäel ühe pooleldi kokku varisenud tornijupi, sealt sai materjali päris palju. Kuna aed oli laiali vajunud, siis ei saanud selle servi vahepeal ka rohida, niikui katkuma-juurima hakkasin, vajus aed aina enam kolinal laiali. Taastatud kiviaed sai igatahes vägagi ilus, sobib naabri roigasaiaga hästi kokku. Aiaääres on Forsythia europaea põõsas ning sügisvärvis Acer monspessulanum ehk prantsuse vaher:

Eile ladusin üles sama kiviaia tagumise külje. Vaade enne seda tööd:

Ja vaated pärast, samast rakursist ning teiselt poolt, muuseas prantsuse vahtra okste vahelt:

Algsest kiviaiast ja varasematest kivitöödest on üle jäänud kõvasti peenemat kivikraami ja ümaraid munakaid. Mida nendega peale hakata, ei tea. Teist klibutaimlat ma ometi ehitama ei hakka, ei jõua olamasoleva hooldamisegagi hakkama saada. Iseenesest on see kivipüramiid omaette tore kujunduselement ses vahemerelises aiaosas. Paraku kipub umbrohi seda hunnikut ära vallutama, kasvab servadest läbi. Kivipüramiidi taustal Vulcano kivivare ning Pöögimäe kiviaiajupp:

Vaade kivivaremele lähemalt. Selle fassaad näib korras, tegelikult hakkab aknaavaga vahesein väga ära vajuma, millalgi tuleks ka see korda teha. Mäele 2007 istutatud vahtralehine plaatan (Platanus acerifolia) on ikka väga suureks sirgunud. Nõlval kasvavad lavendlid, piparrohud, Plantago sempervirens (põõsas-teeleht), Helichrysum italicum (see hõbedane) ja mitmed teised vahemerelised kääbuspõõsad:

Lisaks on Aadria õues Duino mägi. See jääbki aga algselt kavandatud kujul valmis ehitamata. Plaanisin sinna ehitada paepanga-platoo. Kivikuhila siiski tegin, sättisin selle harjale püstisi paekivipiike, mis matkivad Duino Rilke rajal olevaid karstivorme. Varem oli neid rohkem, hiljem kulusid mujale kasutamiseks enamuses ära. Ühel pool Duino mäge on pukspuude (Buxus sempervirens) makja, mäekühmul punerdab parukapuu (Cotinus coggygria), justkui igihaljendab austria tamm (Quercus cerris) ning selle varju kipub jääma prantsuse vaher.

Vaated austria tammele ja austria tamme alt. Muide, see tamm on tänavu rikkalikult tõrualgeid kasvatanud. Paraku kukkusid karvased kuupulad kõik maha, tõrusid välja ei arenenud.

Quercus cerrise karvased kuupulad. Muide, tammed jagatakse kahte alamperekonda, Cerrise alamperekonda kuuluvad lisaks austria tammele nt liibanoni ja korgitamm, veidi kaugemad sugulased on igihaljas iilekstamm, värvitamm etc.

Korea org

 Rohimine, rohimine, rohimine - suur aed nõuab seda lõputult. Aga ei tõmba kohe sügisel enam mulla sisse soperdama. Eile võtsin kätte ja tegelesin hoopis maastikukujundusega. Võiks arvata, et siin juba kõik kujundatud, aga natukese annab teha siiski. Taga, kus metsaaed läheb üle metsaks, on midagi uut teha võimalik veel küll. Ja uue tegemine meeldib mulle sada korda rohkem kui igav lõputu hooldustöö.  

Nõndaks. 2018. aastal istutasin sinna kaevatud kuivenduskanali naabrusse kaks Järvseljalt saadud okaspuud: korea nulu ja korea elupuu. Vajusid seal üsna unustusehõlma nad, elasid oma vaikset elu, tasapisi kasvades, keset mustikaid. Ühtlasi hakkasid aga liialt varju jääma, sest kagu-lõunakaares kerkisid kuused aina suuremaks. Oli viimane aeg sekkuda. Eile võtsin asja käsile. Raiusin 3-4 liialt varjavat kuuske maha, peale selle eemaldasin noorukesi kuuski, kaski ja paakspuid. Ala hakkas kohe parki meenutama. Vaated enne ja pärast raiet ning maapinnatasandamist Photinia villosa juurest:

Muutus ei tundu eemalt vaadates kuigi suur või mis? Ehk värskendaks esiplaanil olevat kanali kallast millalgi lisaks. Igatahes kaevasin ära mustikamättad-põndakud, kuhjasin need eraldi künkaks. Kanaliperve liivamäge tõmbasin kah madalamaks, selle liivaga ehitasin jalgteed. Nüüd pääseb sinna meeldivalt patseerima:

Oma viis tundi tegutsesin seal, hämarani välja. Päevad on juba na lühikesed... Paraku millegi uue istutamiseks sinna ikkagi nagu ruumi ei tekkinud. Päris laeraiet ju teha ei taha ja... eks näis, võibolla mõne rodo annab sinna siiski kuskile leiutada. Ülaloleva pildi ülaservas paistab taamal punamas jaapani kontpuid ja kollendamas jaapani nõiapuid. Uus aiaosa on aga võrdlemisi liigivaene. Kui liiva keskel mustikalaigul olev Himaalaja päritolu Sorbus prattii vitsakene välja arvata, siis ülejäänud tegelased on Korea päritolu. Suisa nõnda, et hakkasin paika Korea oruks nimetama. Kõige korealikumad on korea nulg ja korea elupuu, mõlemad selle poolsaare endeemid. Korea nulg (Abies koreana) on looduses äärmiselt haruldane, levib Lõuna-Koreas vaid neljal mäel, neist kolm kohta mandril ja neljas Jeju saarel, kokku vaid 12 ruutkilomeetrisel alal. Seevastu aedades väga laialt levinud. Ta on kaua väikest kasvu, mahtudes hästi ka väiksematesse aedadesse. Kui nulgudel arenevad käbid kõrgel ladvas ja neid õieti ei näegi, siis korea nulg hakkab viljuma noorelt ja madalukesena, mistap püstjad sinised käbid hästi näha. Nõmbal viljub ta teist aastat:

                         Korea nulg (Abies koreana)

Korea elupuu (Thuja koraiensis) on looduses laialdasema levikuga, ent siiski metsaraiete tõttu tugevasti kahanenud arvukusega. Erinevalt korea nulust on ta aedades ilmselt üsna vähelevinud. Pealtnäha nagu tavaline elupuu ikka, ent kui oksi üles tõsta, avaneb võimas kontrast: võrsete alaküljed on puhta valged! Kui korea nulg võib looduses väga harva kasvada kuni 18 m kõrguseks, siis korea elupuu on valdavalt põõsjas, vaid harva saab 10 meetri kõrguseks puuks. Mul on ta siin veel üsna väiksekene, aga siiski edeneb. Kardan küll, et nüüd kuuskede varjust ja mustikate vahelt puhastatuna võivad metsloomad teda märgata ja kärpima hakata...

                          Korea elupuu (Thuja koraiensis)

Samas Korea orus on musueas ka Betula chinensis, hiina kask, kes levib Koreaski. Huvitav kuni 5 m h põõsjas tumedate kestendavate tüvedega liik. Siin aga alles kribu. Vähemasti elab, ehk ajapikku kosub. Ning paar sammu edasi metsaia poole kaks Rhododendron schlippenbachi põõsast. Üks ilusamaid heitlehiseid rodosid, erilise lehestiku ja suurte õite tõttu. paraku on miski tõbi vms neile kallale tulnud, kipuvad niruks jääma. 

Ning üle kanali on veel üks Korea liik. Karvane fotiinia (Photinia villosa) on kuni 5 m h põõsas, hinnatud oma rikkaliku sügisvärvi ja punaste viljade poolest. Sain tema 9 aasta eest Tartu botaiast. Eestis ilmselt üsna haruldane. Toredal kombel hakkas ta seal kanali kaldal ruttu hästi edenema, on uusi harusid kasvatanud, need mul juba üle pea. Ning viljub tema ka. Küll mitte ohtralt. samuti pole sügisvärv punane, vaid pigem oranžitooniline. Sest kasvukoht on üsna varjuline, otsest päikest saab sügisel vaid napilt tunnike-paar õhtupoolikul. Aga mu meelest üks hästi ilus ja huvitav põõsas igatahes. Kusjuures lehed on tugevad, nagu igihaljad, siiski heitlehine. 

                              Karvane fotiinia (Photinia villosa)

Eks mitmeidki Koreas levivaid puid-põõsaid ole siin veelgi, aga need jäävad juba mujale aeda-metsa, mitte sellesse Korea orgu.

Esimene kreeka pähkli saak

 Tänapäeval pole eestimaised kreeka pähklid tõttöelda küll enam eriline uudislugu. Kuid eelmise sajandi lõpul, eelnevate kümnendite karmide talvede järelmina viljuvaid kreeka pähklipuid Mandri-Eestis oli ilmselt väga vähe, rohkem jagus neid leebema kliimaga Saaremaale. 90ndatel olin ma noor ja entusiastlik, alles hakkasin eksootilisi puid avastama ja neid kasvatama. Üks pikim ja vaevalisem saaga oli kreeka pähklipuuga (Juglans regia). Ei saanud ma toona kätte kodumaiseid kreeka pähkleid, ostsin neid poest. See oli septembrikuus 1995, kui tulin Haapsalus rongilt ja soetasin jaama poest kotitäie kreeka pähkleid. Kodus, Hiiumaal, sõime enamuse ära, muist panin aga maha. Raamatutarkust kasutades kõksisin pähklite koorepoolmikele väikse prao sisse, et siis pääseb niiskus pähklituumani. Ei mäleta palju ma neid maha panin, aga hiljem potitasin vaid kaks taime, need tõin talveks jahedasse esikusse. Samuti ei mäleta, millal need lõplikult õue istutasin. Kuna Kesk-Aasia ja üsna vahemerelist päritolu puuliik, siis arvasin, et on pigem sobib kuivem kasvukoht. Paraku eksisin. Maja juures suviti põuasel künkal oli kasv vaevaline. Kõige hullem mure oli sajandialguse maikuude tugevad öökülmad. Need võtsid pidevalt ära puhkenud pähklipuu võrse- ja lehealged. 

Alles vast nii eelmisel aastakümnel istutasin selle ainsa alles jäänud kreeka pähklipuu Aadria õue taha kraavipervele. Muld on seal üsna viljakas ning pidevalt niiske. Ja pähklipuu hakkas viimaks ometi edenema. Tõsi, mõne maikuu öökülmad on teda pisut näpistanud, ent puu oli juba piisavalt suur, et mitte saatuslikult kahjustuda. Nüüdseks on ta ehk nii 4 meetri kõrgune. Ning mullu tulid esimesed õisikuurvad. 

Tänavu ilmusid aga viljad. Lõpuks ometi! Miski paarkümmend vilja. Kui Kärdlas on juba suured viljuvad puud ning nende pähklitest nt naaberkülas Vilivallas apteekriproual on kreeka pähklipuud vilja kandma hakanud juba kõigest 15-aastaselt, siis siin kulus lausa kolmkümmend aastat. 

                         Esimene koduaia kreeka pähkli saak. Muist on veel puu otsas.

Täna avastasin, et rohelised kestad rebenevad, muist pähkleid juba maha kukkunud. Seal kraavi pruunis lehesodis neid üles leida oli keeruline. Raputasin puukest, pudenes neid alla, üks pähkel kopsas valusasti pähe. Mõni pähkel on veel jonnakalt üleval puu otsas. 

                        Viljakestajäänused kreeka pähklipuu otsas.

Paraku kipub see pähklipuu suure vohava vahtralehise plaatani varju jääma, too kasvab ees just lõunakaares. Nõnda on plaatani varjus ka pähklipuu kõrval olev teinegi viljapuu - kirss-kontpuu (Cornus mas). Selle viljad punerdavad, aga pole veel päris küpsed. Kui pähkleid söön ma rõõmuga, siis kirss-kontpuu viljad kipuvad pigem raisku minema. Nõndasamuti küdooniaviljad. Cydonia oblongal on tänavu rikkalik vilja-aasta.  Ja eile sai õunad korjatud. 

  

  

Vaated kreeka pähklipuule. Alumisel pildil on taustal näha plaatani roheline müür, varjutab pähklipuud lõunakaarest.

Ilmselt sööme need kreeka pähklid ära. Võiks ju maha panna, aga pole siin häid kohti kuhu veel pähklipuid istutada. Olen aegade jooksul mitmeid kreeka pähklipuid kasvama pannud, ent liighapul maal on nad hääbunud, kahjuks ka puisniidule istutatu. Pähklipuud on pinnase suhtes ikka vägagi nõudlikud. Ilmekaimaks näiteks aiamaal olev mandžuuria pähklipuu. Tolle istutasin vitsakesena 2008. aastal ja nüüdseks on juba pool aiamaad enda võra alla haaranud, ahistab õunapuid ning kõrgub üle 10 meetri. Õudne elukas! Kreeka pähklipuu elu siin on olnud aga vaevane. Suurepärane, et nüüd ometi on viljakandmise ikka jõudnud.

Kui ma selle kreeka pähklipuu pähklist kasvama panin, olin 19-aastane. Nüüd olen 50-aastane ja lõpuks saan vilju maitsta.

Kolm erinevat sügislille

Sügislillede (Colchicum) õitseaeg hakkab tegelikult juba lõppema. Sügislilli on palju liike, samuti erinevaid sorte. Mina pole nende kogumist eesmärgiks pidanud. Kasvab siin aias kõigest kolm erinevat sügislille. Neist harilik sügislill (Colchicum autumnale) on natuke trikiga värk. Paljudes aedades on olemas just see üks, tugevad punalillakad püstised õiekarikad. Tegelikult peaks tegemist olema mingi aedvormiga. Sest päris looduslik sügislill näeb välja sootuks teistsugune. Õielehed on kitsamad ja helekahvatult lillakatoonilised. Putkeosa on väga peenike ja pikk, mistap õied ei ole kuigi seisukindlad. See on miinuseks, sest õied lamanduvad väga kergesti.  

Hariliku sügislille levik on oma perekonnas Euroopas kõige laiem. Ka Eestis kasvab teda siin-seal looduses. Metsistunult? Samas, säärase välimusega sügislilli aedades ei leidu, seal on ikka need tugevatoonilised robustsed õiekarikad. Eks ta müstikaks jäägi, kuidas need looduslikud kasvukohad ikkagi siinmail tekkinud on. Ka Hiiumaal leidub looduslikku põhiliiki. Mina tean vaid ühte kohta Palade lähistelt, kus viimati käisin 15 aasta eest. Kirjutasin toona ka artikli, siinkohal väike katke sellest:

"Jõudsin mihklikuu kümnendal päeval Paladest Soera pool, Tamme talu lähistel sügislillevälule. Selle leidmine polnud üldse keeruline, sest sügislilli piilus sarapuude alt, vohas suisa teeroobaste vahel, mõni söakam oli tunginud isegi niitmata heinamaale. Ja seal sarapiku taga… Pilt oli ikka täitsa uskumatu küll. Terve väli täis sügislilli, paar pisivälukest samuti tihe-tihedalt õites. Ja tõepoolest olid nad sootuks erinevad kultuursetest sugulastest, kes jäid just tulles maha Palade aedadesse. Neis looduslikes lilledes oli enam graatsiat, nad olid vähem robustsed. See on ühest küljest ka miinus, sest väga pikad õieneelud (“varred”) kipuvad äärmiselt kergesti tuulte ja vihmadega lamanduma. Äsjaste paduvihmade järel tunduski välu justkui täis olevat joobnud lilli – enamus poollääbakil. Kuid sellele ei tasunud tähelepanu pöörata, eks loodus tea ise paremini, või kuis? Need sügislilled meeldisid mulle ometigi väga. Tõsi mis tõsi, nad osutusid aia omadest täiesti erinevaks: värvus mitte priiskavalt tugev, vaid stiilselt valkjas kahvatulilla, kroonlehed pikad ja kitsad, nõnda et avatud õied meenutasid suvelõputaevasse kiikavaid peopesasuuruseid tähti."

                      Colchicum autumnale looduses Palade lähistel 10. septembril 2011

Sain aastate eest Taavi Tuulikult paar loodusliku sügislille mugulsibulat. Need taimed on mul metsaaias siiani elus. Kuhugi laiali end küll ei külva. Seal kivitamme all ogase astelsõnajala vilus hakkab neil tegelikult liigagi varjukaks minema. Täna tegin paar klõpsakat, õitsemise viimasel hetkel:

                             Colchicum autumnale Nõmba metsaaias 24. septembril 2026

Ning siia võrdluseks näited aiasügislilledest. Neid on nii aiamaal kui maja taga künkal kui ka Aadria õue taha kirss-kontpuu alla olen neid istutanud.  Seal plaatani vilus on sügislill end ise laiali külvanud. Vesirott neid mürgiseid mugulsibulaid ei söö, ent nälkjad ei pea mürgist miskit, on üsna usinalt lasknud õielehtedel heamaitsta:

                             Colchicum autumnale aedvorm Nõmbal 24. septembril 2026

Kolmandaks sügislilleks on mul ruuduline sügislill (Colchicum bivonae). Sain kolm mugulsibulat 22. augustil Suuremõisas kooli lõpetamise päeval, Kristiina Hellström jagas neid tervele kursusele. Juba olid õieotsad välja ilmunud, sestap panin kodus kiiresti Aadria õue maha. Juba nädala pärast nad õitsesid. Ning septembri teiseks nädalaks olid nad kahjuks läbi, sellal kui aiasügislilled hakkasid end ilmutama. Ma ei tea, kas see liik peabki nii varajane õitseja olema või oli põhjuseks mugulsibulate vahepealne üles võtmine. Igatahes nimele vastavalt on nende sügislille õielehtedel peenike ruudumuster tõepoolest olemas. Colchicum bivonae on üpris lõunamaise levikuga: Sardiiniast-Sitsiiliast üle Itaalia ja Lõuna-Balkani Lääne-Türgini välja. Samas peaks meil olema täitsa vastupidavad. Mõni pilt augusti lõpust ja septembri algusest Nõmbale saanud ruudulisest sügislillest:

                   Colchicum bivonae Nõmbal augusti lõpul ja septembri algul 2026

Kui sügislilled lõpetavad, siis nüüd on algamas sügisel õitsevate krookuste aeg. Nemad lummavad mind iseäranis.