Kaks varast kaljutaimla õitsejat

 Igal varakevadel üllatab mind koduaia kiviktaimlas kaks õitsejat. Need on igihaljas kevadik ja mürt-piimalill. Mõlemad on igihaljad taimed, kellest kevadik ruttab õitsema juba vaat et aprilli alguses.

                Mürt-piimalilled ja igihaljad kevadikud Nõmba kaljutaimlas

Igialjas kevadik (Draba aizoides) on pisikene mägitaim, levides Püreneedest üle Alpide Karpaatideni. Maadjad turris leherosetid ajavad üles mõnetollised varred, millel avaneb hulgana tillukesi säravkollaseid õisi. Hoolimata oma väiksusest torkab ta juba kaugelt silma. See liik on seal Vulcano paekivises-liivases pinnases elanud juba hulk aastaid. Seda ma enam öelda ei oska, kas päris esimene taim on elus või on nüüdsed neli kevadikku juba kõik isekülvi tulemusena tekkinud. Kusjuures kaks neist on puhta kivipraos, kus miskit toitvat pinnast õieti polegi. Tõeline kaljutaim! Probleemiks on kujunenud sipelgad, kes suviti kuhjavad pinnast üles, mattes kevadikud puhta ära. Olen seal jaole saades ikka neid välja puhastanud, aga võib arvata, et mõni on liiga kauaks mattununa ka hääbunud.

 

                              Igihaljas kevadik (Draba aizoides) Nõmbal

Teine tore õitseja on mürt-piimalill (Euphorbia myrsinites). Sukulentne igihaljas taim näeb välja nagu miskid rohelised käbid. Levib looduslikult Edela-Euroopast Kaukaasia ja Iraanini. Olen teda looduses näinud Bulgaarias ühel kuival kruusasel mäenõlval. 

 

                           Mürt-piimalill (Euphorbia myrsinites) Nõmbal

Mürt-piimalille esimene taim suri mul aastate eest ära, kuna kasvukoht oli talvel liiga vettiv. Järgmine taim hea drenaažiga kiviktaimlas edenes hästi ja andis seemnest järglasi. Väga pikaealised nad pole. Viimati tappis 2024 vähese lumega külm talv nad enamvähem kõik ära. Kuid juba samal kevadel ilmusid seemneist uued taimed. Uskumatu kasvukiirus, kui mõtlema hakata. Sest juba on nad päris suured ja oma kolmandal kevadel nüüd õitsevad. Oma roomava kasvukuju tõttu on mürt-piimalille ainuvõimalik koht justnimelt kiviktaimlas, soovitavalt vähese muu taimestikuga alal, kus neil on ruumi oma täit ilu näidata. 

Mõned aprillikuu õitsejad kodumetsast

 Tegin eile õhtupoolikul lillelise fototuuri. Peaeesmärk oli jõuda Tagapuisniidule, et näha, kas käopäkk on juba väljas. Oli tõesti. Sarapuu all veel mitte, ent lepa all juba hulk lihavaid varsi, osa alles mullast välja pugemas. Külvasin need sinna 2016. aastal, esimest korda ilmutasid end maapinnale 2023 kevadel. Tegin paljudesse kohtadesse külve, ainult kahes kohas läks õnneks neil parasiitidel parasiteerima hakata.

                         Lathraea squamaria

Nätskes lohus on jätkuvalt olemas lepiklilled. Paraku väga hõredalt, üksikute õitsvate taimedena. Midagi neile seal väga ei meeldi. Päris ära ei kao, ent ohtrat vohamist nagu mandril pole seal mitte. Harilik lepiklill on Hiiumaal võõrliik, looduslikult siin ei esine, mujal Eestis aga pärismaine. Sinna me maa tahapiirile istutasin ma neid juba hulk aastaid tagasi.

                      Chrysosplenium alternifolium

Lumikellukesed Tagapuisniidul juba lõpetavad. Küll aga alustavad õitsemist koerahambad. Ühed ilusaimad kevadlilled mu meelest. Muidugi olen ma selle lõunapoolse Euroopa liigi sinna istutanud, kohe mitu-mitu punti.

                    Erythronium dens-canis

Musta lumeroosi õied on rohekaks muutunud, aga kaukaasia lumeroosi taim roosatab oma õisi väegade kauniste:

                     Helleborus orientalis

Paraku ei tõmmanud sinna Tagapuisniidule pikemaks jääma. Mullu tehtud RMK hiigel lageraie on jätnud me metsariba seal kahe lageda vahele ja ilge tuuline seal, tõmbas nagu koridoris. Tulin tulema. Metsaaiaski on õieilu. Paiselehed näiteks:

                     Tussilago farfara

Ja kuldtähed õides, kõrval alustamas ka lõokannused:

                        Gagea lutea

Sinililledel on täisõitseng, hekkide all on neid kõvasti sinava merena, siinkohal üks lähiportree sinililledest pruunis pöögilehestikus metsaaiast, taustal märtsikellukesed:

                        Hepatica nobilis

Võsaülased alustavad. Vaade Aadria õue servast pöögi alt:

                       Anemone nemorosa

Metsaaias on juba nädalaid õilmitsenud kaks jaapani nõiapuud. Sidrunkollaste õitega isendil on pruunid mullused lehed küljes ja see tõttöelda põõsast just ei kaunista. Kuldkollaste õitega põõsal on pruunlehti vähem ja õitsemine seetõttu silmapaistvam:

                       Hamamelis japonica

Eks neid õitsejaid jagu veelgi. Va kanakoole näiteks. Ja siniliiliad j puškiiniad ja roosad kirgaslilled ja mõned krookused veel ka. Aga aitab siinkohal sellestki. Ei jõua kõike ilu siia kokku kuhjata. 

Plaanisin täna rohima hakata, oli selleks vaba päev, paraku keeras ilma ära, vaid +6, pilvine ja kirdetuul na külm. Ju siis rohib hiljem. Manjaana.

8 tundi aiatööd

 Ideel on käivitav jõud. Millegi uue aiaidee pähetorkamine tõmbab mind käima nagu varemalt. Jah, mullu jäi palju asju rohimata, aga ei ole kohe seda rohimise soont praegu, kui muld märg ja ilmad na jahedavõitu. Aga istutamisteks on praegu ideaalne aeg. Jäin üleeile vaatama metsaaia tagaservas olevat risuhunnikut. See sai alguse kunagi metsaaeda võsast raadates, hiljem lisandus kraami aina juurde, nüüdseks aga hakanud madalamaks vajuma. Mis oleks kui teisaldaks poolgi sellest teispoole mändi, krundi piirile? Ja istutaks asemele paar rodo?

Eilsel suurel reedel ajasin end lõunaks välja ja asusin risuhunniku kolimise kallale. Kui juba, siis kohe terve hunnik eest ära! Algul edenes hästi. Paraku ilmnes, et risuhunniku all polegi kõdupinnast, vaid hoopis auk, kust mädanemata oksi ja tüükaid aina tuli ja tuli. Ju ma kunagi risuhunniku sesse kohta seepärast tegingi, et alguses sügav lohk, kuhu oksakraami ja tüvenotte ja juurikaid kuhjata. Igatahes auk sai rõlge suur. Pilti sellest pole, fotokat polnud kaasas. Uus risuhunnik sarnaneb aga kopra pesakuhilale:

Uus suur auk vajas täidet, kõvasti täidet. Õnneks oli mul metsas olemas lasu kõdumättaid, mis pärit tunamullusest, mil tegin portugali loorberkirsipuudele istutusala, koorisin kõdu ja asemele paremat aiamulda viisin. Nüüd siis kulusid need kõdukamakad marjaks ära. Kärutasin ja kärutasin neid, va auk näis neelavat täidet lõputult. No vast ligi 15 kärutäit sai küll veetud. Mättad hakkisin labidaga peenemaks ja vajutasin kinni. Tegin eemale ka teise rodode kohakese. Nimelt Rhododendron ferrugineum'itele. Metsas külvilapil on nende edenemine kohutavalt aeglane, külvatud 2018. Kaevates ilmnes, et haava jämedad juured on seal peagu maapinnale end ajanud. Ühtlasi tõin ka suurelehise rodo istikuid, sama aasta külvist. Neid jäi sinna tohutu hulk alles. Vajaksid kõik laiali istutamist, metsas ruumi ju küll, ent iga istutuskoht vajaks mustikatest puhastamist ja edaspidi pidevat jälgimist esimestel aastatel, et mustikapuhmad neid ära ei lämmataks. Eks kunagi tulevikus näis...

                    Metsa külvilapile jäi rodosid alles veel ilmatuma hulk.

Rhododendron ferrugineum'ite uus istutusala. Kunagi, kui suuremaks kasvavad, tuleks enamus kuskile mujale teisaldada, seega selline vahevariant praegu.

Samuseid suurelehiseid rodosod tuli 19 tükki, nad on külvilapil tõesti tihkelt, juured enamasti pikad üksikud, sest pole neil ruumi hargneda. Muide, selle rodoga on omaette lugu. Kui Tallinna botaias seemneid korjasin, rõõmustasin, et saan Rhododendron maximumi seemneid. Silt põõsa all teatas, et tegemist just selle liigiga. Siis aga teispool põõsast avasasin, et on veel üks silt: Rhododendron campanulatum. Toona ma ülemäära ei süvenenud, et kummaga siis õigupoolest tegu. Millegipärast aastaid arvasin, et mul just kellukrodo ongi. Eile tegin lõpuks uurimustööd ja ilmnes, et ei ole siiski mitte Rhododendron campanulatum. Sel Himaalaja liigil on lehealused natukese südajad ning lehtede alumine külg kaetud pruuni villkarvastikuga. Minu rododel on lehed aga kiilja alusega ja miskit erilist karvasust pole märgata. Ju siis on ikkagi tegu Apalatšide Rhododendron maximum'iga. Igatahes väga tore rodo. Muidugi ei saa välistada ka hübriidsust, eri liiki koos kasvavad rodod võivad seemneist anda ristandeid.

                    Arvatav suur rodo ehk Rhododendron maximum

Nagu näha, on lehed osaliselt nagu pruunikalapilised. Ilmselt raske talve ja päikse koosmõju. Ehk küll sinna metsa külvilapile paistab päikest na napilt. Uus koht on hoopiski julge valik. Seal jagub päikest märksa enam. Aga kuna Rhododendron maximumil on külmade vastu lehtede rullikeeramise võime olemas ja üldse... noh, riskin. Eks näis. Varjutama ma neid seal muidugi ei hakka. Istutusala sai kole tihe, eks hiljem tuleb enamus seal enamus taimi kuhugi mujale teisaldada.

                   Uus rodode istutusala endise risuhunniku asemel.

                    Rhododendron maximumi tiheistutus

Nii seal eile toimetades ja väsimusega võideldes hakkas lõpuks hämarduma. Aga valmis ma selle kupatuse ühe pika päevaga jõudsin. Hea on, sest täna on sajune, ei saakski õues midagi teha. Käisin hommikul oma kätetööd pildistamas. Jõin seal rohelist teed ja olin igati rahul.

Krookuste aeg

 Ei saa krookustest üle ega ümber. Lumi- ja märtsikellukesed on justkui need A ja O, aga krookuste värvirõõm paelub isegi praeguses mu deprelises seisundis. Käisin neist mitu hommikut mööda, viimaks istusin pingikesega nende juurde maha, et oma hommikune roheline tee seal ära juua. 

  

 

                               Crocus chrysanthus 'Cream Beauty'

        'Blue Pearl', arvatavasti Crocus sieberii sort, koduaia krookustest kõige esimene õidepuhkeja

Needsamad krookused on ju tegelikult aina igal kevadel nähtud. Sibulad torkisin seal sauna taga hiigelelupuude naabruses mulda 2006 septembrikuus. Esimestel kevadetel tundus see "Teletupsumaa" nagu muinasjutt, aga eks inimene harju kõigega. Kuid päris lõpuni siiski ei harju. Ja hea on, et ei harju... Selline märtsikuine julge lilleilu mõjub siiski jätkuvalt uskumatuna. Päiksepaistes avali õied kubisesid mesilastest. Näljastena sõeluti seal õielt õiele. Kusjuures, need krookuseõied lõhnavad imeliselt. Täna ei pidanud ma isegi nende juurde käpuli laskuma, et nina õite ligi pista. Ei, hea aroom kandus sõõrmeisse isegi niisama pingikesel istudes. 

  

  Crocus sieberii 'Tricolor'. Ilmuvad alati väga äkiste, saavad paraku tavaliselt öökülmadest kahjustada, hetkel veel õnneks täies ilus.

                         Crocus vernus 'Jeanne d'Arc'

Paraku hakkavad hiigelelupuud seal aina enam laiutama ja osad krookused ähvardavad sedasi varju jääda. Teisalt positiivne on see, et sinna lubjaklibumaale pole kõrval tohutut hävitustööd teinud vesirotid veel viitsinud uuristada. 

                        Tegelikult on tavaline lumikelluke ikka kah väga lummav...

Joa taastamine ja Lappi aia riismed puisniidul

 Raske talv on seljataga. Peaks kirjutama olnud ilmast ja kahjudest, aga ei taha seda kohe mitte. Pikk külm, põdrad-kitsed ja eriti vesirotid on mõjunud aiaasukatele tükati laastavalt. Parem millestki meeldivamast. Eile võtsin puisniidul ette mulluste heinte põletamise. Kolm kuhja heinu oli, vedasin käruga kõik Soopuisniidu kesksele välule. Seal maa vesine ümber, tuleohutus eelkõige! Lõke lõõmas vägevasti, pilte aga ei teinud. Täna vaid kustunud tuleasemest klõpsaka:

Lisaks lõikusin kuivanud siberi iiriste pealseid seal. Raiusin juppideks ja vedasin ära langenud kaseronte. Lõikusin oksi. Koristasin langenud risu. Ning kõige lõpuks kukkusin juga parandama. Juba 2015 ehitasin sinna Porsaojale paekividest joa, algselt oli see vaat et jalakõrgune. Tasapisi vajus aga aina madalamaks. Samas kujundasin sinna ajapikku terve kiviktaimla, viimase uhke lihvi andsin 2020. aastal. Istutasin sinna mitmeid subarktilisi taimi ja nimetasin paiga Lappi aiaks. Septembris 2020 nägi see välja selline:

Praeguseks näeb see tõttöelda lausa masendav välja, väga umbrohtunud. Mõned sinna istutatud taimed on siiski alles. Ja eks see uus ülesvoolu kokku klopsitud juga näi kuidagi ajutise moega. Aga kõrgus vast 5 tolli ja siliseb alla joakurgu erodeerumise pidurdamiseks pandud paeplaadile. See joakese taaselustamine tegi mulle täitsa rõõmu, igatahes enam kui mitmed kevadlillekesed.

Üldvaade endisele Lappi aiale. Eks seal rohimisega saaks ju midagi päästa. Nüüd vaid katkusin siit-sealt vähemaks:

Aga jah, tore, et ühtteist istutatud taimestikust on seal säilinud. Korralikku rohimist ei julgegi praegu ette võtta, sest alpi nurmikad, mis sinna istutasin, on end külvanud siia-sinna ja hetkel kulupruuni staadiumis on n-ö umbrohukõrrelistest raske eristada. Subarktilistest taimedest on peale Salix lanata ja ühe teise pajuvitsakese alles drüüas, samuti rohe-raunjalg. Aias Karbon-kiviktaimlas rohe-raunjalg hääbus, sinna jagatud taimed on aga õnneks täitsa elus.

                                Asplenium viride & Dryas octopetala

Ja täitsa rõõmustav, et seal joaoru järsakul on endiselt alles soldanellid. Soldanell on mu meelest ütlemata pirtsakas taim. Siiski on mul temaga olnud rohkem õnne kui alpikannidega. Suviti tahtvat nad püsivat niiskust, talviti aga kardavad liigniiskust. Sestap soovituslik istutada järsakule, just nagu nad mul seal ongi. Soldanellid on osalt küll taandarenenud, teisalt aga paistab ilusaid ümaraid igihaljaid lehti, on end järsakul allapoole külvanud ka:

                          Soldanella montana

Eks neil ole muude taimede konkurentsi kõvasti. Kõrrelised ja piipheinad ning kevadel ilmub sinna kubinal lodukannikesi. Siiski on nad vapralt vastu pidanud. Ehk näeb millalgi maikuus õisigi. Soldanellid meeldivad mulle väga.

Pisarmännid Eestis

 Pisarmänd (Pinus wallichiana) on üks männi alamsektsiooni Strobi liikidest. Ehk siis viiekaupa kimbus okkad ja pikad suured käbid. Tuntuim neist on Põhja-Ameerika valge mänd (Pinus strobus), Euroopas Balkani mägedes on reliktina säilinud makedoonia mänd (Pinus peuce). Troopilistest võiks mainida guatemaala mändi (Pinus ayacahuite).

Pisarmänni levila ulatub Afganistanist üle Himaalaja Birmani. Kasvab 1800-3900 m merepinnast. Sageli koos himaalaja seedri ja himaalaja nuluga. Mõlemad viimased liigid on meil vist üsna lootusetult külmaõrnad. Pisarmänniga on aga nii ja naa. Kui okaspuude andmebaas https://www.conifers.org/pi/Pinus_wallichiana.php  annab külmataluvuseks vaid -12 kraadi, ehk tsoon 8, siis mõni teine allikas väidab lausa 5. tsooni liigiks, isegi 4. tsoon. Tundub vast liialdusena. Igatahes ise olen ma seda männiliiki ikka hellikuks pidanud. Kui 2021 oktoobris Sõrves Rannametsa arboreetumis nägin kahte pisarmändi, siis pidasin seda vägagi kõvaks sõnaks ja kirjutasin toona, et noh, Sõrve pehmes kliimas ju võib täitsa asja saada. Kuigi seal oli ühte puud räsinud koorepõletik, ent sellest taastununa moodustas tihe-tiheda põõsamütaka, kõrval teine, haigusest puutumatu, sirgus hõreda puukujulisena.

               Pisarmänd (Pinus wallichiana) oktoobris 2021 Sõrves Rannametsa arboreetumis

Mul endal on käsil vähemasti teine katsetus pisarmänniga. Esimene istikukribu kusti naabri koera poolt lihtsalt surnuks. Vast polnud koht üsna lagedal tuultele avatud Karbon-kiviktaimlas kah parim, pealegi muld na lubjakas. Pisarmänni nõudmised tunduvad olevat väga keerulised. Valgusküllane, ent tuulte eest kaitstud koht, hapukas liivakas muld, mis ei tohi läbi kuivada, samas ka mitte vettida. Kui 2024. aasta maikuus toodi mulle kingiks pisike pisarmänd, siis mõtlesin tükk aega, kuhu ta üldse sättida. Nõmbal pole võõrmändidega üldse tegelikult erilist edu olnud. Vaid must mänd (Pinus nigra) kasvab ilusasti ja näeb üsna hea välja, sellal kui makedoonia mänd, küll suht heakasvuline ja mullu tegi esimese käbigi, hoiab võrseil alles vaid viimase aasta okkaid, on sestap hõre ja üldse koltunudmoeline. Viga mullas? Ei tea. Igatahes metsa istutatud pisarmännikene on koha heaks kiitnud ja kasvab kenasti. Näis küll, mis tänavune karm talv sellele nääpsule teeb või ei tee...

                      Pisarmänd (Pinus wallichiana) Hiiumaal Nõmbal 2024. aastal

                               Pisarmänd (Pinus wallichiana) Hiiumaal Nõmbal 2025 sügisel

Nüüd jõuan aga põhjuseni, miks üldse hakkasin pisarmännist kirjutama. Nimelt nädala eest Tartu botaanikaaias avastasin klaasmaja eest metasekvoia naabrusest ühe korraliku pisarmänni! Huvitav, et ma teda sealt üldse varasemast ei mäletanud. Viimati suvel 2023 Tartu botaias käies keskendus tähelepanu eeskätt lehtpuueksootidele. Ja enne seda... Ju lihtsalt mälulünk. Igatahes seda ägedam oli nüüdne kohtumisrõõm. Alt vibuja tüvega pisarmänd on tõusnud juba oma 6 meetri kõrguseks ning ladva pool paistis kaks käbigi. Oh, nad teevad seal botaias imesid, üks erilisem eksoot teise järel aina vohab! 

  

  

  

  

                             Pisarmänd (Pinus wallichiana) Tartu botaanikaaias

Pisarmänd oma ripjate okastega on väga eriliselt ilus männiliik. Tartu botaias võisin seda nüüd kogeda. Teisalt, ladva pool nägi selle ripjuse tõttu pilt küll na hõre, isegi veidi rääbakas välja... Aga ju ma olin veidikese liiga kriitiline. Sest ilm oli kohutavalt külm, käed fotografeerimisest kohmas ja peagu liikumisvõimetud. Põgenesin klaasmaja troopikasse sooja. 

                        Tartu pisarmänni all