Viimane praktikanädal Tallinna botaanikaaias

 Sel aastal juba neljandat korda käisin Tallinna botaanikaaias praktiseerimas. Ühtteist teada tuttavaid töid, mõnda aga ka uudset. Näiteks oli nüüd üks kõrge sammaskaktus (Echinopsis sp.) oma ladva alla otsustanud heita ja see vedeles maas nagu üks roheline ogaline palk. Saagisin selle juppideks, torkisin hargi otsa ja tõstsin prügikasti. 

Üksjagu tööd oli Lõuna-Peruust pärineva nõelja rullkaktusega (Austrocylindropuntia subulata). See on nõeljas tigedik, samas tema noored mahlased moodustised vartel on hapukad ja söödavad. Üsna habras taim. Tema tugevaks tagasilõikuseks kasutasin pikka teleskoopsaagi, käes paksud nahkkindad ning lõigatud varrejupid tõstsin ürgsete puidust pintsetijurakate abil prügikasti. Rullkaktus enne ja pärast lõikust:

Tore tegevus oli orhideede siirdamine oksarondile. Esmalt olin Jaanil abiks ühe taimepusa tegemisel. Puu otsast oli alla kukkunud taimekogumik, mis koosneb helme- ja pärlkaktustest ja dendroobiumist. See sai nüüd kohaliku palmi kiulataka sisse mässitud, sekka koorepurusegu samusesse pessa, siis aiatraadi ja kotiriideribaga kinni köidetud, lõpuks veel riputustraadiga kinnitatud. Oksarondile läksid aga orhideed Catleya ja Dendrobium. Niiskusehoidjaks juurte juurde tüvele turbapätsitükikesi, lisaks turbasammalt ning traadi ja kotiriideribaga kinni. Selline epifüütsete orhideede istutamine siis:

Samas Jaani n-ö tööruumis oli siiasinna taimepottidesse end ise külvanud raagraigas (Psilotum nudum). Kunagi ma hirmsal kombel tahtsin seda taime omale saada. Peeti üheks maailma ürgseimaks taimeks, meenutab väga algelisi Devoni ajastu psilofüüte. Tegelikult on nüüd jõutud järeldusele, et on hoopis redutseerunud ehitusega eostaim, kuulub Tmesipterisega koos maokeeleliste (Ophiglossaceae) hulka, meie kodumaistest taimedest on samas sugukonnas maokeel ja võtmeheinad. Kasutasin nüüd juhust ja küsisin raagraigast omale. Jaan katsus pottidest koukida, aga sai vaid väga väikseid risoomijuppe mullast kätte. Juuri sel taimel pole, miskid mikroskoopilised pruunid karvakesed siiski paistsid - risoidid arvatavasti, nagu sammaldel. Raagraigas on levinud maakera soojemas kliimavöötmes, on sageli epifüüt. Euroopas kasvab teda siinseal Andaluusias. Meie oludes muidugi toataim. Mul polnud kodus oma toas enam ühtegi potitaime, sain nüüd siis taas ühe. Jaan segas savipotikesse segu kruusast ja turbasubstraadist. Minu raagraigas botaia riietusruumi akna peal:

 Ühel pikaleveninud lõunapausil tegin tuuri botaia välikollektsioonides. Üllatas paari huvitava liigi viljumine. Ja kohe tekkis ahvatlus tulla sügisel siia neid korjama. Ehkki olen endale lubanud, et nii vanas eas (olen nüüd poolsada aastat vana) ma enam ei hakka puude-põõsaste seemnetest külvamisega mässama - sest millal ma üldse tulemust näen... Eks siis paista. Igatahes alpi türnpuud (Rhamnus alpina) viljuvad tänavu ilusasti. Neil on toredad vaomustrilised lehed. Samas kui kõrval palju lopsakamate vaomustrilehtedega madalakasvulisem balkani türnpuu kahjuks ei vilju. Niisiis portree Rhamnus alpinaga:

Ägeda lehestikuga on pirnlehine lodjapuu (Viburnum cassinoides), läikivad ja nahkjad, nagu igihaljas, tegelikult siiski heitlehine. Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Ja viljub siin botaias tänavu. Kiusatus oleks oma Arkansase aias sellist omada...

Ning siis märkasin silti: sitsiilia tuhkpuu (Cotoneaster nebrodensis). Väääoo, või lausa Sitsiilia! Levib tegelikult üle Itaalia mägiste alade, Sitsiiliast kuni üles Alpide ligi välja. Iseenesest üsna tuhkpuu nagu tuhkpuu ikka, meie hariliku tuhkpuu hiiglasemakasvulisem variant, laiuv põõsas julgelt üle pea. Vilju täis. Oeh, jälle üks ahvatlus mu jaoks...

Nii, aga tagasi tööde juurde. Troopikaosakonnas tegin viigipuudele kujundust. Mullu talvel juba neid lõikasin, taas padrikuks vohanud. Seekord lasti mul tegutseda täiesti iseseisvalt. Pikavarrelise teleskoopsaega saagisin ladvad maha, tegin muidu tugevat lõikust. Vaated sükomoori-viigipuule enne ja pärast lõikust:

Eriti lahmaklehine on lüüra-viigipuu, tema äralõigatud oksi sai iseäranis vägev lasu. Nüüd saavad kohvipuu ja teised taas vajalikku valgust. Aednik Eevi oli väga rahul, et õhku ja valgust taas seal nüüd. Niisiis lüüra-viigipuu enne ja pärast lõikust:

Ründasin ka bugenvilleat. See on eriti vastik pikaastlaline liaan. Meenutas kodust Maclura pomifera lõikamist. igatahes natukese kriimuliseks ma sain. Ehkki värviliste kõrglehtedega õisikud näevad efektsed välja, siis soojal maal elades mina seda taime omale küll kindlasti aeda ei tahaks!

Üks vihmatibaline hommik Lasnamäe kanalis, ootasin bussi, et botaeda minna:

Botaias ootas nagu igal hommikul Peetja. Naljakas lind, teeb kõikvõimalikke hääli ja pealelõunati hõikas mulle: "Koju-koju!"

Minu viimaseks tööks botaanikaaias sai suurekasvuliste püsilillede osakonnas ühe istutusala laiendamine. Vuliseva arõki kohal kulgeb nõlv ülespoole, selle servas tee kõrval otsustati nüüd mururiba üles harida. Kuna kõike ma käsitsi tegema ei pidanud, edenes töö üsna hõlpsalt. Avo oli juba kopaga enamuse kamarat üles võtnud:

Mina haarasin labida ja kaevasin ülejäänud mättad välja, kiskusin üles eriti vintsked tarnajuured. Seejärel tõi Avo kaks koormat mulda:

Nüüd läks terrassi kuivmüüri ehitamiseks. Kohapealseid paelatakaid vähevõitu, sestap kärutas Pille mulle kive aina juurde. Ja mina muudkui ladusin. Koduaias olen paemüüre ja kiviaedu teinud piisavalt, sestap tuttav töö. Aga aega võttis see kivide passitamine sellegipoolest üksjagu. Igatahes täitsa kena tulemus sai. Ja mis peaasi, kannatab pealeastumist hästi, kivid ei jäänud logisema-kõikuma. Tihendasin müüritisetaguse mulla kõvasti ära. Tulemus:

Mulda jäi kõvasti üle, kuhjasin selle tee pealt ära objekti teise otsa, selle ala lõpetab Pille ise ära. Ja uuele alale istutatakse kuke- ning kanaharjad. Seda lõpptulemust tahaks oma silmaga näha.

Ja ongi kõik, kahel aastal botaanikaaias praktiseerimas-tööl käimist on sellega läbi. Toredad ajad olid. Need tööd ja kollektiiv ja üldse. Mälestused jäävad kustumatud, nagu öeldakse. Kinnitati, et olen alati tagasi oodatud - vabatahtlikuna. Eks me näe...

Kodukäpaline suvi

 Sel suvel ei jõua ma õieti kuskile orhideid kaema. Kuu aja eest Sarve valgeid tolmpäid sai kaemas käidud ja see ongi kõik. Kuid samas on oma kodukülas, lausa enda maal käpalisi piisavalt. Hallid käpad ja suured käopõlled on ammuilma ära õitsenud. Nõndasamuti pruunikad pesajuured ja kõdu-koralljuured. Viimaseid on me maa tagaservas kraavipervedel tänavu vähe, vaid neli vart. Lõpetanud on tiigikalda sõrmkäpad, metsas veel mõned õitsevad, seal peaks tegu olema kuradi-sõrmkäppadega. Aga täpsem uurimine fotode järgi jäägu millalgi hilisemaks. Veel kestavad muguljuured tiigikaldal, ligi 40 õievart. Üks juunikuine pilt neist:

                              Muguljuured (Herminium monorchis)

Väga kiiresti õitsevad läbi soo-neiuvaibad. Algses kohas tiigikaldal on miski 130 õievart. Kõrvale külvunud taimi räsis aga vesirott. Lisaks teada koht metsatiigi kaldal. Tänavu aga olen neid leidnud siit mitmest uuestki kohast: suure tiigi Aadria õue poolsel kaldal kaks õievart, Aadria õue kiviaia taga kolm õievart ning taga metsaaias lõunapöögikaldal üks õievars. Tunnevad end siin ikka õige koduselt!

                    Soo-neiuvaibad (Epipactis palustris)

Hetkel on tumepunaste neiuvaipade õisteaeg. Neid kõiki ei hakka ma kokku loendama. Kui maja juures liivapõndakul mõned juba lõpetamas, siis tiigi taga Aadria õues täies õies. Majahoovis on paar tumepunast neiuvaipa huvitavalt heledamate õitega. Siinkohal pilt tavalisest tumepunasest neiuvaibast ja heledamate õitega vormist:

                                  Tumepunased neiuvaibad (Epipactis atrorubens)

Õitsemist lõpetavad käoraamatud. Tänavu on neid Aadria õue niidul veidi vähem kui mullu, kokku neli õitsvat taime. Harilik käoraamat meeldib mulle väga. 

                             Harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea)

Läbi on saanud ööviiulite õitseaeg. Ehk siis kahelehine käokeel. Neid on siin me maal vägagi palju. Metsas ja puisniidul. Puisniidul küll sead tapavad neid õitseajal tihtipeale ära, ent ikka aina ilmub uusi taimi. Mõni lausa gigant. Päris pundardena kasvab ööviiulit aga metsaaias, seal tiikide kaldail pean niidukiga imetrikke tegema, et neid säästa. Oma 200 ööviiulit on seal, isegi rohkem. Üks pilt neist metsaaias:

                    Kahelehised käokeeled (Platanthera bifolia)

Mu jaoks aga huvitavam on rohekas käokeel. Tema on siin uustulnuk. Esimene õitsev taim ilmutas end vast nii kümmekond aastat tagasi - suure tiigi taga. Ajapikku on neid seal rohkem saanud. Tänavu siiski õitsvaid taimi vähevõitu, kõigest neli. Kaks vaadet sealt tiigi tagant Aadria õuest:

                                  Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

Kaltsifiilse liigina leidus neid just seal lubjarikkal niidul. Aga on huvitav erand, kolm rohekat käokeelt kasvab ka päris me maa tagaotsas, Tagapuisniidul. Ülemäärase lubjarikkusega seal just ei hiilga see pinnas, aga olemas nemad on. Pilti lisada paraku pole. Kuid järgmine tore leid juhtus eile. Niitsin maja taga muru ja vaatasin, et näed, üksik kahe varrega ööviiul. Varem oli neid õue peal mitmeid, ent põuased suved on nad ilmselt lõplikult hävitanud. Niisiis see üks, uues kohas. Aga... tegu polegi kahelehise käokeelega, hoopiski rohekas käokeel! Tegelikult on erinevus märgata juba kaugelt: roheka käokeele õied on kuidagi rammusamad, täidlasemad. Ning lähemalt kaedes saab kinnitust veelgi: polliiniumid asetsevad õies teineteisest eemal, mitte lähestikku nagu ööviiulil. Nii et jah, kui kahelehine käokeel on siin vana tuttav, teada ja tavaline, siis rohekas käokeel haruldasem ja seetõttu põnevam.

                              Platanthera chlorantha maja taga heki ääres.

Jälle botaanikaaias

 Praktikakohustuse täitmine muudkui jätkub. Taaskord Tallinna botaanikaaeda. Eks seal need tööd-tegemised hakka juba üksjagu korduma, kas lugejal enam teab mis huvitav ongi. Aga kirjutan siin sellegipoolest, pärast endal mugav praktikapäeviku-esitamise tegemisel siit vaadata. 

Esimene objekt oli valge maja külastuskeskuse talveaia puude hooldus. Suur lambiharjapuu (Callistemon) oli araukaariat ahistama hakanud. Iseenesest ilus nagu igihaljas leinapaju, aga tagasi kärpima peab, Ega's midagi, teleskoopkäärid-saed ja peale plaanipidamist hakkasime kolmekesi pihta. Vaated enne ja pärast lõikamist:

Tegelikult sai vist veelgi hõredam, aga juba nende kahe pildi võrdlusel mingi vahe siiski märgata on. Peale selle lõikusin tagasi hibiskuseid ehk n-ö toakaski. Lähenesin päris julmalt, lopsakatest põõsastest jäid alles tüükaharvikud. Aga hibiskused vohavad tagasi väga kiiresti, neile peabki jõuliselt lähenema. Pildid enne ja pärast:

Sekka klaasialusele kaesin veidi ka välikollektsioone. Mägiaias, seal kus nüüdseks on hävinud Pätsu-aegne pöökpuu, peavad sõnajalad nüüd hakkama saama lauspäikses. Palju on seal ogaseid astelsõnajalgu, seevastu odast astelsõnajalga (Polystichum lonchitis) aga üks punt. Mulle väga meeldib see liik. Eesti looduses üliharuldane. Mullu Muhumaal käisin neid otsimas ja leidsin ka. Mul endal seda toredat talihaljast sõnajalga aga pole kahjuks tänini. 

Palmimaja esisel väljakul kirendab väike niidulapp kodumaiste suvikutega. On kummelit, varesjalga ja rukkilille, valitsevad aga moonid:

Kasvuhoone ees Eesti osakonnas paelusid väga lopsakad verevad kurerehad (Geranium sanguineum):

Väga palju, lausa katvalt on seal nõmmnelki (Dianthus arenarius). Lausa tihke vaibana, on end laiali sillutisepragudesse külvanud ka. Hakkasid juba õitsemist lõpetama:

Aga tööd ikka siseruumes. Üheks ettevõtmiseks sai Monstera deliciosa lõikus. Vohab troopikaosakonnas kui sõge, on rünnanud mööda tuge väheldasemakasvulise-lehelise Monstera obliqua peale. Saagisin suuri lehelahmakaid, Jaan jupphaaval vart maha. Osad lehed läksid kõrvalepanekuks ühele tekstiilikunstnikule. Koos varrega tuli maha kolm kopsakat käbisarnast vilikonda. Nagu nimi ütleb, on selle monsteraliigi viljad maitsvad, täiesti söödavad. Varre poolt juba natuke kollendasid, läksid botaia kööki järelvalmima, ühe neist viisin Hiiumaale koju kaasa. Küpsedes pealmised n-ö soomused tulevad lahti, paljastub valkjas pehme sisu. Väga lõhnav, magus ja nämmi. Paraku sisaldavad imelikke justkui klaasikiude, mis panevad keele veidiks ajaks kipitama. 

Monstera enne ja pärast lõikust ning korjatud viljad, koos kohaliku papaia viljaga:

Muide, ülejäävad monsterajäätmed toppisin prügikasti, vedisin selle õue ja kallasin kärusse. Koputasin kasti puhtaks. Paraku oli seal põhjas ühest viigikaktusest jäänud kiht kollakaid udupeeni karvu-astlakesi. Need lendusid kergesti, hea, et silma ei läinud. Lõuna-Ameerikas jäävad vahel lambad nende kaktuste vahel lausa pimedaks. Jõle taim! Hakkasin igatahes kihelema. Hiljem kodus Hiiumaal avastasin, et käsivarred on mul punasetäpilised. Ju need vastikud udukarvakesed need põletikulised täpid tegid:

Muide, ka monstera mahl võib lõikamisel nahale halvasti mõjuda, eriti päikselisel päeval. Sellega läks mul siiski õnneks. Nojah, siis üheks vahetööks oli palmimaja seintelt näitusepiltide maha võtmine, ladusin need suured raamitud lõuendid eest ära. Sildid seintelt kah ära, kleepisin need ükshaaval iga pildi tahaküljele. Uue näituse pani üles juba kunstnik ise.

Siis saabusid austraalia lepatriinud. Jahutatud kastis pudeleis vastsed ning sedakorda ka neli karpi valmikuid. Küll need aga sagisid ja krõbistasid seal sees!

Neid biotõrje-triinusid tuuakse botaeda ikka väga sageli. Triinud jaotati osakondade vahel laiali, me Hellega läksime esmalt palmimajja laotama. Valmikud-triinud tõttasid karbi avanedes kohe laiali. Helle sai neilt hammustada, ma õnneks mitte. Karpi lehtedele üleval rõdul sättides kukkus see alla. Tõin tagasi üles. Muist triinusid lendas juba ringi. Pudeliga ronisin kõrgel mööda treppe, sealt saputasin sisu alla. Tatrakestade seas seekord palju valgekarvjaid vastseid. Pudelisisu haises imelikult. Ju vastsete elutegevuse hais, neid peaks ühes pudelis olema koos sadu.

Troopikas võtsin ette pool osakonda, hakkasin järjest minema, saputasin pudelite sisu lehtedele ja leherosettidesse. Triinuvastsed hakkasid kohe usinalt ringi roomama, toidupoolist otsima - villtäisid. Lisaks olin kõrbeosakonnas Jaanile redelihoidjaks, kui ta oma hoolealuste taimede ladvarosettidesse samust biotõrjet saputas.

Palmimaja viigipuid lõikasin viimati mullu veebruaris. Nüüdseks olid nad taas tihelopsakaks kasvanud. Niisiis taas teleskoopkäärid ja hiiglamapikk teleskoopsaag. Bengaali viigipuu tilkus kõvasti piimmahla, prille ma seekordse soojaga ei tahtnud kanda, aga sai ilusti hakkama, kui vaid paar lõikekohast tilkunud piimmahla plärtsu kiilale pealaele välja arvata. Hoopis suurem töö oli Ida-Austraaliast pärit Ficus rubiginosa lõikus. Nii kõrge teine. Saagisime-lõikusime Jaaniga, Ingrid koristas langenud oksi ja kiitis, et küll saab palju valgust nüüd. Jajah, võra sai vägagi ažuurne. Peale selle köndistasin inglitrompeti kah ära. See vohab ilgelt kiiresti. Vaated enne ja pärast lõikust, see kõrgem kaardoksine on Ficus rubiginosa:

Üheks väikseks tööks oli palmimaja esiväljaku peenral oleva installatsiooni ära koristamine. Väga mõjus kompositsioon oli: datlipalmitüvedel taimepotid (bromeeliad jms) ja värvitud lauguvilikonnad etc. Tasandasin peenra. Palmitüved ja taimed kasti, sõidutati kraam maja taha, ladusime seina äärde, kuhu omanik neile peagi järgi pidi tulema. Sain veelkord kinnitust, et ei palm ole miski puu, tüvi koosneb vaid miskitest kiududest, on lagunev ja pehmo, mingist puidust pole juttugi. Pilti ma sellest kompositsioonist paraku ei märganud teha.

Ei pääsenud ma kastmisetööst seegi kord, isegi kõrbeosakond vajab vett. Suvel kord nädalas vähemasti, eriti just taladel olevad turbapätsid oma taimestikuga. Kui need pätsid peaks päris läbi kuivama, on nende uuesti niiskeks saamine keeruline. Niisiis ma kastsin ja kastsin ja kastsin, turbapätse edasi ja tagasi ja uuesti ja veelkord, lisaks seinal olevad bromeeliad etc. Ja üldse enamvähem kogu krundi ka. Reguleerisin juga, kaugemale survet tugevamaks, lähemale vähemaks. Tillandsiakardinad said kah üle pihustatud. Tõstsin sekka vooliku järgmisse veevõtukohta, kinnitasin ja kastsin, kastsin, kastsin... Teraapiline mõnus tegevus.

Valik mu kastetud alasid:

Läksin peale enda puhtaks pesemist veel kõndima, klõpsasin siit ja sealt mõne pildikese. Väike endel kesksuvisest džunglist:

Kui varemalt Peetja ikka karjust juba lausa hommikust peale: "Koju-koju!", siis viimastel aegadel enam mitte. Teeb muid häälitsusi, kui viitsib. Olgu siis lõppu üks Peetja portree ka: