Soulange'i magnoolia viljumine

 Imeline ennelõuna: päike paistab ja +7 kraadi. Jõin taga metsaaias teed ja vaatasin, et mis känkrunud lehed on Magnolia soulangeana põõsale jäänud. Aga ei, polnudki lehed, hoopis vilikonnad! Esmakordne viljumine tal siin üldse. Tõin fotoka ja klõpsisin mõlemast vilikonnast pilte. Siis puhastasin seemneid välja, kokku kaheksa seemet. 

  

                           Kolme seemnega vilikond

  

                               Viie seemnega vilikond

Mida nendega teha? Ega muud kui et tagasi sauna juurde, tõin labida ja tegin metsaaeda väikse lapikese. Ning külisin seemned maha. Samblakihi igaksjuhuks peale. Kui ka midagi tärkab, siis paraku mul pole enam heamullalisi kohti kuhu neid istutada. Eks pea vist tuttavatele ära jagama. Üks naesterahvas võttis end juba järjekorda.  Luigi... nüüd hakkasin mõtlema, et kas oleks pidanud need heledad seemnekestad seemnete ümbert ära puhastama? Või pole see vajalik?

                                     Soulangei magnoolia seemned ja langenud lehed

Soulangei magnoolia on saadud 2012. aastal. Hiljem, metsaaia lainedes istutasin ta tahapoole. Esmakordselt hakkas õitsema juba mitu aastat tagasi, siis tegi õied augustikuus, mis oli huvitav vaade. Tegelikult on ta õitseaeg ikkagi kevadel, uute lehtede puhkemise ajal. Olgu siinkohal pilt tänavu 26. maist:

Üritasin algselt sellest istikust puud kujundada, kuid rasked oksad ja latv murdusid, mistap ikkagi temast põõsalaadne moodustis on tekkinud. Ja ega seal nagu enam harvendada raatsi ka, sest kõikidel harudel on priskeid karvaseid pungi - neist tulevad uuel kevadel uued kaunid õied.

Aia 3D modelleerimine

 See koolinädal Suuremõisas oli üks suur digistamine. Ehk siis SketchUp kursus. Esimese päeva lõunaks olin nii läbi ja närvis, et lasin jalga. Teisel päeval pidasin veidi kauem vastu. Aga lõpuks ikkagi aju umbes kõigest sellest uuest teabetulvast, midagi ei suutnud lõpuks meenutada, täielik error. 

Kolmanda päeva hommik algas kah vaevaliselt. Anti kujundamiseks tühi krunt, millel suur maja ning napp aiaruum. Majale oli vaja trepid modelleerida. Trepi valmis sain kuidagi, aga selle pööramine ja keeramine ja paigutamine oli lausa võimatu. Teadsid justkui küll, kuidas peaks tegema, aga ei allunud see trepiraisk, laperdas üles-alla ja pooleldi maasse ja lendas õhku jne. Täpselt lükkas need paika siiski õpetaja Evely Ustav.

Maja lõunaküljele pidi tulema terrass. Sellega sain ma hakkama, ehkki na lapiline tema jäi. E.U. mainis, et omamoodi lahendusega sai see, et lisaks peaterrule ees astmetena langevad lisa tasapinnad. 

 Kujundasin SketchUpis aia, kuhu "ehitasin" ka terrassi ning majale trepid

Siis viimaks läks asi huvitavaks, sai Warehousest puid ja põõsaid ja rohttaimi tõmbama hakata. Esmalt hekitegu. Ning siis kaks igihalja moega puud, tundub, et oliivipuud said, aga tühiasi. Ja veel kolm miskit puud, no ütleme, et maguskirsid. Ning aiaäärtesse musta leedri punapruunlehelist vormi mitu. Digis on paljundamine lihtne, hops uus põõsas või puu olemas, päriselus võtab uue suure puu kasvamine aastakümneid. 

                       Vaated kujundatud aiale

Terrassi ette sai lavendlipeenar etc kääbuspõõsad, naabri pilkude eest varjamiseks venitasin kõrgusse miski hekijupi. Terrule ka üks rahupalmlehiku pott, ehkki oskamatusest süvistasin potiosa laudisesse. Ja muruplatsi nurka sättisin hiidsiidpöörise.  

Maja põhjaküljele, kus vari ja väga kitsas ruum, kujundasin seinaäärse kivipeenra sõnajalgadele, lisaks nurk hostadega. Warehousest tõmbasin ka kivirahne. Paraku kadus neist paar tükki justkui kuskile ära. Täna avastasin, et paistab aknast üks mürakas. Seal ta oli, rahn keset elutuba! Ja teinegi samas. Kustutasin need ära. Delete vajutus ja kivirahn nõiaväel haihtunud. Kivipeenrale istutasin laanesõnajalgade rivi. Kuigi päriselus tasuks sellisesse kohta istutada nt maarja-sõnajalad, kes ei levi maa-aluste risoomidega hullult laiali. 

Digitaimed on väga andmemahukad, programm hakkas aeglustuma, sestap edasiste taimede juurde kuhjamisest loobusin. Käib nii ka küll. Lõpuks lasi E.U. Google Geminil mõnd selle aia vaadet töödelda. Teoorias sain selle korraks isegi peagu selgeks, aga ei õnnestunud nt talvepildi tegemine algul isegi profil. Mis me siis tumbajumba õpilasest räägime. Paar pilti said täitsa loomutruud, teistel toppis arvuti omatahtsi liialt uusi lavendlihekke ja puid juurde, terrassiääre lavendlipeenrasse aga kõrrelisi ja okaspuuvorme. Neid pilte ma siia ei lisa, vaid samused kaks normaalset vaadet: suvise ja veidi vahemerehõngulise ning talvise, mis eriti meeleolukas, sest kukkus välja väga realistlik.

                 Minu kujundatud aed lõunaküljelt nähtuna, arvuti töödeldud pilt

                 Arvuti töödeldud talvepilt sai väga realistlik

Hoolimata pingelisest algupoolest oli siiski huvitav ja isegi tore koolinädal. Kui päriselt oskaks, oleks digis 3D aedu kujundada ju igati tore. Aga siiski hea, et see nädal siiski ühele poole sai..

                      Digiõpilane Tapio jäädvustamas oma digitööd. Foto: Vilja Jurjew

Novembri lehti ja õisi

 

                                       Aadria õu haljendab

Õnneks sulas see esimene lumi ja veidiks on taas haljad aasad silmale rõõmuks. Üllataval kombel leiab veel natukese sügisesi värvilisi lehti ning viimaseid õisigi. Pikka juttu taaskord ei heieta, lükin siia mõned täna klõpsatud vaated. 

                             Fagus orientalise alt paistab bambussaarega tiik

                   Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) on metsaaias veel täiesti roheline.

Peamine, miks fotoaparaadi võtsin ja metsaaeda läksin, olid õitsvad krookused. Jah, veel novembri teises pooles näeb Crocus speciosuse õisi. Praeguste ilmadega nad küll enam ei avane, ent on toredad ka sellistena. Kunagi Taavi Tuulik jagas mulle selle liigi sibulaid ohtralt, erineva õitseajaga etc. Varasemad õitsejad said Aadria õue, need puhkevad oktoobri algul ja on nüüdseks ammuilma läbi. Metsaaeda said aga hilisemad õitsejad. Krookuseõied novembris on seal enamvähem iga-aastane nähe. Piltidel Crocus speciosus loorberilise Sassafras albidum põõsa all kanarbike vahel:

                                     Crocus speciosus ja sassafraselehed

Ja veel õiekesi. Tänavu on lepalehine kletra (Clethra alnifolia) jäänud viimaste õitega ikka väga hiljapeale. Üleeile lumes tundus eriti kummastav neid lõhnavaid õisi vaadata, samas lumest sinav krookuseõis.

                  Lepalehine kletra (Clethra alnifolia) õitseb veel novembri teises pooleski

Enamvähem kõige viimased raagujad on ambrapuud. Kuna kasvukoht pole lauspäikses (samas meie oludes vajavadki kaitstumat kasvukohta), siis ülikirkaid sügisvärve ei kujune. Natuke punast, enamasti kollast, mis nüüdseks juba varisenud, sekka hilistunud rohelisi lehetähti. Kahest ameerika ambrapuust on mul ellu jäänud üks, see kasvab väga rõõmsasti:

               Ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua), esiplaanil Yucca filamentosa.

                  Ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua) varisenud lehed tiigivees

Mu lemmikum on aga ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis). 2014. aastal Rhodoselt toodud seemik on lausa uskumatult vastupidav siin kaugel põhjamaal, pole ka mullu -21 kraadiga külmunud ning aina rühib kõrgemaks kasvada. Varsti rihib juba üle mu pea sedasi! Kasvukoht talle küll natuke ei meeldi, miskipärast on suvelehed na haledad helerohelised. Kuid sügisvärv on ilus ja aastased juurdekasvud korralikud. Viimane on muidugi peamine. Kollased lehed on juba varisenud, jäänud on harvad muutoonilised:

                         Rhodoselt pärit ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) Hiiumaal

Nii et leiab aiast veel ühtteist lohutavat. Värvilisi lehti ja isegi õisi.

Algas talvepoolaasta

 Ootamatu lumekirme on maas. Ja jäidki tänavu aias värgid paljuski rohimata. Aia allakäik süveneb. 

Kuigi ma lund ega talve ei salli, on esimene ikkagi... huvitav. Tegin aiatuuri ja lihtsalt klõpsisin mõned vaated.

Karbon-kiviktaimla

                          Taavi suvel tehtud veevõtusild  

                       Vaade üle tiigi, ees Euroopa humalpöögi (Ostrya carpinifolia) vitsakesed

Lumine früügana

                                             Igiroheline makja (Buxus & Pyracantha)

Pyracantha 'Red column'

Ulmus pumila on suurepärane kauakestva sügisvärvusega jalakaliik

Krüsanteemid jõudsid vaevu-vaevu õitsema minna:

                                       Üks väike portree siia otsa

Roheline, punane, kollane

 Sügis süveneb, raagumine kiireneb. Olen õige mitmel päeval aias ja metsas pilte klõpsinud, ent millegi postitamiseni pole mitte jõudnud, pole enam seda blogistamise-postitamise vaimu kohe üldse. No viskaks siia mõned tänased pildid. 

Seekordsel fotografeerimisel oli asisem põhjus ka, nimelt juba jõululugu vaja kirjutada ning teemaks jõuluvärvid roheline ja punane. Aiast-metsast sai valitud kolm liiki: tuliastel, jugapuu ja iileks. Alustan tuliastlast. Aadria õues üle pea sirgunud Pyracantha 'Red Column' oli tänavu lausa kaetud punaste viljakobaratega. Kahjuks pilte eriti teha ei jõudnud, sest linnud mugisid suurema osa nahka. Midagi siiski alles jäi, siinkohal ülesvõte:

Jugapuudega on nii ja naa. Siin kasvavad valdavalt ida-jugapuud (Taxus cuspidata) ning arvatav hübriid. Neil on punaviljad, Taxus baccata aga nähtavasti isaspuu, see ei vilju. Aiamaa servas olevad ida-jugapuud on viimastel aastatel na koledaks läinud, pooleldi kolletuvad ja hõredad, ehkki n-ö vilju täis. Tegin metsaaia hübriidjugapuust paar lähivõtet. Punerdavad arillid nagu miniatuursed jõuluehted:

Ning siis muidugi iileksid. Nõmbal kasvavad Meserve'i iileksist palju paremini Euroopa teravalehised iileksid (Ilex aquifolium). Metsa Iileksi teele istutasin 2015 ümber neli taime, neist kolm on emased, üks isane. Paraku kipub eriti neist üks jube hõredaks jääma, samas vilju ohtralt. Seda hõredikku ei taha nagu pildistadagi. Samas üks viskab jõudsalt latvu ja on täiskasvanud taimele omaselt hakanud ogaservalisi lehti asendama terveservalistega: 

Veidikese kollase teemat ka. Pöögialleel pöökide kuldseks värvumine käis väga äkitselt ning juba paari-kolme päevaga see ilu pruunistunud. Pilte küll olen teinud, aga kasutan siinkohal vaid tänaseid. Niisiis pöögiallee metsa poolt, kus idapöögid (Fagus orientalis) veel osaliselt rohetavad:

Vägagi kaunis, nagu igal aastal, on kullane metsnüssa (Nyssa sylvatica). Ilmselt päikselisel kohal oleks näha punast lõkendamist, seal metsaservas muundub vaid üksikuid punalehti.

Üks metsa kastanitest (Castanea sativa), juba pruunlehine, ent vastu lõunavalgust täitsa toreda värviga:

Aedpihlaka (Sorbus domestica) oksake:

Ja vahtralehise pihlaka (Sorbus torminalis) oksake:

Ning lõppu mõne sordikanarbiku ilu: