Novembri lehti ja õisi

 

                                       Aadria õu haljendab

Õnneks sulas see esimene lumi ja veidiks on taas haljad aasad silmale rõõmuks. Üllataval kombel leiab veel natukese sügisesi värvilisi lehti ning viimaseid õisigi. Pikka juttu taaskord ei heieta, lükin siia mõned täna klõpsatud vaated. 

                             Fagus orientalise alt paistab bambussaarega tiik

                   Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) on metsaaias veel täiesti roheline.

Peamine, miks fotoaparaadi võtsin ja metsaaeda läksin, olid õitsvad krookused. Jah, veel novembri teises pooles näeb Crocus speciosuse õisi. Praeguste ilmadega nad küll enam ei avane, ent on toredad ka sellistena. Kunagi Taavi Tuulik jagas mulle selle liigi sibulaid ohtralt, erineva õitseajaga etc. Varasemad õitsejad said Aadria õue, need puhkevad oktoobri algul ja on nüüdseks ammuilma läbi. Metsaaeda said aga hilisemad õitsejad. Krookuseõied novembris on seal enamvähem iga-aastane nähe. Piltidel Crocus speciosus loorberilise Sassafras albidum põõsa all kanarbike vahel:

                                     Crocus speciosus ja sassafraselehed

Ja veel õiekesi. Tänavu on lepalehine kletra (Clethra alnifolia) jäänud viimaste õitega ikka väga hiljapeale. Üleeile lumes tundus eriti kumamstav neid lõhnavaid õisi vaadata, samas lumest sinav krookuseõis.

                  Lepalehine kletra (Clethra alnifolia) õitseb veel novembri teises pooleski

Enamvähem kõige viimased raagujad on ambrapuud. Kuna kasvukoht pole lauspäikses (samas meie oludes vajavadki kaitstumat kasvukohta), siis ülikirkaid sügisvärve ei kujune. Natuke punast, enamasti kollast, mis nüüdseks juba varisenud, sekka hilistunud rohelisi lehetähti. Kahest ameerika ambrapuust on mul ellu jäänud üks, see kasvab väga rõõmsasti:

               Ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua), esiplaanil Yucca filamentosa.

                  Ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua) varisenud lehed tiigivees

Mu lemmikum on aga ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis). 2014. aastal Rhodoselt toodud seemik on lausa uskumatult vastupidav siin kaugel põhjamaal, pole ka mullu -21 kraadiga külmunud ning aina rühib kõrgemaks kasvada. Varsti rihib juba üle mu pea sedasi! Kasvukoht talle küll natuke ei meeldi, miskipärast on suvelehed na haledad helerohelised. Kuid sügisvärv on ilus ja aastased juurdekasvud korralikud. Viimane on muidugi peamine. Kollased lehed on juba varisenud, jäänud on harvad muutoonilised:

                         Rhodoselt pärit ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) Hiiumaal

Nii et leiab aiast veel ühtteist lohutavat. Värvilisi lehti ja isegi õisi.

Algas talvepoolaasta

 Ootamatu lumekirme on maas. Ja jäidki tänavu aias värgid paljuski rohimata. Aia allakäik süveneb. 

Kuigi ma lund ega talve ei salli, on esimene ikkagi... huvitav. Tegin aiatuuri ja lihtsalt klõpsisin mõned vaated.

Karbon-kiviktaimla

                          Taavi suvel tehtud veevõtusild  

                       Vaade üle tiigi, ees Euroopa humalpöögi (Ostrya carpinifolia) vitsakesed

Lumine früügana

                                             Igiroheline makja (Buxus & Pyracantha)

Pyracantha 'Red column'

Ulmus pumila on suurepärane kauakestva sügisvärvusega jalakaliik

Krüsanteemid jõudsid vaevu-vaevu õitsema minna:

                                       Üks väike portree siia otsa

Roheline, punane, kollane

 Sügis süveneb, raagumine kiireneb. Olen õige mitmel päeval aias ja metsas pilte klõpsinud, ent millegi postitamiseni pole mitte jõudnud, pole enam seda blogistamise-postitamise vaimu kohe üldse. No viskaks siia mõned tänased pildid. 

Seekordsel fotografeerimisel oli asisem põhjus ka, nimelt juba jõululugu vaja kirjutada ning teemaks jõuluvärvid roheline ja punane. Aiast-metsast sai valitud kolm liiki: tuliastel, jugapuu ja iileks. Alustan tuliastlast. Aadria õues üle pea sirgunud Pyracantha 'Red Column' oli tänavu lausa kaetud punaste viljakobaratega. Kahjuks pilte eriti teha ei jõudnud, sest linnud mugisid suurema osa nahka. Midagi siiski alles jäi, siinkohal ülesvõte:

Jugapuudega on nii ja naa. Siin kasvavad valdavalt ida-jugapuud (Taxus cuspidata) ning arvatav hübriid. Neil on punaviljad, Taxus baccata aga nähtavasti isaspuu, see ei vilju. Aiamaa servas olevad ida-jugapuud on viimastel aastatel na koledaks läinud, pooleldi kolletuvad ja hõredad, ehkki n-ö vilju täis. Tegin metsaaia hübriidjugapuust paar lähivõtet. Punerdavad arillid nagu miniatuursed jõuluehted:

Ning siis muidugi iileksid. Nõmbal kasvavad Meserve'i iileksist palju paremini Euroopa teravalehised iileksid (Ilex aquifolium). Metsa Iileksi teele istutasin 2015 ümber neli taime, neist kolm on emased, üks isane. Paraku kipub eriti neist üks jube hõredaks jääma, samas vilju ohtralt. Seda hõredikku ei taha nagu pildistadagi. Samas üks viskab jõudsalt latvu ja on täiskasvanud taimele omaselt hakanud ogaservalisi lehti asendama terveservalistega: 

Veidikese kollase teemat ka. Pöögialleel pöökide kuldseks värvumine käis väga äkitselt ning juba paari-kolme päevaga see ilu pruunistunud. Pilte küll olen teinud, aga kasutan siinkohal vaid tänaseid. Niisiis pöögiallee metsa poolt, kus idapöögid (Fagus orientalis) veel osaliselt rohetavad:

Vägagi kaunis, nagu igal aastal, on kullane metsnüssa (Nyssa sylvatica). Ilmselt päikselisel kohal oleks näha punast lõkendamist, seal metsaservas muundub vaid üksikuid punalehti.

Üks metsa kastanitest (Castanea sativa), juba pruunlehine, ent vastu lõunavalgust täitsa toreda värviga:

Aedpihlaka (Sorbus domestica) oksake:

Ja vahtralehise pihlaka (Sorbus torminalis) oksake:

Ning lõppu mõne sordikanarbiku ilu:

Virgiinia kadakate saabumine

 Virgiinia kadakas (Juniperus virginiana) on Põhja-Ameerika idaosas üks hästi tavaline puuliik. Valguselembene, samas pinnase suhtes vähenõudlik, nagu meie harilik kadakas ehk Juniperus communis. Kusjuures, Kanada Suure järvistu loopealseil, Ontario, Erie ja Huroni järve äärseil alvaritel, kasvavad koos nii virgiinia kadakas kui meie oma harilik kadakas. Luues kokku vaatepildi, mis meenutab Euroopa mediterraanseid lubjakiviseid saari (seal aga kasvavad hoopis koos Juniperus oxycedrus ja J. phoenicea). Kui vahemereline punane kadakas on laiuvaokkaline nagu siinne harilik kadakas, siis Juniperus phoenicea on soomusvõrseline. Just täpselt nagu on seda ka Juniperus virginiana. Välimuselt annaks virgiinia kadakaga asendada siin põhjamaal külmahella vahemere küpressi ehk Cupressus sempervirensit.

Kahjuks ei ole virgiinia kadakas siinmail absoluutselt mitte populaarne. Varasematest aastakümnetest ehk kuskil väga harva on teda olemas, ent nüüd on kaubandusest seda põhiliiki saada täiesti lootusetu. Aina pakutakse mõttetuid madalukesi sordikesi, nagu 'Grey Owl' või muud säärast. Miniaedadesse sobivad, aga võiks siiski ka suureks puuks kasvavat virgiinia kadaka põhiliiki pakkuda. Seda paraku ei ole. Ja nagunii ma sordikesi-tordikesi üldse ei armasta, eelistan põhiliike. Kust aga seda õiget virgiinia kadakat saada?

Üks võimalus oleks pistokstest paljundada. Helsingis Kumpula dendraariumis nt üks põhiliigi puu kasvab. Kuid ei ole ma väga vilunud vegetatiivne paljundaja, Pealegi, okaspuude pistoksad nõuavad omaette oskust. Ja varsti poole sajandi vanuseks saades olen kaotanud oma kannatliku ettevaatava meele. Tahaks kohe saada ikkagi istiku, mitte hakata kuskilt pistoksi või veel vähem seemneid jahtima. 

Nõnda tuli taaskord abiks Tšehhis asuv Tropiku puukool. Oli see nüüd juba kuues kord või vms, kui sealt septembris tellimuse ette võtsin. Ikka nende virgiinia kadakate pärast. Taaskord üks lootusetult ahvatlev ettekääne tellimiseks, ühtlasi siis võtsin juurde ka muud eksootikat. Muu saabunud kraam on Eestis täiesti katsetamata, ent seda enam huvitav. Virgiinia kadakas peaks aga meie kliimas olema täiesti vastupidav. Taluvat -40 kraadi pakast, seega võib vabalt istutada valgusküllasele avamaale, nagu see liik nõuab.

Eile saabus lõpuks pakk koju, siia Kesk-Hiiumaale. Jälle väga hoolsalt pakitud, lõhnavate, suve meenutavate õlgedega polsterdatud. Tegin õlgede eemaldamise järel pildi:

Ladusin potikesed uute eksootidega välja trepiastmele:

Liigid: Juniperus virginiana, Quercus hemisphaerica, Notholithocarpus densiflorus ning liaan Bignonia capreolata 'Tangerine Beauty'. Lehtpuud-liaani istutasin ümber suurematesse pottidesse, neid nääpse ei julge talve eel avamaale maha panna. 

Neist Quercus hemisphaerica, USA idaosa liik, peaks olema suhteliselt külmakindel, taluvat kuni -26 miinuskraadi. Kodumaal talihaljas. On lähedane igihaljale loorbertammele, ent taluvat kuivemat kasvupinnast. Mu jaoks meenutab küll väga Quercus salicifoliat, kes siin on aastaid elus püsinud, ent üllatavalt külmaõrnaks osutunud. Eks näis, mis selle liigiga saab. Muide, potis oli kaks istikut, ühel säilinud ka tõusmest jäänud tõru. Väga pisikesed on ikka selle liigi tõrud...

USA idaosast pärit bignoonialiaan taluvat kuni -24 miinuskraadi, kodumaal soojemas areaaliosas olla talihaljas. No näis, mis sellest saab. Liaanidega pole mul õnne olnud, ainus, kes siin hästi vohab, on luuderohi (Hedera helix). Luuderohi siin muideks on oma harjumuspärase sügisese õitsemiseni jõudnud.

Veelgi kahtlasem tundub Notholithocarpus densiflorus. Tema külmataluvuseks annab Tropik -22. Väga vähe, võiks arvata, et õrnem isegi igihaljast vahemerelisest iilekstammest. Aga proovida siiski tasub. Seda enam, et see söödavate tõrudega igihaljas tammede lähedane puu on mind paelunud aastakümneid. Üks väga väheseid igihaljaid lehtpuid, kes muuseas koos kohaliku maasikapuuga kasvab Põhja-Ameerika Vaikse ookeani lähiste kõrgekasvulistes okaspuumetsades. Aga õrn ta näib, tundub, et isegi pehmekliimalises Tšehhis saanud talvega pihta, tekitades nüüd kaks haruhakatist:

Aga kõige peamised mu jaoks on ikkagi virgiinia kadakad. Nemad istutasin eile Moosese heinamaa ehk Arkansase aia nurka juba kuu eest valmis märgitud kohtadesse maha. Valgust seal jagub, muld on liivakas ja hea drenaažiga, ehkki nüüd sajulisel aastal istutades üsna vettiv tundus siiski olema. Hoolas, nagu olen, sättisin neile nääpsukestele samblavaibad ümber, et kaitsta juuri võimalike talvekülmade eest.

Hetkel näevad need virgiinia kadakad välja nagu meie harilikud kadakad, ehk küll sinakamatoonilised. Tegelikult on see turritav okkalisus sellel liigil noorusvormi tunnuseks. Edaspidi moonduvad arenevad võrsed soomuselisteks. Nagu tegelikult enamusel maailma kadakatel kombeks. 

Eile istutamisjärgses pilvitamises ei tulnud pildid head välja, sestap täna ennelõunal varitsesin parajat hetke kui sügisene madal päike valgusvihke neile virgiinia kadakatele heitis. Jõin seal oma hommikust rohelist teed ja tegin hulga klõpsakaid. Sekka ka vaate pingilt uute virgiinia kadakate juurest Moosese heinamaale ehk Arkansase aia poole. Vaates vasakult paremale: Magnolia tripetala, Liriodendron tulipifera, Taxodium distichum. Ehk siis varimagnoolia, tulbipuu ja soosekvoia:

Väike aiamosaiik

 Vana ja väsinud muruniidukiga sai aed veel seks hooaja lõpuks niidetud. Mis järgmine aasta saab, ei tea. Aiandamiseks on üldse aega vähemaks jäänud kui varemalt. Tänavu on aiatööd aina viivisega kuidagi tehtud saadud. Mis ma valetan, ega tehtud pole siin suurt midagi. Kui september on olnud aasta peamine rohimiste kuu, siis sedakorda sain vaid Karbon-kiviktaimla tehtud. Kõik muu aga ootab oma järge alles. Sest niitmiste teema ei taha ega taha lõppeda. Suvisel heinaajal jäi Keskmetsa välu niitmata, sinna peaks millalgi ikka vikatiga peale jõudma. Samas pole ka topiaarvärk ehk puude-põõsaste-hekkide pügamine lõpetatud. Elupuu-grotta ootab oma järge. Täna sai vähemasti majaesise viirpuu (Crataegus) niwaki puukesele aasta teistkordne vormilõikus tehtud. Ja natukese hekke trimmitud. Ehk küll vihma kukkus sadama. Ei saanud sest tühiasjast end eksitada lasta. Ei jõua looduselt lõputult armuande oodata, eksole... Vahepealasete öökülmade ja vaid +10 kraadiste päevadega võrreldes oli tänane +15 ju peagu et suvine. Ja päikestki paistis sekka. Viirpuu niwaki sai igatahes korda:

Siis tuli päike välja ning tegin väikse fototuuri aia eespool astesevates osades. Antiik-Nõmba ürdiaed näeb eemalt vaadates täitsa kobe välja, ehkki lähemalt vaates vajaks mõistagi talve-eelset rohimist:

Viinamarjasaak aga ikaldus seal tänavu. 'Zilga' on olnud alati kindla peale minek, pakkunud ohtralt magusaid marju. Tänavu aga oli nõnda, et kobarais segiläbi pooltoored ja üleküpsenud mädanevad marjad, lisaks putukate näritud. Suve lõpul avastasin, et Vitis vinifera 'Madelaine Angevine' annab rekordsaagi. Kahjuks ei jõudnud viljad küpseda, jäid hapuks. Ning öökülmad võtsid lehed ära. Mullu valmisid toona üksikud tekkinud kobarad ilusasti. Eks see vana 19. sajandi Prantsuse sort ole meil avamaal pigem kahtlane. Vaade 'Madelaine Angevine' saagile, mis süüa ei kõlba:

Aga vahepealne väike päiksepaiste meelitas magusviljalise õunapuu peale ilusa liblika. Admiral (Vanessa atalanta). Niiöelda rändliblikas lõuna poolt, kelle nukud meil võivad talvituda (?), ent see täiskasvanud isend paraku siin mitte:

Jõudsin oma fotokaameraga tiigi äärde. Seal paremal paistab uus veevõtusild, mille vend Taavi enne oma lõplikku lahkumist sel suvel veel teha jõudis...

Tiigi kaldal asub mu 1992-2007 ehitatud Karbon-kiviktaimla. Üks klõpsakas sõnajalalisele-samblalisele minimaastikule:

Ning üldvaatelisem pilt, kus vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense) ja paremal jaapani vaher:

Jaapani vaher (Acer japonicum) on mu jaoks lemmikuim kämmalvahtraist. Külvatud aastate eest Tallinna botaanikaaia puu seemneist. Tema kämmaljad lehed on nahkjad ning kuidagi nii täiusliku kujuga. Seal lagedal on öökülmadest juba värvuma hakanud, samas metsa istutatud isendid on veel rohehaljad. Niisiis Acer japonicum:

Ning lõppu üks endel/selfi sealt Karbon-kiviktaimlast tiigi äärest. Endamisi ikka imestan, miks ma jätkan oma augustis alguse saanud habemetut välimust. Ju seepärast, et aastakümneid habemik olnud, tundsin vajadust muutuse järele. Niisiis jätkan praegu veel vuntsimehena: