Metsatiigi puhastustöö

 Metsaaia tiigid-kanalid on kuivale jäänud. See on tavaliselt igasuine nähe, välja arvatud mullune sajurikas suvi. Just see on aeg, mil saab tiigipõhja kasvanud tarnu ja muid rohte labidaga ära koorida. Viimati tegin suure koorimisetöö 2022 erakordselt kuival sügisel. Toona jäi üks tiigisopp osaliselt tegemata. Ei raatsinud sealt soopihlu välja rookida. Omapärane puitunud lamanduvate vartega roosõieline, tegelikult päris ilus taim. Toona oli sinna ka pilliroog siginenud, tõmbasin need välja, aga risoomid jäid sisse. Nüüd on pilliroostik seal laiutama hakanud. No ei meeldi see kõrreline mulle seal mitte! Täna võtsin pool päeva sealseks puhastustööks. Ilm hea pilvealune, sooja parajalt +21 kraadi. Tiigisopp nägi välja selline:

Eks ta natuke kahju oli see soopihlaauk soopihlatuks teha. Tegelikult siirdasin osad taimed esiplaanil oleva kaldarandi serva. Soopihl (Comarum palustre) õitseb praegu:

Koorisin tarnamättakihi ära. Pillirooga oli aga keeruline. Paganamas on ajanud paksud valged  risoomid rõhtsalt õige sügavale, tõmmates kippusid katkema. Ühes kohas on kaldarandist üles tunginud, sealt risoome kätte ei saanudki, ei hakanud kallast lammutama. Enamus mättaid ja pilliroopahna kärutasin veidi eemale metsaserva lohku. Töö edenes:

Siin-seal kallastel on ise eoseist tärganud kuningosmundasid (Osmunda regalis). Muist juba eoslehtede kandmise ikka jõudnud, muist aga päris pisikesed. Metsatiikide kaldail on tekkinud juba üle poolesaja isendiline populatsioon. Meil võõrliik, looduslikult levila põhjapiir Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Poolas. Siinne ühest istutatud taimest tekkinud metsistumine on igatahes väga võimas nähe. Üks pildike ühest kaldal haljendavast kuningosmundast, mulluse kuriili magnoolia lehe taustal on näha ka eoslehte:

Ja need valged küünlad on kahelehised käokeeled (Platanthera bifolia) Selles metsaaia osas on julgelt kakssada käokeelt ehk ööviiulit. Olgu siinkohal siis kõrvalepõikena pildike  naabruses ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) esise ööviiulitest:

Ja üks kõrvalepõige veel, ikka seal puhastatava tiigi naabruses. Nimelt õitseb jaapani kontpuu (Cornus kousa). Mullu õitses esmakordselt, tänavu 7 õisikut. 12 aasta eest külvatud kontpuudest neli on seal elus, õitsemisikka on jõudnud neist üks:

Nojah, aga see tiigitöö. Tulemus sai igatahes nii nagu vaja. Koorisin ka taamal kitsukese väina taga järgmist pikliktiiki osaliselt ka. Seal on tekkinud teine soopihla kasvupaik, seda praegu ei puutunud. Ja üleüldse sain korraga väga valusaid vopsakaid, küll käelabale, käsivarde, pöidlasse ja kõrvalesta. Parmud põrisesid, kärbseparv sumises, sestap ei kuulnud hoiatavaid mürgiastlalisi. Tundub, et vast olid herilased, kuskil kaldarandis neil pesa. Taandusin. Kooritud pinnase käru sain siiski natukese aja pärast ära viidud. Aitas tänaseks küll. Lõppu pilt endast kah. Taustal kuriili magnoolia (Magnolia obovata), selle all ööviiulid. Mõni võib küsida, et miks nii madal see tiik, et tee kohe hästi sügav, et siis ehk jääb vesi ka sisse. Aga mõte on just selles, et madalad metsatiigid kuivavad suvel ära ja nii on võimalik neid aegajalt labidaga üle käia, et sissekasvanud taimestik eemaldada. Eks seal metsaaias oleks koorimist mõnel pool veelgi, aga kardetavasti sel suvel ma selle tööni enam ei jõua. Aga eks me näe...

Taas praktikal botaanikaaias

 Maikuu kulus käest ja alles juunis sain taas Tallinna botaeda praktikale minna. Alustuseks tillandsiatega tegelemine. Ehk siis habetillandsiad (Tillandsia usneoides) tuli palmimajas konksude otsast rippumast alla võtta. Äge hallide parukate või pokude rivi sai seal palmimaja pingil. Välja õue suvitama tuli viia käeotsas, kärusse kuhjamisel läheksid need kõik segamini nagu Kört-Pärtli särk. Riputasin nad nöörile rivisse, nägid seal välja nagu kuivama pandud lõngavihud. Sealne suvitusala on ülevalt kaetud varjutuskangaga, et ereda päikse eest veidi kaitset pakkuda. Samas on ka välja toodud erinevad orhideed. 

Seejärel pihustasin tillandsiaparukad voolikust veega üle. Märjaks saades tõmbuvad hõbedased karvakesed lidusse ja taimed omandavad üsna rohelise tooni. Samas pidev märg ei ole tillandsiale hea, lidus karvad liibuvad õhulõhedele ja sedasi pikema aja jooksul võib juhtuda, et taimed lämbuvad ära.

Järgmiseks segas Jaan kokku väetiselahuse. Üsna rõvedahaisuline Delfan Plus, 10 liitrise ämbri kohta 5-10 ml väetist. Jaan grammidega ei mõõtnud, sortsutas ämbrisse natukese tunde järgi. Üldse tehakse päriselus asju rohkem tunde järgi või umbes, samas seal bladi portfoolios nõutakse ilgeid gramme ja millimeetreid taga. Aga ma parem ei hakka seda jõledat portfooliondust siinkohal kiruma.. Väetiselahust tuli ilgem laar. Asusin väetama. Võib ka nimetada leheväetamiseks. Valasin lahust pumbatavasse pritspudelisse ja aina pritsisin. Kõik need õue viidud tillandisaparukad märjaks, kõik muud tillandsiad ja orhideed seal varjukanga all aedikus. Lisaks kasvumajas tillandsiad ning erinevad orhideed said kah. Orhideedele nii lehtedele kui ka juurtele. Nt vandade juured tõmbuvad niiskust saades hallikast roheliseks.

Omaette meeldivaks tööks oli seemnete korjamine. Voltisin paberist ümbrikke, mida mulle juba 1995. aastal siinsamas Kloostrimetsas botaias õpetati. Ning siis kõrbeosakonda triiphoones, kus Jaan näitas, mida korjata ja mina siis korjasin. Näiteks Puya mirabiliselt. Ning Agave filiferalt ja Begonia carolinaefolialt. Kahel viimasel tuleb korjata kui viljad pole veel avanenud, vastasel juhul võib hiljaks jääda ning seemned juba laiali lennanud. Paberümbrikes lastakse neil järelvalmida ning hiljem tuleb seemnete puhastamine.

Üheks mu põhiliseks tööks botaia triiphooneis on saanud puude (harvem põõsaste) tagasi- ja kujunduslõikus. Nüüd suunati mind rooshibiskide manu. Kui mullu talvel tegin neile tugeva lõikuse, siis nüüd oli asi keerulisem. Kuna hibiskid õitsesid hooga, siis soovitati pigem jätta õitega võrsed alles. Nojah, lihtne öelda.. Puhastasin tüved vesivõsudest, hõrendasin võrasid nii hästi kui sain. Paratamatult langes kääride ohvriks siiski ka mõni õitsev oks. Eks nad pisut veidrad välja nägid, muidu trimmis võrad, aga siis sellest mõned õieoksaudjakad üles turritamas. Valgeõielise rooshibiskiga oli veelgi keerulisem. Ta on oma loomult hõredam, samas oksad ikkagi na risti-rästi. Eks siis tegin korrektuuri ka tema kallal. Sel sordil on huvitav omadus, et mõni oksa taandareneb esivanemaks, tekkivad roosad õied. Nii ka siin oli seda näha. Lisaks ühel oksal kummaline õis: pool õiest valge, pool roosa.

Aga siis tuli OP oma kaamerate ja mikrofonidega sinna, ronisid täitsa kohe külje alla, ehkki nad troopikaosakonda poleks nagu pidanud mette tulema. Väegade ebamugav oli seal toimetada, korjasin oma riistad kokku ja tegin sääred. 

Ingridi käe all tegelesin tsümbiidiumite (Cymbidium) ümberistutamisega. Tavaliselt istutab ta neid ümber kolme aasta tagant, vahel ka kahe aasta tagant. Ning enamasti samasse potti, vaid vana substraat juurte vahel saab asendatud uuega. Pidevalt suurematesse pottidesse istutamisel läheksid need potid ju aina raskemaks. Ja samas, veidi näljapiiril kitsamates oludes õitsevad need orhideed tegelikult rikkalikumalt.  Vast raskeim osa on juurepalli potist kättesaamine. Savipotti tuleb tagurpidi koputada vastu lauaäärt. Plastpotiga on lihtsam: pott külili maha ja jalaga peal rullida. Lisaks on potti pandud sekka savipotikilde, need juurte vahel aitavad pusa kergemini laiali harutada. Sikutasin-harutasin juurepusa lahti mitmeks, ebasibulate ümbert tirisin vanu soomuseid ära. Õitsenud või ka veel õitseva varre ära lõikamisel peab iga erineva taime lõikamisel käärid piirituse seest läbi kastma. See aitab vähendada viiruste ühelt taimelt teisele levimist. Ja samas, peale seda kui orhideesid on hakatud suveks välja viima, on tegelikult viiruste rünne vähenenud. varem lehed kuivasid koledasti, nüüd enam mitte nii väga. Eks õueoludes saavad taimed õhuliikumist ja karastumist etc. 

Istutamisel pidin sättima vanemad ebasibulad pigem keskele, nooremad väljapoole, sest kasv toimub pigem välimises ringis. Käega pealsetepundist kinni, teise käega aitasin kaasa juurepusa uuesti potti panemisel, keerates. Põhja veidi kildu ja substraati, Juurepusa ja poti serva vahele ning pusa keskele substraati, mõni potikild sekka kah. Pulgaga surusin substraati allapoole. Siis kops-kops potti vastu lauda koputada, see tihendab, nii saab veel veidi substraati lisada. Sildid pidin panema potiservaga risti. See näitab, et taim on hiljuti istutatud ja saab mõnda aega vähem kastmist. Miski aja pärast lähevad sildid paralleelselt potiservaga, siis tuleb juba tavarežiimil kastmine.

Ühe päeva sain ka väljas tegutseda. Ehk siis Anu Kauri objektidel. Viimane talv oli väga raske isegi mitmetele heitlehistele põõsastele. Praktikant Kristoga lõikusime ligustreid. Hokkaido liguster oli rõlgelt pihta saanud, kõik ülelume oksad enamvähem kutud, välja arvatud üks. Lavastasime seal mu portfoolio jaoks juhendamise pilti, et ma siis näitan, et ära seda lõika:

Nojah, rangelt võttes ma midagi seal ei õppinud, need tagasilõikamised ju ammu endal igatemoodi tehtud, nii koduaias kui mullu botaias ka.

Hokkaido ligustrid enne ja pärast tagasilõikust:

Kirjulehine harilik liguster enne ja pärast lõikust:

Hoopis halb lugu oli deutsiatega. Kui mullu pidi neid seal A. Niine mälestustahvli ümber kärpima, et tahvel padrikust näha oleks, siis nüüd vaatasid vastu vaid üha kuivad sagris põõsad. Näiteks Deutzia discolorid pidin kõik maapinnalähedale tagasi lõikama. Alt midagi noori kasve siiski hakkab tulema. Lõigatud kuhil sai vägev:

Kõigi tegutsemiste sekka sain siiski mahti ka veidi botaia maa-alal ringi käia. Seal on Castanea sativa ilusti talve üle elanud, mul kodus aga suur puu kuivab.. Jalakasurm laastab masendavalt seal botaias. Jaapani tselkvale pole nakanud. Ka Ulmus pumila ilus. Üllatas üks magnoolia. Millised mega lehed! Samas õitsvatel okstel väiksemad. Silti ei olnud. Tundub, et peaks tegu olema kuriili magnooliaga (Magnolia obovata). Milline äge liik! Ka mul Nõmbal on metsaaias ta olemas, viskab kenasti kõrgust, aga noor veel, pole õitsemiseni veel jõudnud.

                          Arvatav kuriili magnoolia (Magnolia obovata) Tallinna botaias.

Sarve valgeid tolmpäid kaemas

 Aasta on läinud ja taas läksin Sarve poolsaarele, et näha, kuidas mullu avastatud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) asurkonnal läheb. 5.50 am bussiga Nõmbalt Heltermaale ning siis kand ja varvas. Anemoonid lõpetavad õitsemist, ohtralt valevaid õietaldrikuid siiski veel. Palju põisrohte kõikjal, siin-seal mõned hallid käpad. Põikasin möödaminnes punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvupaigast läbi. Lagedal esimesed õienupud lillatavad, varjukamal puisniidul pole sedagi. 

Aga täna olid valged tolmpead need kõige olulisemad. Kõndisin üle villpealaigulise karjamaa, kus kärbesõisi (Ophrys insectifera). Mullu samal ajal lainetas siin vesi, nüüd pääses läbi kuiva jalaga. Järgmine lage ala, murulaugud õitsesid, lubikad ja vesihaljad tarnad möllasid. Ja olingi tuttavas kohas. Ilmnes, et olin veidi hiljaks jäänud. Sest põhjapoolsemas kasvukohas õitsemine juba valdavalt läbi. Toekaimal valgel tolmpeal olnud lausa 24 õit (mullu oli 9 õit). 

Kokku 7 valge tolmpea õievart ses paigas, enamasti õige tillukesed. Kuid ühel paistab arenevat viljakupar:

Lõunapoolsemas kohas kadakasel mättakünkakesel ja selle ümber ilmnes veidi vähem õievarsi kui mullu. Lugesin kokku 8 õievart, lisaks paar-kolm vegetatiivset ning kadakavilus ebaselge, kas vegetatiivne või tuleb seal veel õisikut. Siin siiski tolmpeade õisi veel näha sai, kusjuures ühel tolmpeal kõrval mullune kuivikvars kupraga. On viljunud!

Üks kadakakaisus tolmpea sealt ka, ülejäänud poolõitsenuid ei hakka siia lisama:

Niisiis kokku 15 valge tolmpea õievart (mullu oli 19). Kuid see ei olnud siiski veel kõik! Andmebaasi on märgitud kõrvale padrikusse lisaks kaks taime. Äkki mingi viga? No säärases varjukas tihnikus ju ometi tolmpea ei kasva? Pressisin end rägast läbi ja vaid kolme-nelja sammu järel vaatas vastu tolmpea! Kolme õiega taim:

Siis kohe juba teine tolmpea. Tema on veel täies õies, viis õit varrel. Nii ilusad on varjulise koha tolmpead: lehed laiali, õied suured ja avali. Lagedal on rohkem kikkis olekuga ja õied kinnisemad. Igatahes mõni pilt sellest tolmpeast:

     

Ning taamal oli kolmas tolmpea, temal kaks õit varre tipus:

Ragistasin seal kadaka-sarapuu-paakspuu padrikus laiemalt ringi. Ja näe, lõunapool kuuse naabruses veel üks tolmpea:

Seega nende mu jaoks uute metsa-tolmpeadega Sarve leiukohas tänavu 19 valge tolmpea õievart. Võib igati rahule jääda. Peale selle lagedal alal palju kahkjaspunaseid sõrmkäppi (Dactylorhiza incarnata) ning üksi-kaksi, lausa 24 õievarrelise kollaka sõrmkäpa (Orchis ochroleuca) kogumik. Lisan neist ühe pildi kah:

Ja siis tagasi Heltermaa suunas. Väike peatus Soonlepa bussipeatuses, käies hakkas na palav, viskasin särgi seljast.

Kui mullu sai käidud valgeid tolmpäid kaemas ka Lääne-Hiiumaal ja Salinõmmes, siis tänavu jääb ilmselt ainsaks see Sarvel käik. 

Pesajuure saaga jätkub

 Tänavuse aasta orhidee pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) kohe osati hästi valida, sest mullune sajune aasta andis neile tublisti hoogu juurde. Täna hommikul vara bussile minnes siin Nõmba külas nägin mõnd pruuni õievart otse maanteelt. Pealelõunal tagasi tulles põikasin kohe sesse metsatukka. Koht on mul tegelikult aastate eest tuttav, just siin oma  kodukülas ma neid orhideesid juba aastate eest vaid teadsingi. Neil on olnud siin paremaid ja halvemaid aegu, viimastel aastatel pigem halvem seis. Suisa nii, et vaid paar õievart ilmus. Nüüd aga avanes sootuks teine pilt. Ehk siis mitu pilti. Sest pesajuuri on siin ja seal, mõned päris lageda piiril ilutsemas, mitmed kopsakad varred aga männi-vahtrate vilus, kus rohttaimestik puhta puudub - ainult seentoidulised pesajuured. Lugesin siin täna kokku umbkaudu 60 pruunika pesajuure õievart. Täielik rekord!

Aga see polnud sugugi kõik. Sest täitsa uue pesajuure kasvupaiga leidsin ma täna veel. Sealsamas, teispool Kapasto teeotsa ja parklat, kus varemalt ikka ööviiulid mustikavarte vahel ilutsesid. Ööviiulid on sealt üsna kadunud, ent asemele on järsku ilmunud pesajuured. Mitme rühmana, kokku loendasin 31 õievart, muist üsna kribud. Siin liivapinnasel ja päiksepaistel on neile tegelikult täiesti ebatüüpiline kasvukoht, juba õied kärbatuvad. Aga olemas nemad siiski on. Pole siis ime, et 2022 sajuse mai järel samas üle maantee oma koduaias kolm pesajuure õievart ilmnes. Paraku järgnevad põua-aastad panid neile lõpliku põntsu. Aga või sel tähtsust, siinsamas mõne sammu järel on nad ju täiesti olemas - ja nii rohkearvuliselt!

Kuigi pruunikas pesajuur ei tundu mu jaoks nii väärtuslik kui tolmpead või koerakäpad, on nende hea edenemine siinsamas kodukülas igatahes rõõmustav. Kolmes leiukohas kokku vaat et 300 ligi õievart. Ju saaks kolmsada täis ka, kui siin veidi laiemalt ringi käia. Kuigi oma taga kodumetsas neid siiski pole, olen käinud kaemas. Nii et päris igas metsatukas pesajuurt siiski ei kasva...

Pruunika pesajuure uputus

 Pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) on valitud Eesti tänavuseks orhideeks. Tõttöelda ega ma sellest liigist ülivaimustatud pole olnud, tundub kuidagi kummaline see pruun klorofüllitu seentoiduline tegelane. Aga samas teda kuskil metsas kohates väikestviisi sündmuseks on see ikka. Pruunikas pesajuur on Eestis võrdlemisi tavaline, ent iga leid väärib märkimist sellegipoolest. Siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal teadsin aastaid üht kasvukohta otse Kapasto teeotsas, maantee kõrval. Parimatel aegadel oli seal isegi mitukümmend õievart. Põua-aastate tagajärjel on neid aga väheks jäänud. 

Üks tore üllatus oli 2022. aasta juuni algul, kui täieliku ilmutisena tekkis pesajuur otse koduaeda heki äärde. Oli kolm ilusat õievart. Ju sajune mai meelitas nad välja. Edasi järgnesid aga põuased kevad-suved ning rohkem pole pesajuur end ses kohas näidanud. Kardetavasti on hukkunud. Pesajuur eelistab pigem niiskemaid metsi kui siinseid künkapealseid liivasusse.

Eile õhtul istusin aiaservas ja hetke ajel põikasin üle mitme aasta naabri metsa. Et äkki on miskit käpalist seal. Noh, paar ööviiulit on. Aga siis, vahi kus: pruunikas pesajuur! Kohe mitu tükki kogumikus. Ja järgmine kogumik. Ja järgmine ja järgmine... Mõnes kogumikus hulk pesajuuri koos, muist päris pisikesed, mõni aga kopsakam ka. Just alustavad õitsemist. Samas ilmumas ka veel õisikumügarikke. Loendasin seal kokku 154 pesajuure õievart. Võimas! 

  

  

  

  

   

                        Pruunikad pesajuured siit ja sealt vaateis, Nõmba metsas

Täna läksin tagasi, et mõned fotod neist teha. Huvipärast kõndisin ringi laiemaltki. Eemal kiskus mets kuuselisemaks, ilmuvad mustikad, seega pinnas hapum. Tagasi eespool, heinamaa lähedal, kus valdab saluilmeline lehtsegamets. Maapinnal on pesajuurte kaaslaseks palju sinililli, on lillakat, ussilakka, aasosja etc. Üsna risune ja taas võsastuv mets, vahepeal oli see metsakarjamaaks. Selline viljakas-niiskem, risuräsumets pesajuurele meeldib kõige paremini, tundub. Ja näed, endise kraavi ümber, mõned sammud pealeiukohast - veelgi pesajuuri! 33 õievart. Nii et kokku on ses metsatukas tänavu maa peale ilmunud 187 pruunika pesajuure õievart. Pole ma eales näinud niisugust pesajuurte kubisemist! Ja mõelda, nad on siin aastaid olemas olnud, kõigest mõni meeter koduaia piirist. Siit moraal: vahel tasub ikka mõni samm tavatrajektoorist kõrvale astuda. 

                                 Tänahommikused lisaks leitud pesajuured

                                   Pruunika pesajuure õied lähivaates