Peale pikka vastikut haigust ajasin end märtsi viimasel nädalal siiski välja. Koolipraktikat jätkama, Tallinna botaanikaaeda. Kasvuhooneis polnud vaja juurdekülmetamise pärast muretseda. Või siiski.. Ühel päeval kui päike paistis, küttis troopikaosakonna täiesti ekvatoriaalseks. Siis tehti aknad lahti, mistap tükati tuul tõmbama hakkas. Aga taimedelõikamiste sodi ei pidanud ma ise õnneks õue tassima oma märja nahaga. Kes seal päriselt töötavd, neil on see kahe kliimatsooni vahet lippamine vägagi ohtlik asi tegelikult..
Teen siis ülevaatekese läinud nädalast. Selle mõttega, et siis on siit hea võtta praktikapäeviku täitmiseks enamvähem valmis materjal.
24/25. märts. Esmalt taastutvumine oma veebruaris tehtud tööde tulemusega. Näiteks palmimajas käsipuudel kõvasti tagasilõigatud Tetrastigma voinerianum oli pooleteise kuuga juba taas vägagi lopsakaks vohanud. Ja peamine: mu tehtud džunglirada. Kiideti, et küll ikka tegin hea asja käepärastest materjalidest, aastaid ja aastaid plaanitud värk sai ootamatult valmis. Ja nii vastupidav, plaadid ei liigu ega midagi. Orhideenäituse ajal kablutas sealt oma 10 000 inimest läbi ja rada samas seisus kui rajamise järel. Nojah, kas just kõik see kümme tuhat ka rada läbis, aga ikkagi, üllatavalt hästi õnnestunud mul see rajajupp. Avo tegi sellele piirded: postid ja takunöörid, et inimesed ikka ilusti rajal püsiks. Rada ise on ühesuunaline, aga või kõik seda muidugi nii järgivad. Raja äärde ja üldse üle kasvuhoonete oli välja pandud kirevas õies orhideid. Neid hakati nüüd tasapisi ära koristama. Ahjaa, "parukapuu" kaesin kah üle. Puuroikale olid riputatud tillandsia "parukad", neist muist minu tehtud.
Mu ehitatud džunglirada pidas vastu 10 000 inimese läbikablutamisele.
Tillandsiatest "parukapuu".
Esimese uue tööna saadeti mind kõrgustesse. Küsiti, et kuidas kõrgusega lood on? Nirusti, kardan... Tegelikult polnud üldsegi hullu. Vbl olin veel hommikuselt uimane, et ei osanud karta. Noh, muguldioskoor (Dioscorea bulbifera) tuli täiesti maa lähedale tagasi lõigata. Oli palmimajas väänelnud ühe aastaga üles kõige kõrgemale rõdule välja. Alustasin ülevalt, jõudsin ilusasti alla välja. Muguldioskoori iseärasuseks on lehekaenaldesse tekkivad sigimugulad, mõni õige kopsakas.
Dioscorea bulbifera oli aastaga väänelnud kõrgele palmimaja lae alla, lõikusin kõik maha.
Enam mulle nii suurt objekti nagu rajaehitus anda polnud, sel nädalal said põhitööks igasugused lõikumised. Pikka meest oli hea kasutada mitmesuguste puude tagasilõikamiseks. Seal kasvuhooneis ei saa lasta neil vabalt vohada, tuleb hoida parajal kõrgusel. Algas hibiskustest ehk n-ö toakaskedest. Esmalt rooshibiski valgeõieline vorm (Hibiscus rosa-sinensis 'Dainty White'). Seda tegime Jaaniga kahasse. Huvitav on see, et samune sort kipub sekka taandarenema roosaõieliseks või suisa kirjuks. Üks oks ongi seal selline, küünitab kasvumaja ukse poole ette, seda ei tohi maha võtta.
Et oli paastumaarjapäev, pakuti lõunapausil punast napsu. Ja komme söödi iga lõuna kah. Maias rahvas need botsadlased. Ja kohalikku greipi sai mekkida. Palju parem kui poeomad, on pehme viljalihaga, ei mingeid vintskeid nahku. Hea greibiaasta on seal Kloostrimetsas tänavu.
Autoportree eestimaise greibiviljaga.
Natuke kergemat tööd sekka ka: puhastasin kardemonipuhma ära.
26. märts. Jätkus hibiskuste lõikumine. Täitsa ise üksi sain tehtud punaseõielise rooshibiski (Hibiskus x acheri). Üks õis tal oli, sellega sai pildiseeria üles võetud. Kuna rooshibiskid õitsevad sama aasta võrseilt, siis võib neile teha tugevat tagasilõikust. Nõnda üsna rootsikuks ta lõikusingi. Kõrvaloleva kirjulehise hibiskuse 'Cooperi' kallal Jaaniga kahekesi. Kuna see on aeglasekasvulisem, siis tuli harvendamisel olla tagasihoidlikum. Aga pandanuse kohalt sai oksad ikkagi eemaldatud, et too saaks rohkem valgust. Üldse õhati iga puu lõikamise järel, et oi kui valge nüüd on! See olla iga-aastane, et üllatutakse. Sest seal troopikas puud vohavad aastaga ikka päris võimsalt varjukaks padrikuks.
Hibiskusepadrik enne lõikamist.
Hibiskused said lõigatud!
Pealelõunal lähenesime Jaaniga kõrbeosakonnas viigikaktusele (Opuntia leucotricha), pika teleskoopsaega. Valdavalt küll saagis tema, ma siiski sain kah natukese mõne peene astla kätte saagimisel. Puukujuline viigikaktus, vähendatud sai raskeid tasakaalust välja viivaid harusid. Jaan lõi sae terava otsaga nagu konksuga maha latsatanud lülidesse ja virutas need prügikasti. Jaan seletas, et mida vähem vatte seljas, seda parem on kaktuste vahel toimetada. paksus vammuses ei tunneks neid ja väljuks nagu siil, õhema riidega mahud vahele paremini ja tunned kohe kui miski selga hakkab trügima, tead tagasi tõmmata. Ma küsisin, et peab üldse neid vastikuid okkahunnikuid kasvatama? "Aga inimesed tahavad kaktusi näha," vastas Jaan
Poseering hõredamaks lõigatud viigikaktusega.
27. märts. Viljapuude lõikuspäev. Noh, hüva, nõgeseline Myriocarpa stipitata vist küll viljapuu pole. Suurte lehelatakatega asjandus. Seda vähemaks. Kõrvalt padrikuks moondunud mürdilisele moluki nelgipuule (Syzygium melaccense) ei osanud ma üldse õieti läheneda, seal tegi Jaan põhilisema lõikustöö, ma koristasin puudevahelises kitsikuses mahalangenud oksi. Nagu paljudel troopilistel puudel, nii ka temal tulevad õied ja viljad vanematele okstele, seega neid tasub võimalikult palju säilitada. See nelgipuu on täitsa hea viljapuu, tal tulevad punased pirnikujulised viljad, mis maitsevad täitsa hästi, natuke hapukalt. Olen kunagi ühel talvel sellelt puult ka ise vilja mekkida saanud, kas oli viljaliha selline õhuline või... ei mäleta enam täpselt. Igatahes üks ilus suurelehine puu, mulle ta vägagi meeldib. Ka siin vohas Dioscorea bulbifera, mis sai maha tiritud ja kuivanud elupuutüükalt ära harutatud. Ju virutab aastaga jälle üles latvadesse ja kuhu iganes välja.
Hõredamaks lõigatud moluki nelgipuu.
Mangopuu enne ja pärast madalamaks-hõredamaks lõikamist.
Pealelõunal oli põhitööks mangopuu lõikus. Jaan saagis, mina saagisin, lausa nõrkemiseni saagisin. See va saag nii nüri, nühi seal käed õieli nii et jõuetus peale tuleb. Kõvasti hõredamaks ta sai. Jälle naesed ahhetasivad rõõmsalt, et kui ilus hele ja valgusrikas nüüd seal on. Lisaks veidi leivapuu lõikust ja muud nipetnäpet ka.
28. märts. Troopikamajas sedakorda Ly Miku käe all. Ta ikka üsna kindlakäeline, mis tähendab, et lüüraviigipuu (Ficus lyrata) kallal mul miskit isetegevust ei lubatud, näidati okshaaval ette, kust midagi saagida või lõigata. Noh, kui ta selja keeras, siis kaksasin mõne oksa ikka oma maitse järgi ära... Tegelikult on n-ö koolkonnad erinevad, kes ei raatsi palju lõigata, kes läheneb väga jõuliselt. Jaan on viimaste hulgas. Ja ma ise kipun kah kõvasti lõikuma, kui korra pihta hakkan. Nagunii vohavad ju käbedasti tagasi.
Lüüraviigipuu lõikamisel mul isetegevust ei lubatud.
Clerodendrum ugandase põõsast pole korralikult lõigatud vist mitu aastat, on lastud parajaks pusaks. Samas, tema kasvukuju ongi selline natuke liaanlik põõsas, mistap väga hullult ära ma teda ei nudinud, ehkki Eevi Siibak lubas, et tee poisipeaks kui tahad. Üks oks õitses siniseid õisi, selle jätsin muidugi alles. Kõrval sai istutatud üks n-ö puukujuline raunjalg (Asplenium nidus 'Fimbriatum'). See sort ei taha risoomile eriti hästi juuri ajada, istutamisel puistasin Ly Miku juhendusel vaheldumisi mulda ja väetistesegu. Et ehk need väetised meelitavad rohkem juuri välja tulema, lootis ta.
Harvenduslõikuse saanud Clerodendrum ugandase, kõrval mu istutatud puisraunjalg. All pildil Clerodendrumi õied.
Kutu südamikuga washingtooniapalmi kaevasin välja. Ja monstera lehti sai vähendatud koos selle päeva juhendajaga. Monstera seal mu tehtud raja kohal on nii lopsakas, et mitmete lehtede eemaldamise järel ei saanud nagu arugi, et midagi tehtud. Lehti sai vähemaks seepärast, et vähendada ronivate varte raskust ja natuke tasakaalustada ka. Monstera mahl on mürgine, seega mitte silmi nühkida töö tegemise ajal!
Ly Mik rääkis ka tamarindipuust, sulglehine puu, tsesalpiinialiste hulka kuuluv. Kedriklestad armastavad seda liiki meeletult. Välismaa külalised imestanud, et kuidas see siin nii ilus on? Noh, ju kasvukoht kõrbemaja ukse kõrval on sobiv, tuuletõmme seal sageli, mida kedriklest ei armasta. Ja lisaks veesurvega pestakse seda puud kah. Tamarindipuu on väga kõrge, selle kallale on tellitud arborist.
Enne nädala lõpetamist näitas Eevi Siibak oma hoolealuseid orhideid. Neid on seal kõikvõimalikes vormides ja õitemoes. Muist tibatillukesed, muist hoopis lugade moodi, muist lopsakad. Ega Eevi mulle seal miskit tööd osanudki anda, tal seal kõik nii oma käe järgi sätitud... Ahjaa, midagi kodust silmasin ka. Üksik Pleione grandiflora õis. Mul elas see liik mullu karmi talve välitingimustes üle, isegi õitses juunikuus. Näis kuidas see 8. kliimatsooni taim tänavuse pehme talvega toime tuli. Kasvukoht on neil kolmel taimel püsivniiske turbasamblane ja varjukamal järsakul. Kuid see selleks. Hiiumaistest kodumetsa pleionedest olen ma kirjutanud ses blogis varemalt mitu korda.
Sünnipäevakimp semmele botaiast: tsümbiidium Coocksbridge 'Rosedale' ja lähistroopikast lõikasin juurde kaks Rhapis excelsa palmilehekest.
