Lõuna-Eesti tuur 3.

2. august 2025 

Paganamaast olen ma palju lugenud, aga pole kunagi tekkinud kindlat soovi sinna matkama minna. Nüüd siis autoga. Läbi Krabi city ja seejärel mööda pikka kitsast kruusateed. See hüples aina üles-alla, kõrval lopsakad järsakute-kuristike lehtmetsad. Meenus Bulgaaria Strandža, kusagil Kosti lähistel. Muidugi pole siin idapööke ega pontose rodosid ega muud säärast eksootikat. 

                     Paganamaa Liivajärve kohal olev pidunõlv.

Paganamaa on vägagi metsa kasvanud, Liivajärve lähistel siiski hoitakse mõned heinamaalapid niidetuna, eks ikka maastikukaitse eesmärgil. Raadi mäe vaatetorni ei viitsinud ronida, pealegi kardan ma kõrgust. Liivajärve kõrgel kaldal on telkimisplats ja pinkidega laululava. Siit alla järve äärde tuli kõndida mööda savilibedat serpentiinrada. Paganamaa järvedest on Liivajärv erandlik, kuna tänu uhtorule on siia kuhjunud liivane kaldalõik. Järsakujalamil kasvab tammepuid. Ilus hubane väike plaažikene. Mõistagi sai siin ujumas käidud. Vastaskalda kõrge metsaveer on juba Läti. Mudajärve pool lammil paistsid triibulised piiripostid. 

 

 

                       Paganamaa Liivajärve ääres.

Järgmiseks suund Rõugele. Viitina lähistel on üks väga põnev mäenõlv. Nimelt siit avastas Anneli Palo 2023. aastal uue Brauni astelsõnajala (Polystichum braunii) kasvukoha. Senini oli teada vaid 30 aasta eest leitud paik Suurel Munamäel. Mõne aasta eest käisime Erkoga neid seal otsimas, ent ei leidnud mitte. Kui Munamäel on kuni paarkümmend Braunit, siis siin leiti tervelt 70. No nüüd pidi otsing õnneks minema!

Tõsi, keeruline oli see sinna saamine. Liini all vohab võsa ja kõrge rohustu ning vihmase suve tõttu vett palju. Kuna kummikuid polnud, pidime mättalt mättale hüplema. Jõudsime põndakule. Kuid seejärel uus tümastik, õnneks see ei ujunud veest. Ja siis seal ees kerkiski nõlv, ligi 20 m kõrge. Üsna avar metsaalune. Kuused on suuresti välja langenud, ülarinde kaskedele trügivad järele vahtrad. Õistaimedest valdab peamiselt vaid salu-tähthein. Sõnajalgu on seal palju. Jalamil valdavad naistesõnajalad, nõlval laiuvad ja ohtesed sõnajalad ning üleval palju maarja-sõnajalgu. Ning siis nemad: Brauni astelsõnajalad. Esimesed jalamil, valdavalt nõlva keskosas, kuni ülevale mäerinnakuni välja. Ilusad läiklehised lehtedelehtrid, pikemad lehed üles tõstetult mulle nabani. Olen ikka väärtustanud ogast astelsõnajalga, tema talihaljuse tõttu, aga Brauni näeb kuidagi eksootilisemgi välja. 

 

 

                     Nõlv Brauni astelsõnajalgadega.
 

 

                       Polystichum braunii lehed.

Tohutu sääsemöll keset päist päeva, pidev valus nõelumine. Sellest hoolimata otsustasin Braunid üle lugeda. Kerge see ei olnud. Võitlus sääskedega, savilibe nõlv ning sõnajalgu nii palju, tükati lausaliste kogumikena. Kasvuala on piki nõlva vast nii 30 m pikk. Lugesin mis mina lugesin, arv kasvas mühinal. Juba sada, siis veel ja veel. Sain kokku 157 Brauni astelsõnajalga. Võimas! Munamäe populatsioon on selle kõrval köömes. Ning kas naabermaades Lätis või Rootsis nii isendirohket asurkonda ongi? Võibolla kuskil Norras või Kesk-Euroopas alles. Igatahes minu silmad on nüüd selle sõnajalaharulduse looduses ära näinud. Kodus on mul juba sajandi alguses kah kaks Brauni astelsõnajalga. Ent neile ei meeldinud metsa istutamine, jäid seal vinduma. 

                   Tegin ikka ühe autoportree Brauni astelsõnajalgadega koos ikka ka.

Haanjas poes. Ostsin tähistuseks veini. Taamal paistis Suur Munamägi. Sinna Brauni astelsõnajalgu mõistagi taas otsima minna polnud mõtet. Hoopis taas mägiteedele, ida-kagusuunas. Aina üles-alla hüplemine. Kuniks jõudsime otsaga Kirikumäe järve äärde. Siinne metsaonn oli mõistagi juba hõivatud. Sättisime end plaaži kõrvale. Rahvast kõvasti, popp koht, aina suplesivad. Loputasin oma särgi ära, riputasin männioksale kuivama. Ning käisin ujumas. Hmh, avastasin, et keha läheb libedaks. Kraabi ja kraabi, tolku ei miskit, nagu miski duššigeeli palsamiga koos. Päras selgus stendilt, et siin vohavad tativetikad. Et ongi selline asi nagu tativetikas olemas. Varem loeti algloomade hulka, neil on viburid ja puha. Suures koguses võivad tekitada ärritust ja allergiat. Rahvas suples aga rõõmsasti ning mul endal miskeid kõrvalnähte ei ilmnenud. Ainult nahk sai väga pehmeks ja siidiseks. 

 

                     Kirikumäe järve plaaž ja kaisteala tutvustav stend.

Trimpasin veini, mõtlesin suurepärasele päevale, et mida vägevaid värke ikka sai nähtud, üliharuldasi Hemipilia cucullatasid Eestis ja Lätis ning Polystichum braunii nõlva etc. Ning selles järves leidub haruldast vesiloobeeliat ja eostaime järv-lahnarohtu. Loobeeliaid võinuks ju paista, ent ei jäänud silma miskit. Lahnarohi kasvab aga veepõhjas ning seda on võimalik silmata vaid siis kui mõni lahti tulnud ja kaldale uhutud. Kunagi Ilumetsa Valgejärve ääres sai sedasi trehvatud.

Poolkuu tõusis, joonistades valgusraja virvendavale veele. Lõin oma telgi üles, Erko püstitas enda oma. Toivo jäi aga mugavasti autosse põõnama.

Lõuna-Eesti tuur 2.

 2. august 2025

Tee viis lõuna poole, Koiva jõe lähistele. Siit leidsid Rainar Kurbel ja Toomas Hirse mullu juuli lõpul Eestile täiesti uue orhideeliigi. Eestikeelne nimi on sel kuidagi lamedavõitu: sale tanukeel, ladina keeli kõlab hoopis paremini: Hemipilia cucullata. Ise kipun teda nimetama kas cucu või kukukeel. Juba mullu oli mul privileeg neid näha, aga targu neist siis veel ei kirjutanud. Toona oli kah just täpselt 2. august, siis olid aga juba õitsemise lõpul. Vihmajärgsed õhtupildid ei tulnud suuremad asjad. Nüüd säras aga hommikupäike metsa alla, kuid taas jäid pildid enamuses na imelikud. Nojah, see selleks. Põhiline on need käpad ise. Lillad väiksed õied loovad õisikus tükati eksitavalt kanarbikusarnase ilme. Kanarbiku õitseaeg on kah just nüüd. Siiski on selle orhidee õisikud natukese suuremad ja hõredas metsaaluses üsna hästi silma torkavad. Peamine kasvuala asub vana männiku künkal, kus mõni alusrinde tamm, üksikuid tungib ka allapoole, kus taimestik lopsakam, teisal mõni söakam mustikate vahel. Lakklehed viljunud, viljavarred nagu orhideed. Ja palju igihaljaid talvikuid siin-seal. Ning üksikuid öövilkeid, veel osaliselt õitsemas. Kuus öövilget ma kokku leidsin, ju neid mõni kuskil naabruses lisakski.

                                 Roomav öövilge (Goodyera repens)

Peamised on need kukukeeled ehk tanukeeled. Küllap see sajune aasta on neile olnud hea, sest neid on tõesti palju. Ja just paras õitsemise kõrghetk käes. Üksikuil esimesed õied närbunud, enamusel veel ülemised õisikuotsad nuppus. Samblal võis silmata ka nende lehti. Paarikaupa, tumerohelised ja üsnagi suured.

 

 

 

 Sale tanukeel (Hemipilia cucullata). On näha mullust kuivanud õievart, mis on palju lühem tänavustega võrreldes. Selle aasta vihmad on kukukeeled vägagi kopsakaks paisutanud. Tõsi, paraku ühtegi seal üle ei mõõtnud.

Kuna olen sel aastal orhidede kokkulugemise lainel, siis üritasin siingi seda teha. Asi oli keeruline ja karta on, et mõnes servas lugesin topelt. Igatahes õievarte arvuks sain 374. Üks Euroopa paremaid populatsioone! Nojah, Leedu tuhandeisendilise asurkonna vastu muidugi ei saa. Euroopa liidu piires esineb Hemipilia cucullatat vaid neljas riigis: Kirde-Poolas 1-2 leiukohta, Leedus üle kümne, Lätis 3 (neist kaks leidsid Käoraamatu mehed mullu) ning Eestis see ainuke. Muidugi pole välistatud, et seda käpalist võib olla veel kuskil lõunapiiri lähiste männimetsades.

                                Sale tanukeel (Hemipilia cucullata)

Oma üldareaalilt on tanukeel pigem aasialane. Lisaks eelpool nimetatud riikidele on Valgevenes ja Ukrainas, põhiliselt aga üle Venemaa ja Himaalaja Hiinasse, lisaks Jaapani saartel. Kuramaal jõuab liik oma levila äärmisele läänepiirile, Eestis kasvavad aga maailma kõige põhjapoolsemad Hemipilia cucullatad.

                          Sale tanukeel (Hemipilia cucullata)

Kuid see polnud veel kõik. Kui juba sealkandis, siis tegime põike ka Lätti. Sealgi kasvab kukukeeli. Kuusesegune alusrinde tammede ja vahtratega männik ei ole küll nii põline kui Eesti poole oma, lisaks on Läti RMK seal raiet teinud millalgi, oksaräga vaaluna maas. 

 

                      Hemipilia cucullata kasvukoht Lätis.

Siin on kukukeeli vähem, enamasti üksikult või paarikaupa. Erandiks kolme kuuse alune koht, kus neid kubinal 24 õievart. Lugesin kokku 69 Hemipilia cucullatat ses metsas. Jällegi võib olla, et pakkusin pisut üle ja vahest on neid nii kümnekonna võrra vähem.

                           Läti kukukeele metsa serval.

Järgmiseks tagasi Eestisse ja tee viis meid Karisöödile. Siin tabas mind nostalgia. Ses kandis käisin oma esimese ja seni ainsa korra oma sünnipäeva paiku, maikuus 2006. Kõmpisin toona palju jala ja telkisin Kalkahjul. Nüüd aga sutsti mugavalt autoga kohale. Esmalt juhatas Erko meid metsarägasse, et siin on üks kanjon. Koht tundus mulle natuke tuttavlik. Jah, muidugi, siin Paepäälsel ma ju käisin 19 aasta eest ise ka. Metsaservas on lapike loopealset, kus toona paljastus paeklibu. Nüüd on kõik lopsakam. Metsas lõikus Peetri jõe poole järsakulõhe. Siinseal pärnapuid. Alumine paeplokkidest-plaatidest joakeseastang - seda ma olen näinud jah. Vesi sirises räästailt alla. Suurema vee ajal tore veidi üle jalakõrgune juga!

                   Kalkahju lähiste alumine joaastang Plavinase lademe dolokivis.

                       Kalkahju lähiste ülemine paekivitrepistik.

Aga ma üldse ei mäleta sellest ülevalpool olevat astangut. Võibolla oli see toona rusu all peidus? Nüüd igatahes paistis seal õhukestest paeliistakatest moodustunud trepistik. Ka seda võib tinglikult joaks nimetada. Kõrgust vast midagi üle kahe jala? Ei vaadanud seal arvulise pilguga. Puhastasin astangut varisenud rusust, lootuses mõnd langevat veeniret tekitada. Siiski libiseb vesi sel trepistikul pigem kosesarnaselt. Igatahes oli nii tore jõuda Lõuna-Eesti devoni paekiviavamusele.

                          Kalkahju panka me kõrge jõeseisu tõttu alt kaema ei pääsenudki.

Kalkahju on aga lukku pandud. Ses mõttes, et teeotsas keelumärk ja tõke ees. Ja ei mingit viita. Nii et jah, kui eraomanik tahab, võib avalikkuse eest sulgeda isegi nii olulise paiga nagu Eesti esinduslikuim looduslik devoni paepaljand. Tegelikult on seal panku lausa kolm, nagu 2006 maikuus jõekaldal kõndides leidsin. Nüüd aga on veeseis vihmase suve tõttu väga kõrge, Peetri jõgi tormitses vastu pangajärsakut, nii et panka ennast me õieti ei näinudki. Piilusime järsakult mis piilusime, aga suurt essugi ei silmanud. 

                         Südame-emajuur (Gentiana cruciata) Kalkahju pangapealsel niidul.

Pangapealse niidulapil olid 2006 aastal puitlipikud käoraamatu ja emajuure nimedega. Südame-emajuuri (Gentiana cruciata) me tõesti nüüd seal nägime. Seitse taimepunti. Sinakad õied paraku veel nuppus. Tänavu on kõik ikka üsna hiline. Nagu oleks need taimed siia istutatud, nii kummaline näeb see liik välja. Eestis levib peamiselt Saaremaal, Lääne- ja Põhja-Eestis, Kagu-Eestis vaid üliüksikud leiukohad. See oli nüüd mu kolmas kohtumine südame-emajuurega looduses. 2018 sai nähtud Lõuna-Läänemaal, alles mõne nädala eest Muhu Püssina pangal ning nüüd siis siin, peagu Eesti lõunatipus. Muide, Karisöödi lähistel on kogu Lõuna-Eesti ainus tõmmu käpa (Orchis ustulata) leiukoht. Kas ta veel seal alles on, ei tea. Nüüd oli juba hilja minna otsima, õitsemisaeg selleks aastaks ammuilma läbi.

Lõuna-Eesti tuur 1.

1-2. august 2025 

Kuidagi ootamatult juhtus nõnda, et sain sel suvel ka ühe veidi kaugema kandi reisi tehtud. Erko ja Toivo tripile kaasa. Autoga. Mis on nii mugav kui ka tulemuslik. Autoga saab põrutada siia ja sinna, näeb kohti kõvasti. Jala ja bussidega ei jõuaks ilmaski nii palju ning aega kuluks hirmsal kombel. 

Sel 1. augusti hommikul Hiiumaalt teele, bussi, laeva ja rongiga, Raplasse. Seal kolide laadimine autosse ja sõit lõunasse võis alata. Vihma kallas, mida edasi lõuna poole, seda enam ilm paranes. Maa kiskus lainesse ja tee hakkas hüplema üles-alla, sinka-vinka. Otepää kõrgustiku kruusateed andsid aimu, mis meid järgmistel päevadel ees ootas. Ikka õige kortsus maastik! Ja muidugimõista kaunilt vaheldusrikas.

Pühajärve sõjatamme kaesime üle. Maa lirtsus. tamm ise on mitu oksaharu kaotanud ja näeb nukravõitu välja. Erko mõõtis selle Valgamaa kõige jämedama tamme ümbermõõdu ära. Stend teatas, et rinnasümbermõõt on 698 cm, nüüd sai ta tulemuseks 740 cm. Pikka iga tahaks soovida sellele puule...

                             Pühajärve Sõjatamme tüve jämeduse mõõtmine.

Märdi valgepöögimetsas käisime Erkoga vist aastal 2018. Toona oli oktoobrikuu, hakkas sadama ja pidime peamiselt telgis passima. Nüüd aga kiskus pilvede all õhtul na hämaraks, metsa all hoopis tume. Fotod jäid kõik nigelad, mis parata.

Märdi valgepöögimets (Carpinus betulus) meenutab veidi Lukne valgepöögimetsa Kuramaal.
   

  

                        Märdi valgepöögimets (Carpinus betulus) Otepää kõrgustikul.

Mäletasime nagu üsna valgepöögi puhtpuistut, ent tegelikuses on sekka palju lehiseid. Siiski valgepööke ikka jagub. Nõlva laiuvate sõnajalgade välu servas oleva kaheharulise puu jämedama sammaldunud tüve ümbermõõduks sai Erko 180 cm. Kaldus puud oli keeruline mõõta, igatahes tubli tulemus! 

                        Valgepöögitüve jämeduse mõõtmine.

            Seesama 180 cm tüveümbermõõduga Carpinus betulus eemalt välguga pildistatuna.

                               Valgepöögi (Carpinus betulus) looduslik uuendus.

Metsaserva paremates valgusoludes on valgepöökide võrad vilju täis. Ning leidub looduslikku uuendust. Eestis ainulaadne valgepöögimets! Meenutab oma asendilt ja ilmelt Lukne valgepöögimetsa Kuramaal Leedu piiri ääres. Seal on valgepöögid looduslikud, neid on rohkem ja on suuremad, siia aga algselt istutatud.

                          Tegelikult tundub päris jäme valgepöök olema sel selfi taustal.

Aeg surus takka ning Sangaste pöögimets jäi kaemata. Põrutasime aina edasi. Piki kruusateid kuhugi ei tea kuhu. Tegelikult Oore vanasse metsavahikohta. RMK on sinna teinud toreda ööbimiskoha. Et kõik nii märg, ei olnud telkimise järgi mingit isu. Ühe majakese olid hõivanud slovakid. Meie võtsime lauda. Kus narid sees ja isegi madratsid olemas. Kõik tore, aga magada sain vähe, sääsed pressisid lauta ja ei lasknud tükk aega uinuda. Sestap olin hommikul pisut zombi olemisega. 

                 Oore vana metsavahikoht, vasemal laudas ööbisime.

                   Plaaž Aheru järve ääres.

Vaatasime hommikul üle ka teise telkimiskoha, mis asub samasse Aheru järve tungiva poolsaare otsas. Oli seal alles rahvarohke! Nojah, nädalavahetus ja rahvast tõmbab suvel muidugi vee äärde. Tegin mõned pildid sealselt biitšilt ja jätkasime teed Läti piiri poole. Päike siras ning tõotas tulla suurepärane päev.

Suvine saartetuuri kähkukas 3.

 15-16. juuli 2025  

Püssina-Lõetsa-Kuressaare-Jämaja-Sääre-Kuressaare-Triigi-Sõru-Nõmba - 270 km

Öösel muudkui rabistas ja rabistas sadada. Varahommikul õnneks lakkas. Sellest hoolimata tuli märg telk kokku pakkida, ei mingit lootust kuivatamisele. Nägemiseni, Püssina ja Kessu rannapangavaated. Kand ja varvas astuma. Seljakoti rihm katkes. Peatusin, et hädapärast kokku siduda. Mõne aja pärast Lõetsa vahel jälle tuli lahti Ja nii edasi. No sedasi jään ma ju veel bussist maha! Hoidsin ülejäänud osa teest vasema käega kotti selja tagant üleval. Hakkas uuesti sadama. Jõudsin õnneks kohe peatusse. Päeva ainus buss väljub siit otse Kuressaarde tööpäeviti 7.35 ning kohale jõuab kahe tunni pärast. Buss tuligi. Ilgepikk sõit. Põikas Koguvale ja edasi-tagasi Tornimäele ja via Tõlluste-Sandla. Jalad surid selle pika istumisega ära. Kuid see polnud ju veel sugugi kogu reis. 

Kuressaare bussijaamas passisin paar tundi, nõelusin seljakotirihma enamvähem kandvaks. Ja bussika poeskäik. Ma ei viitsinud suurtesse poodidesse üldse sedakorda seal kõmpida, kõik hädapärase sai samusest poepugerikust kätte. Nojah, tundub, et kuidagi liiga põhjalikult jahun siin olmet ja olu. Ja samas pilte polegi eriti, peagu ainult vaid Sõrvest. Sest jah, Sõrrve ma järgmiseks läksin. Vihm oli õnneks lakanud. Lubati õhtuni kuiva. 

Sõrve on püramiid-koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maa. Just sel poolsaarel, just lääneosas, kasvab neid murdu. Mullu nägin koerakäppi esimest korda elus, liigi levila absoluutses põhjatipus Noarootsis. Kasvab seda ilusat mediterrano käppa ka Saaremaal ja Lõuna-Läänemaal, aga Hiiumaal ja imelikul kombel Muhus puudub. Nüüd siis olin teel Sõrrve. 

Buss keeras Kaimrist risti läbi poolsaare ning lääneranda jõudes avanes vägevaid vaateid. Teede ääres ja rannakarjamaal puha kubinal erelillapunaseid õisikupalle vastu kirendamas. Tundus järsku nii tavaline siin, nagu võiks neid kõikjal nõnda vohada. Siiski poolsaare sisemaalt läbi sõites nad kadusid. Kuniks buss Jämajale hakkas lähenema. Seal sellel heinamaalapil peaks neid kubinal õitsema, ent möödasõidul vilksas vastu vaid pruuniks kiskuv heinamaa tühjus. 

Peatuses maha ning tagasi sinnapoole kõmpima. Kuid jõudsin astuda vaid mõned sammud, kui juba tee ääres koerakäpp. Ja veel ja veel, kahel pool teed. Kokku lugesin neid sel paarisajameetrisel lõigul 30. Pole üldsegi paha!

           Püramiidkoerakäpad (Anacamptis pyramidalis) kasvab Sõrves otse teede ääreski.

Aga see heinamaa.. Tõesti, ei mingit loodetud koerakäpamöllu. Üksikuid teelähedasel alal või ka tee ääres oli, madalrohusemates lubikalistes kohtades. Mujal aga hein kõrge ning maa tundus kulustunud olekuga, ilmselt ei niideta siin enam nii nagu varem. Iseasi, et hilja õitsva orhideena on koerakäpa puhul niitmine üldse problemaatiline. Millal nad seemned valmis saavad, siis juba sügis käes ja kes siis enam heina niidab. Küllap on koerakäpale parim kasvukoht karjamaa, kus loomad rohtu madalamaks söövad ja käpad saavad rahumeeli oma arengu läbida.

                    Sel heinamaal leidus vaid üksikuid koerakäppi.

Kokku pigistasin selt heinamaalt 23 koerakäpa õievõsu. Ja olnud 375 kunagi.. Noh, midagi ikkagi. 

  

          Püramiidkoerakäpad (Anacamptis pyramidalis) varasemas rikkalikus kasvukohas.

Asusin tagasi astuma. Ise silmitsesin teest lõuna poole jäävat heinamaad. Näed, seal ju kah koerakäppi! Ja ikka kohe rühmanadena. See paik pakkus suurepärase üllatuse. Nii palju neid siin, täiesti ootamatu leid mu jaoks. Oli kõrgeid ja heledama õisikuga, oli madalamaid, oli tumelillasid, justnagu veidi jumalakäpa värvi. Mõni hakkas juba pooleldi läbi õitsema, paljud aga veel täies õies. Sekka tegi petukat põld-härghein, veidi sarnast tooni lilla, Nende kõigi kokku lugemine osutus mõneti keeruliseks. Üritasin siiski. Ütleme, et sel niidul õitseb sel suvel 200 koerakäppa. Lisaks neli leidsin heinamaa taganukast. 

                  Seal jalakate taga heinamaal kasvab 200 Anacamptis pyramidalis't.

  Kuigi silmale jagus koerakäppi palju olevat, siis pildid seda rikkust hästi edasi anda ei suuda.

  

  

                         Erinevat tegu ja nägu koerakäpad (Anacamptis pyramidalis)

                   No ei saanud mitte tegemata jätta autoportreed sel koerakäpaheinamaal.

Kokku moodustab see ala tegelikult peagu ühtse levilapiirkonna: teeäärte omad, sel ning teisel heinamaal. Niiöelda saagiks sain ma kokku 260 koerakäpa ligi. Sõrve ei petnud ootusi-lootusi! Passisin ülejäänud tunnikese teeveere vahtra vilus ja kuivatasin jälle higiseks saanud särki. See paganama õhuniiskus. Kiskus taas pilve. 

Buss tegi põike Sääre kaudu. Enne Iidet Ohessaares silmitsesin pingsalt mööda vilksatavaid maastikke, aga buss kimas ilgelt, nägin vaid lillatavaid põld-härgheinu. Türju teeristis üks suur tume koerakäpapall siiski paistis. Mööda Laadla poest. Ikka tegutseb. Nullindatel sai seal käidud oma Sõrve reisidel, viimati vist aastal 2006. 

Aga nüüd põrutasin tagasi Kuressaarde, kuhu olin seljakotijuraka pakihoidu jätnud. Mitte ei tõmmanud teist ööd telkima. Olin algselt plaaninud Ohessaare pangale minna ja üldse. Aga kuna lubati sadu, siis igatsesin kindlama varjualuse järgi. Kui aastat kakskümmend tagasi sai öömaja Sohvi pool, siis nüüd sattusin hoopis kunstimajja, mis maast laeni igasugu maale ja graafikat täis. 

                   Ööbimine kunstisaalis.

Järgmisel hommikul päike siras taas. Aga tegelikult olnud öösel tubli sadu. Õhk oli juba varakult soe ning vastikult niiske. Kolhise subtroopika. Ja ega siin rohkem seletada olegi. Otsebussiga põrutasin Triigi sadamasse, Triigi metsa haruldased ogased astelsõnajalad (Polystichum aculeatum) jäid ära. Ehk kunagi tulevikus. Praamiga Hiiumaale ja Sõrult otsebussiga koju Nõmmba. Tehtud see reis. Algab jälle argipäev ja ilge niitmiste orjus siin.

Suvine saartetuuri kähkukas 2.

14. juuli 2025 Rannaniidi-Püssina - 3 km 

Muhu Rannaniidi loopealsed meenutavad tõepoolest vahemerelisi maastikke. Laines kadakased niidud (taastatud), siin ja seal biohermseid lubjakaljusakke kerkimas, taustaks meri. Parajasti käis miski purjeregatt, meri oli punnis purjesid täis.

                                                Maasikamäe kaljune nõlv.

Põikasin Maasikamäele. Toredalt kaljune, ohtralt pruune raunjalgu, natuke ka müür-raunjalga. Panganuki taha kaema ei pääsenudki, jalam vesimudaligane. Olgu peale. Mul oli ju tegelikult nagunii muu siht silme ees. 

                                 Pruunid raunjalad (Asplenium trichomanes) Maasikamäel.

Rannaserva niit hõbetas koirohtudest. Kuna lambad neid ei söö, siis on madalmurusel niidul hõbetavad koirohupõõsad iseäralikult äge vaatepilt. 

                              Hõbetav koirohuniit (Artemisia absinthium) Muhu kirderannal.

Suund oli Püssina pangale. Olen seal käinud vist vaid kahel korral, aastal 2002 ja 2021, mõlemal puhul ikka pangajalamilt kõndinud. Ise teades, et seal kuskil kadastikus kasvab suur haruldus odane astelsõnajalg. Ja just selle pärast ma nüüdse reisi ja matka ette võtsingi. Sedakorda kõndisin pangapealsele. Olin kujutlenud, et on rannaäärne pangasein ja selle peal tasane loopealne, ent tegelikkus osutus sootuks erinevaks. Pangaservast tõuseb sisemaa poole korralik mäenõlv, siin ja seal kaljupangaseid välja turritamas. Sekka vedelvaid paekamakaid. Ka selline mägine võib olla loopealne! Tekkis täiesti tunne kui ukerdaks kusagil Kreeta saare kiviküllasel karjamaal. 

                       Püssina pangapealsel kerkib omakorda panganukke ja kaljurünki.

Üksteise järel jäi ette huvitavaid taimeleide. Muidugi kubinal pruune raunjalgu. Aga siin oli päris korralikult ka müür-raunjalgu. Üks väegade omapärane sõnajalg ikka.

                          Müür-raunjalad (Asplenium ruta-muraria) Püssina kaljuniidul.

Tore leid oli südame-emajuur. Nägin teda looduses teistkordselt elus. 2018 sai Läänemaal Laelatu lähistel ekstra käidud, nüüd jäid ette juhuslikult. kaks punti. Nii lopsakad, nagu oleks aialilled siia istutatud, ometi täiesti looduslik taim. Ja vaevalt neid siia keegi istutama hakkas. Ühe varre lehekaenlais lillasinetasid puhkemisvalmis õienupud. Hiiumaal südame-emajuurt looduslikuna ei leidu.

  

                              Südame-emajuured (Gentiana cruciata) Püssina looniidul.

Väga silmatorkavad olid käoraamatud. Kummalised nägid nad siin välja. Kõik lilla asemel valkjaõielised, vaid kerget lillat tooni õitel. Ja nii rammusad, kõrgeim mulle peagu puusani. Nagu eksootilised rohtlaliiliad!

             Hariliku käoraamatu (Gymnadenia conopsea) rohtlaliilialikud õisikuküünlad.

Ja teist liiki orhideedki silmasin. Esmalt imelikud vegetatiivse taime lehed, no ega ometi kuldking? Ei ole ju laialeine neiuvaip? Jah, olidki kuldkingad. Siin ja seal pundikestena. Muidugi ammu läbi õitsenud, ent see-eest mitmetel vartel küpsevad seemnekuprad. No nii iseäralikku kuldkinga kasvukohta nägin ma küll esimest korda! Kuldking on ikka pigem hõreda metsa taim. Eks siin hakkasid nad arenema küllap ajal kui tihe kadastik võimutses. Nüüdseks on loopealne taastatud, kuid kuldkingad saavad täiesti hakkama ka sellises avapäikselises tingimuses. Õitseajal võib see eriti äge vaatepilt olla: kullased kingasussid mere taustal ilutsemas.

                                      Harilik kuldking (Cypripedium calceolus) looniidul.

Huvitavad olid ka liblikõielised. Ehk siis magus hundihammas. Tegelikult peaks teda ka Hiiumaal kasvama, aga ma ei mäleta, et oleks ette jäänud. Pikad liaanilikud varred kannavad suuri liitlehti ning kreemjasvalkjad õisikud on täitsa silmatorkavad. Leidus nii veel õitsvaid taimi kui ka juba kaunasarvi kandvaid. Ühes paigas ronis hundihammas lausa kadakale.

                           Magus hundihammas (Astragalus glycyphyllos) ronib kadakal.

Aga odajad astelsõnajalad? Nende pärast ma ju siia tulin. Otsisin ja otsisin, teadsin umbkaudseid kasvukohti, ent no keda pole, seda pole. Hakkasin lootust kaotama. Kas ma tõesti ei leiagi neid? Kuidas siis nii? Tegelikult olen pikajuhtmeline, oleks pidanud taipama kohe otsida neid... Kuid siinkohal ma täpset vihjet ei anna. Nii haruldane sõnajalg, ega avalikustada ei tohigi täpset kohta. Ning pealegi, miks teha teiste elu liiga ihtsaks kui mul endal see leidmine nii keeruliseks osutus, eksole... Sest lõpuks ma ikka tema leidsin. Lõunapoolsemast kohast. No pole ime, et ei märganud. Niisugune arusaamatult tilluke teine. Tundub ju üsna vana taimena, ent lehed pisikesed, sõrmelaiuse pikukesed, paremal juhul kahe sõrme laiuse pikukesed. Tema kõrval tundusid pruunid raunjalad lausa hiiglastena. Igatahes jess, lõpuks ometi nähtud!

  

Odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) lõunapoolsemal kasvukohal. Kole pisike teine...

Innustununa edust, siirdusin põhjapoolsele kasvukohale. Ja siin läks juba libedalt. Sest kaljunuki kõrval kivikamakate vahel vaatas vastu lehtedelehter. See on juba ilus taim. lehed 15 cm pikad. Mmm, nii tore. Jeee! Milline toredus. Lähedal kasvab petteks ka kivi-imaraid, ent astelsõnajalg on ikka täiesti omamoodi.

 

 

  

      Pangapealse odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) iga külje pealt üles võetuna.

Ei suutnud edevusele vatsu panna ja tegin seal temaga koos ka ühe selfi.

                                             Õnnelikuna koos odajase astelsõnajalaga...

See sõnajalg kasvab ikka täiesti päikselistes oludes. Loogilisem oleks neid ikka varjulisemast kohast leida. Niisiis asusin kõrval oleva pangaseina jalamit läbi kammima. Ja tõesti, siin nemad olid. Nii hirmus peidulisena. Olin siit enne otsiva pilguga mööda läinud ja mitte märganud. Nüüd siis läks õnneks. Üks taim on päris pangajalami kaljupraos.

                                            Polystichum lonchitis pangajalami praos.

Kaks ja pool jalga eemal juba vägagi esinduslik kogumik. Kaks lopsakat astelsõnajalga koos. Kas kaks eri taime või vegetatiivselt laienenud? Lehed on neil siin varjus ilusad tumerohelised ning pikkust tervelt jalg ehk 30 cm. Ja kohe kõrval veel üks taim, väiksem ja seega ilmselt noorem.

  

  

 

  

     Pangajalami suuremad odased astelsõnajalad (Polystichum lonchitis) nii ja naa vaates.

Väga rahul nende leidudega, oli aeg hakata telkimisele mõtlema. Siin kivisel lambakakaloopealsel parem mitte, ehkki oleks ju tore mättal istuda ja neid astelsõnajalgu imetleda. Kõmpisin tagasi põhja poole, kus rannale on kujundatud väga kutsuv telkimispaik. Kiri teatas, et tuleb omanikult luba küsida. Seda ma tegin ja loa sain. Ainsa tingimusega, et pärast ei taheta seal ühtegi prügi näha. Nojah, mina võin ju korralik olla, aga kui keegi peale mind peaks prügistama, siis langeb vastutus ju mulle? Aga see selleks. Lõin vana ja palju ringi rännanud telgi püsti ning vaatasin Püssina panga sakilist seina ja üle vee helendavat Kessulaiu pankrannikut. Üks ütlemata äge koht.

                                   Kessulaiu pank. Nii lähedal, aga nii kättesaamatu.

                                             Õhtune Püssina pank.

Istusin pingil laua ääres, kuivatasin higist keret (ujuma ei hakanud minema, vesi na külm), tipsutasin ja tundsin end kui puhkusereisil viibivat. Ilmaga kah vedas, sel pärastlõunal ja õhtul pidas kuiva. 

                                             Tähistamine.