Jälle botaanikaaias

 Praktikakohustuse täitmine muudkui jätkub. Taaskord Tallinna botaanikaaeda. Eks seal need tööd-tegemised hakka juba üksjagu korduma, kas lugejal enam teab mis huvitav ongi. Aga kirjutan siin sellegipoolest, pärast endal mugav praktikapäeviku-esitamise tegemisel siit vaadata. 

Esimene objekt oli valge maja külastuskeskuse talveaia puude hooldus. Suur lambiharjapuu (Callistemon) oli araukaariat ahistama hakanud. Iseenesest ilus nagu igihaljas leinapaju, aga tagasi kärpima peab, Ega's midagi, teleskoopkäärid-saed ja peale plaanipidamist hakkasime kolmekesi pihta. Vaated enne ja pärast lõikamist:

Tegelikult sai vist veelgi hõredam, aga juba nende kahe pildi võrdlusel mingi vahe siiski märgata on. Peale selle lõikusin tagasi hibiskuseid ehk n-ö toakaski. Lähenesin päris julmalt, lopsakatest põõsastest jäid alles tüükaharvikud. Aga hibiskused vohavad tagasi väga kiiresti, neile peabki jõuliselt lähenema. Pildid enne ja pärast:

Sekka klaasialusele kaesin veidi ka välikollektsioone. Mägiaias, seal kus nüüdseks on hävinud Pätsu-aegne pöökpuu, peavad sõnajalad nüüd hakkama saama lauspäikses. Palju on seal ogaseid astelsõnajalgu, seevastu odast astelsõnajalga (Polystichum lonchitis) aga üks punt. Mulle väga meeldib see liik. Eesti looduses üliharuldane. Mullu Muhumaal käisin neid otsimas ja leidsin ka. Mul endal seda toredat talihaljast sõnajalga aga pole kahjuks tänini. 

Palmimaja esisel väljakul kirendab väike niidulapp kodumaiste suvikutega. On kummelit, varesjalga ja rukkilille, valitsevad aga moonid:

Kasvuhoone ees Eesti osakonnas paelusid väga lopsakad verevad kurerehad (Geranium sanguineum):

Väga palju, lausa katvalt on seal nõmmnelki (Dianthus arenarius). Lausa tihke vaibana, on end laiali sillutisepragudesse külvanud ka. Hakkasid juba õitsemist lõpetama:

Aga tööd ikka siseruumes. Üheks ettevõtmiseks sai Monstera deliciosa lõikus. Vohab troopikaosakonnas kui sõge, on rünnanud mööda tuge väheldasemakasvulise-lehelise Monstera obliqua peale. Saagisin suuri lehelahmakaid, Jaan jupphaaval vart maha. Osad lehed läksid kõrvalepanekuks ühele tekstiilikunstnikule. Koos varrega tuli maha kolm kopsakat käbisarnast vilikonda. Nagu nimi ütleb, on selle monsteraliigi viljad maitsvad, täiesti söödavad. Varre poolt juba natuke kollendasid, läksid botaia kööki järelvalmima, ühe neist viisin Hiiumaale koju kaasa. Küpsedes pealmised n-ö soomused tulevad lahti, paljastub valkjas pehme sisu. Väga lõhnav, magus ja nämmi. Paraku sisaldavad imelikke justkui klaasikiude, mis panevad keele veidiks ajaks kipitama. 

Monstera enne ja pärast lõikust ning korjatud viljad, koos kohaliku papaia viljaga:

Muide, ülejäävad monsterajäätmed toppisin prügikasti, vedisin selle õue ja kallasin kärusse. Koputasin kasti puhtaks. Paraku oli seal põhjas ühest viigikaktusest jäänud kiht kollakaid udupeeni karvu-astlakesi. Need lendusid kergesti, hea, et silma ei läinud. Lõuna-Ameerikas jäävad vahel lambad nende kaktuste vahel lausa pimedaks. Jõle taim! Hakkasin igatahes kihelema. Hiljem kodus Hiiumaal avastasin, et käsivarred on mul punasetäpilised. Ju need vastikud udukarvakesed need põletikulised täpid tegid:

Muide, ka monstera mahl võib lõikamisel nahale halvasti mõjuda, eriti päikselisel päeval. Sellega läks mul siiski õnneks. Nojah, siis üheks vahetööks oli palmimaja seintelt näitusepiltide maha võtmine, ladusin need suured raamitud lõuendid eest ära. Sildid seintelt kah ära, kleepisin need ükshaaval iga pildi tahaküljele. Uue näituse pani üles juba kunstnik ise.

Siis saabusid austraalia lepatriinud. Jahutatud kastis pudeleis vastsed ning sedakorda ka neli karpi valmikuid. Küll need aga sagisid ja krõbistasid seal sees!

Neid biotõrje-triinusid tuuakse botaeda ikka väga sageli. Triinud jaotati osakondade vahel laiali, me Hellega läksime esmalt palmimajja laotama. Valmikud-triinud tõttasid karbi avanedes kohe laiali. Helle sai neilt hammustada, ma õnneks mitte. Karpi lehtedele üleval rõdul sättides kukkus see alla. Tõin tagasi üles. Muist triinusid lendas juba ringi. Pudeliga ronisin kõrgel mööda treppe, sealt saputasin sisu alla. Tatrakestade seas seekord palju valgekarvjaid vastseid. Pudelisisu haises imelikult. Ju vastsete elutegevuse hais, neid peaks ühes pudelis olema koos sadu.

Troopikas võtsin ette pool osakonda, hakkasin järjest minema, saputasin pudelite sisu lehtedele ja leherosettidesse. Triinuvastsed hakkasid kohe usinalt ringi roomama, toidupoolist otsima - villtäisid. Lisaks olin kõrbeosakonnas Jaanile redelihoidjaks, kui ta oma hoolealuste taimede ladvarosettidesse samust biotõrjet saputas.

Palmimaja viigipuid lõikasin viimati mullu veebruaris. Nüüdseks olid nad taas tihelopsakaks kasvanud. Niisiis taas teleskoopkäärid ja hiiglamapikk teleskoopsaag. Bengaali viigipuu tilkus kõvasti piimmahla, prille ma seekordse soojaga ei tahtnud kanda, aga sai ilusti hakkama, kui vaid paar lõikekohast tilkunud piimmahla plärtsu kiilale pealaele välja arvata. Hoopis suurem töö oli Ida-Austraaliast pärit Ficus rubiginosa lõikus. Nii kõrge teine. Saagisime-lõikusime Jaaniga, Ingrid koristas langenud oksi ja kiitis, et küll saab palju valgust nüüd. Jajah, võra sai vägagi ažuurne. Peale selle köndistasin inglitrompeti kah ära. See vohab ilgelt kiiresti. Vaated enne ja pärast lõikust, see kõrgem kaardoksine on Ficus rubiginosa:

Üheks väikseks tööks oli palmimaja esiväljaku peenral oleva installatsiooni ära koristamine. Väga mõjus kompositsioon oli: datlipalmitüvedel taimepotid (bromeeliad jms) ja värvitud lauguvilikonnad etc. Tasandasin peenra. Palmitüved ja taimed kasti, sõidutati kraam maja taha, ladusime seina äärde, kuhu omanik neile peagi järgi pidi tulema. Sain veelkord kinnitust, et ei palm ole miski puu, tüvi koosneb vaid miskitest kiududest, on lagunev ja pehmo, mingist puidust pole juttugi. Pilti ma sellest kompositsioonist paraku ei märganud teha.

Ei pääsenud ma kastmisetööst seegi kord, isegi kõrbeosakond vajab vett. Suvel kord nädalas vähemasti, eriti just taladel olevad turbapätsid oma taimestikuga. Kui need pätsid peaks päris läbi kuivama, on nende uuesti niiskeks saamine keeruline. Niisiis ma kastsin ja kastsin ja kastsin, turbapätse edasi ja tagasi ja uuesti ja veelkord, lisaks seinal olevad bromeeliad etc. Ja üldse enamvähem kogu krundi ka. Reguleerisin juga, kaugemale survet tugevamaks, lähemale vähemaks. Tillandsiakardinad said kah üle pihustatud. Tõstsin sekka vooliku järgmisse veevõtukohta, kinnitasin ja kastsin, kastsin, kastsin... Teraapiline mõnus tegevus.

Valik mu kastetud alasid:

Läksin peale enda puhtaks pesemist veel kõndima, klõpsasin siit ja sealt mõne pildikese. Väike endel kesksuvisest džunglist:

Kui varemalt Peetja ikka karjust juba lausa hommikust peale: "Koju-koju!", siis viimastel aegadel enam mitte. Teeb muid häälitsusi, kui viitsib. Olgu siis lõppu üks Peetja portree ka:

Metsatiigi puhastustöö

 Metsaaia tiigid-kanalid on kuivale jäänud. See on tavaliselt igasuine nähe, välja arvatud mullune sajurikas suvi. Just see on aeg, mil saab tiigipõhja kasvanud tarnu ja muid rohte labidaga ära koorida. Viimati tegin suure koorimisetöö 2022 erakordselt kuival sügisel. Toona jäi üks tiigisopp osaliselt tegemata. Ei raatsinud sealt soopihlu välja rookida. Omapärane puitunud lamanduvate vartega roosõieline, tegelikult päris ilus taim. Toona oli sinna ka pilliroog siginenud, tõmbasin need välja, aga risoomid jäid sisse. Nüüd on pilliroostik seal laiutama hakanud. No ei meeldi see kõrreline mulle seal mitte! Täna võtsin pool päeva sealseks puhastustööks. Ilm hea pilvealune, sooja parajalt +21 kraadi. Tiigisopp nägi välja selline:

Eks ta natuke kahju oli see soopihlaauk soopihlatuks teha. Tegelikult siirdasin osad taimed esiplaanil oleva kaldarandi serva. Soopihl (Comarum palustre) õitseb praegu:

Koorisin tarnamättakihi ära. Pillirooga oli aga keeruline. Paganamas on ajanud paksud valged  risoomid rõhtsalt õige sügavale, tõmmates kippusid katkema. Ühes kohas on kaldarandist üles tunginud, sealt risoome kätte ei saanudki, ei hakanud kallast lammutama. Enamus mättaid ja pilliroopahna kärutasin veidi eemale metsaserva lohku. Töö edenes:

Siin-seal kallastel on ise eoseist tärganud kuningosmundasid (Osmunda regalis). Muist juba eoslehtede kandmise ikka jõudnud, muist aga päris pisikesed. Metsatiikide kaldail on tekkinud juba üle poolesaja isendiline populatsioon. Meil võõrliik, looduslikult levila põhjapiir Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Poolas. Siinne ühest istutatud taimest tekkinud metsistumine on igatahes väga võimas nähe. Üks pildike ühest kaldal haljendavast kuningosmundast, mulluse kuriili magnoolia lehe taustal on näha ka eoslehte:

Ja need valged küünlad on kahelehised käokeeled (Platanthera bifolia) Selles metsaaia osas on julgelt kakssada käokeelt ehk ööviiulit. Olgu siinkohal siis kõrvalepõikena pildike  naabruses ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) esise ööviiulitest:

Ja üks kõrvalepõige veel, ikka seal puhastatava tiigi naabruses. Nimelt õitseb jaapani kontpuu (Cornus kousa). Mullu õitses esmakordselt, tänavu 7 õisikut. 12 aasta eest külvatud kontpuudest neli on seal elus, õitsemisikka on jõudnud neist üks:

Nojah, aga see tiigitöö. Tulemus sai igatahes nii nagu vaja. Koorisin ka taamal kitsukese väina taga järgmist pikliktiiki osaliselt ka. Seal on tekkinud teine soopihla kasvupaik, seda praegu ei puutunud. Ja üleüldse sain korraga väga valusaid vopsakaid, küll käelabale, käsivarde, pöidlasse ja kõrvalesta. Parmud põrisesid, kärbseparv sumises, sestap ei kuulnud hoiatavaid mürgiastlalisi. Tundub, et vast olid herilased, kuskil kaldarandis neil pesa. Taandusin. Kooritud pinnase käru sain siiski natukese aja pärast ära viidud. Aitas tänaseks küll. Lõppu pilt endast kah. Taustal kuriili magnoolia (Magnolia obovata), selle all ööviiulid. Mõni võib küsida, et miks nii madal see tiik, et tee kohe hästi sügav, et siis ehk jääb vesi ka sisse. Aga mõte on just selles, et madalad metsatiigid kuivavad suvel ära ja nii on võimalik neid aegajalt labidaga üle käia, et sissekasvanud taimestik eemaldada. Eks seal metsaaias oleks koorimist mõnel pool veelgi, aga kardetavasti sel suvel ma selle tööni enam ei jõua. Aga eks me näe...

Taas praktikal botaanikaaias

 Maikuu kulus käest ja alles juunis sain taas Tallinna botaeda praktikale minna. Alustuseks tillandsiatega tegelemine. Ehk siis habetillandsiad (Tillandsia usneoides) tuli palmimajas konksude otsast rippumast alla võtta. Äge hallide parukate või pokude rivi sai seal palmimaja pingil. Välja õue suvitama tuli viia käeotsas, kärusse kuhjamisel läheksid need kõik segamini nagu Kört-Pärtli särk. Riputasin nad nöörile rivisse, nägid seal välja nagu kuivama pandud lõngavihud. Sealne suvitusala on ülevalt kaetud varjutuskangaga, et ereda päikse eest veidi kaitset pakkuda. Samas on ka välja toodud erinevad orhideed. 

Seejärel pihustasin tillandsiaparukad voolikust veega üle. Märjaks saades tõmbuvad hõbedased karvakesed lidusse ja taimed omandavad üsna rohelise tooni. Samas pidev märg ei ole tillandsiale hea, lidus karvad liibuvad õhulõhedele ja sedasi pikema aja jooksul võib juhtuda, et taimed lämbuvad ära.

Järgmiseks segas Jaan kokku väetiselahuse. Üsna rõvedahaisuline Delfan Plus, 10 liitrise ämbri kohta 5-10 ml väetist. Jaan grammidega ei mõõtnud, sortsutas ämbrisse natukese tunde järgi. Üldse tehakse päriselus asju rohkem tunde järgi või umbes, samas seal bladi portfoolios nõutakse ilgeid gramme ja millimeetreid taga. Aga ma parem ei hakka seda jõledat portfooliondust siinkohal kiruma.. Väetiselahust tuli ilgem laar. Asusin väetama. Võib ka nimetada leheväetamiseks. Valasin lahust pumbatavasse pritspudelisse ja aina pritsisin. Kõik need õue viidud tillandisaparukad märjaks, kõik muud tillandsiad ja orhideed seal varjukanga all aedikus. Lisaks kasvumajas tillandsiad ning erinevad orhideed said kah. Orhideedele nii lehtedele kui ka juurtele. Nt vandade juured tõmbuvad niiskust saades hallikast roheliseks.

Omaette meeldivaks tööks oli seemnete korjamine. Voltisin paberist ümbrikke, mida mulle juba 1995. aastal siinsamas Kloostrimetsas botaias õpetati. Ning siis kõrbeosakonda triiphoones, kus Jaan näitas, mida korjata ja mina siis korjasin. Näiteks Puya mirabiliselt. Ning Agave filiferalt ja Begonia carolinaefolialt. Kahel viimasel tuleb korjata kui viljad pole veel avanenud, vastasel juhul võib hiljaks jääda ning seemned juba laiali lennanud. Paberümbrikes lastakse neil järelvalmida ning hiljem tuleb seemnete puhastamine.

Üheks mu põhiliseks tööks botaia triiphooneis on saanud puude (harvem põõsaste) tagasi- ja kujunduslõikus. Nüüd suunati mind rooshibiskide manu. Kui mullu talvel tegin neile tugeva lõikuse, siis nüüd oli asi keerulisem. Kuna hibiskid õitsesid hooga, siis soovitati pigem jätta õitega võrsed alles. Nojah, lihtne öelda.. Puhastasin tüved vesivõsudest, hõrendasin võrasid nii hästi kui sain. Paratamatult langes kääride ohvriks siiski ka mõni õitsev oks. Eks nad pisut veidrad välja nägid, muidu trimmis võrad, aga siis sellest mõned õieoksaudjakad üles turritamas. Valgeõielise rooshibiskiga oli veelgi keerulisem. Ta on oma loomult hõredam, samas oksad ikkagi na risti-rästi. Eks siis tegin korrektuuri ka tema kallal. Sel sordil on huvitav omadus, et mõni oksa taandareneb esivanemaks, tekkivad roosad õied. Nii ka siin oli seda näha. Lisaks ühel oksal kummaline õis: pool õiest valge, pool roosa.

Aga siis tuli OP oma kaamerate ja mikrofonidega sinna, ronisid täitsa kohe külje alla, ehkki nad troopikaosakonda poleks nagu pidanud mette tulema. Väegade ebamugav oli seal toimetada, korjasin oma riistad kokku ja tegin sääred. 

Ingridi käe all tegelesin tsümbiidiumite (Cymbidium) ümberistutamisega. Tavaliselt istutab ta neid ümber kolme aasta tagant, vahel ka kahe aasta tagant. Ning enamasti samasse potti, vaid vana substraat juurte vahel saab asendatud uuega. Pidevalt suurematesse pottidesse istutamisel läheksid need potid ju aina raskemaks. Ja samas, veidi näljapiiril kitsamates oludes õitsevad need orhideed tegelikult rikkalikumalt.  Vast raskeim osa on juurepalli potist kättesaamine. Savipotti tuleb tagurpidi koputada vastu lauaäärt. Plastpotiga on lihtsam: pott külili maha ja jalaga peal rullida. Lisaks on potti pandud sekka savipotikilde, need juurte vahel aitavad pusa kergemini laiali harutada. Sikutasin-harutasin juurepusa lahti mitmeks, ebasibulate ümbert tirisin vanu soomuseid ära. Õitsenud või ka veel õitseva varre ära lõikamisel peab iga erineva taime lõikamisel käärid piirituse seest läbi kastma. See aitab vähendada viiruste ühelt taimelt teisele levimist. Ja samas, peale seda kui orhideesid on hakatud suveks välja viima, on tegelikult viiruste rünne vähenenud. varem lehed kuivasid koledasti, nüüd enam mitte nii väga. Eks õueoludes saavad taimed õhuliikumist ja karastumist etc. 

Istutamisel pidin sättima vanemad ebasibulad pigem keskele, nooremad väljapoole, sest kasv toimub pigem välimises ringis. Käega pealsetepundist kinni, teise käega aitasin kaasa juurepusa uuesti potti panemisel, keerates. Põhja veidi kildu ja substraati, Juurepusa ja poti serva vahele ning pusa keskele substraati, mõni potikild sekka kah. Pulgaga surusin substraati allapoole. Siis kops-kops potti vastu lauda koputada, see tihendab, nii saab veel veidi substraati lisada. Sildid pidin panema potiservaga risti. See näitab, et taim on hiljuti istutatud ja saab mõnda aega vähem kastmist. Miski aja pärast lähevad sildid paralleelselt potiservaga, siis tuleb juba tavarežiimil kastmine.

Ühe päeva sain ka väljas tegutseda. Ehk siis Anu Kauri objektidel. Viimane talv oli väga raske isegi mitmetele heitlehistele põõsastele. Praktikant Kristoga lõikusime ligustreid. Hokkaido liguster oli rõlgelt pihta saanud, kõik ülelume oksad enamvähem kutud, välja arvatud üks. Lavastasime seal mu portfoolio jaoks juhendamise pilti, et ma siis näitan, et ära seda lõika:

Nojah, rangelt võttes ma midagi seal ei õppinud, need tagasilõikamised ju ammu endal igatemoodi tehtud, nii koduaias kui mullu botaias ka.

Hokkaido ligustrid enne ja pärast tagasilõikust:

Kirjulehine harilik liguster enne ja pärast lõikust:

Hoopis halb lugu oli deutsiatega. Kui mullu pidi neid seal A. Niine mälestustahvli ümber kärpima, et tahvel padrikust näha oleks, siis nüüd vaatasid vastu vaid üha kuivad sagris põõsad. Näiteks Deutzia discolorid pidin kõik maapinnalähedale tagasi lõikama. Alt midagi noori kasve siiski hakkab tulema. Lõigatud kuhil sai vägev:

Kõigi tegutsemiste sekka sain siiski mahti ka veidi botaia maa-alal ringi käia. Seal on Castanea sativa ilusti talve üle elanud, mul kodus aga suur puu kuivab.. Jalakasurm laastab masendavalt seal botaias. Jaapani tselkvale pole nakanud. Ka Ulmus pumila ilus. Üllatas üks magnoolia. Millised mega lehed! Samas õitsvatel okstel väiksemad. Silti ei olnud. Tundub, et peaks tegu olema kuriili magnooliaga (Magnolia obovata). Milline äge liik! Ka mul Nõmbal on metsaaias ta olemas, viskab kenasti kõrgust, aga noor veel, pole õitsemiseni veel jõudnud.

                          Arvatav kuriili magnoolia (Magnolia obovata) Tallinna botaias.

Sarve valgeid tolmpäid kaemas

 Aasta on läinud ja taas läksin Sarve poolsaarele, et näha, kuidas mullu avastatud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) asurkonnal läheb. 5.50 am bussiga Nõmbalt Heltermaale ning siis kand ja varvas. Anemoonid lõpetavad õitsemist, ohtralt valevaid õietaldrikuid siiski veel. Palju põisrohte kõikjal, siin-seal mõned hallid käpad. Põikasin möödaminnes punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvupaigast läbi. Lagedal esimesed õienupud lillatavad, varjukamal puisniidul pole sedagi. 

Aga täna olid valged tolmpead need kõige olulisemad. Kõndisin üle villpealaigulise karjamaa, kus kärbesõisi (Ophrys insectifera). Mullu samal ajal lainetas siin vesi, nüüd pääses läbi kuiva jalaga. Järgmine lage ala, murulaugud õitsesid, lubikad ja vesihaljad tarnad möllasid. Ja olingi tuttavas kohas. Ilmnes, et olin veidi hiljaks jäänud. Sest põhjapoolsemas kasvukohas õitsemine juba valdavalt läbi. Toekaimal valgel tolmpeal olnud lausa 24 õit (mullu oli 9 õit). 

Kokku 7 valge tolmpea õievart ses paigas, enamasti õige tillukesed. Kuid ühel paistab arenevat viljakupar:

Lõunapoolsemas kohas kadakasel mättakünkakesel ja selle ümber ilmnes veidi vähem õievarsi kui mullu. Lugesin kokku 8 õievart, lisaks paar-kolm vegetatiivset ning kadakavilus ebaselge, kas vegetatiivne või tuleb seal veel õisikut. Siin siiski tolmpeade õisi veel näha sai, kusjuures ühel tolmpeal kõrval mullune kuivikvars kupraga. On viljunud!

Üks kadakakaisus tolmpea sealt ka, ülejäänud poolõitsenuid ei hakka siia lisama:

Niisiis kokku 15 valge tolmpea õievart (mullu oli 19). Kuid see ei olnud siiski veel kõik! Andmebaasi on märgitud kõrvale padrikusse lisaks kaks taime. Äkki mingi viga? No säärases varjukas tihnikus ju ometi tolmpea ei kasva? Pressisin end rägast läbi ja vaid kolme-nelja sammu järel vaatas vastu tolmpea! Kolme õiega taim:

Siis kohe juba teine tolmpea. Tema on veel täies õies, viis õit varrel. Nii ilusad on varjulise koha tolmpead: lehed laiali, õied suured ja avali. Lagedal on rohkem kikkis olekuga ja õied kinnisemad. Igatahes mõni pilt sellest tolmpeast:

     

Ning taamal oli kolmas tolmpea, temal kaks õit varre tipus:

Ragistasin seal kadaka-sarapuu-paakspuu padrikus laiemalt ringi. Ja näe, lõunapool kuuse naabruses veel üks tolmpea:

Seega nende mu jaoks uute metsa-tolmpeadega Sarve leiukohas tänavu 19 valge tolmpea õievart. Võib igati rahule jääda. Peale selle lagedal alal palju kahkjaspunaseid sõrmkäppi (Dactylorhiza incarnata) ning üksi-kaksi, lausa 24 õievarrelise kollaka sõrmkäpa (Orchis ochroleuca) kogumik. Lisan neist ühe pildi kah:

Ja siis tagasi Heltermaa suunas. Väike peatus Soonlepa bussipeatuses, käies hakkas na palav, viskasin särgi seljast.

Kui mullu sai käidud valgeid tolmpäid kaemas ka Lääne-Hiiumaal ja Salinõmmes, siis tänavu jääb ilmselt ainsaks see Sarvel käik.