Märtsikuises troopikas

 Peale pikka vastikut haigust ajasin end märtsi viimasel nädalal siiski välja. Koolipraktikat jätkama, Tallinna botaanikaaeda. Kasvuhooneis polnud vaja juurdekülmetamise pärast muretseda. Või siiski.. Ühel päeval kui päike paistis, küttis troopikaosakonna täiesti ekvatoriaalseks. Siis tehti aknad lahti, mistap tükati tuul tõmbama hakkas. Aga taimedelõikamiste sodi ei pidanud ma ise õnneks õue tassima oma märja nahaga. Kes seal päriselt töötavd, neil on see kahe kliimatsooni vahet lippamine vägagi ohtlik asi tegelikult..

Teen siis ülevaatekese läinud nädalast. Selle mõttega, et siis on siit hea võtta praktikapäeviku täitmiseks enamvähem valmis materjal.

24/25. märts. Esmalt taastutvumine oma veebruaris tehtud tööde tulemusega. Näiteks palmimajas käsipuudel kõvasti tagasilõigatud Tetrastigma voinerianum oli pooleteise kuuga juba taas vägagi lopsakaks vohanud. Ja peamine: mu tehtud džunglirada. Kiideti, et küll ikka tegin hea asja käepärastest materjalidest, aastaid ja aastaid plaanitud värk sai ootamatult valmis. Ja nii vastupidav, plaadid ei liigu ega midagi. Orhideenäituse ajal kablutas sealt oma 10 000 inimest läbi ja rada samas seisus kui rajamise järel. Nojah, kas just kõik see kümme tuhat ka rada läbis, aga ikkagi, üllatavalt hästi õnnestunud mul see rajajupp. Avo tegi sellele piirded: postid ja takunöörid, et inimesed ikka ilusti rajal püsiks. Rada ise on ühesuunaline, aga või kõik seda muidugi nii järgivad. Raja äärde ja üldse üle kasvuhoonete oli välja pandud kirevas õies orhideid. Neid hakati nüüd tasapisi ära koristama. Ahjaa, "parukapuu" kaesin kah üle. Puuroikale olid riputatud tillandsia "parukad", neist muist minu tehtud.

         

                     

            Mu ehitatud džunglirada pidas vastu 10 000 inimese läbikablutamisele.

                          Tillandsiatest "parukapuu".

Esimese uue tööna saadeti mind kõrgustesse. Küsiti, et kuidas kõrgusega lood on? Nirusti, kardan... Tegelikult polnud üldsegi hullu. Vbl olin veel hommikuselt uimane, et ei osanud karta. Noh, muguldioskoor (Dioscorea bulbifera) tuli täiesti maa lähedale tagasi lõigata. Oli palmimajas väänelnud ühe aastaga üles kõige kõrgemale rõdule välja. Alustasin ülevalt, jõudsin ilusasti alla välja. Muguldioskoori iseärasuseks on lehekaenaldesse tekkivad sigimugulad, mõni õige kopsakas.

               

                    

Dioscorea bulbifera oli aastaga väänelnud kõrgele palmimaja lae alla, lõikusin kõik maha.

Enam mulle nii suurt objekti nagu rajaehitus anda polnud, sel nädalal said põhitööks igasugused lõikumised. Pikka meest oli hea kasutada mitmesuguste puude tagasilõikamiseks. Seal kasvuhooneis ei saa lasta neil vabalt vohada, tuleb hoida parajal kõrgusel. Algas hibiskustest ehk n-ö toakaskedest. Esmalt rooshibiski valgeõieline vorm (Hibiscus rosa-sinensis 'Dainty White'). Seda tegime Jaaniga kahasse. Huvitav on see, et samune sort kipub sekka taandarenema roosaõieliseks või suisa kirjuks. Üks oks ongi seal selline, küünitab kasvumaja ukse poole ette, seda ei tohi maha võtta. 

Et oli paastumaarjapäev, pakuti lõunapausil punast napsu. Ja komme söödi iga lõuna kah. Maias rahvas need botsadlased. Ja kohalikku greipi sai mekkida. Palju parem kui poeomad, on pehme viljalihaga, ei mingeid vintskeid nahku. Hea greibiaasta on seal Kloostrimetsas tänavu. 

               

                        Autoportree eestimaise greibiviljaga.

Natuke kergemat tööd sekka ka: puhastasin kardemonipuhma ära.

26. märts. Jätkus hibiskuste lõikumine. Täitsa ise üksi sain tehtud punaseõielise rooshibiski (Hibiskus x acheri). Üks õis tal oli, sellega sai pildiseeria üles võetud. Kuna rooshibiskid õitsevad sama aasta võrseilt, siis võib neile teha tugevat tagasilõikust. Nõnda üsna rootsikuks ta lõikusingi. Kõrvaloleva kirjulehise hibiskuse 'Cooperi'  kallal Jaaniga kahekesi. Kuna see on aeglasekasvulisem, siis tuli harvendamisel olla tagasihoidlikum. Aga pandanuse kohalt sai oksad ikkagi eemaldatud, et too saaks rohkem valgust. Üldse õhati iga puu lõikamise järel, et oi kui valge nüüd on! See olla iga-aastane, et üllatutakse. Sest seal troopikas puud vohavad aastaga ikka päris võimsalt varjukaks padrikuks.

     

                              Hibiskusepadrik enne lõikamist.

                          

                       

                          Hibiskused said lõigatud!

Pealelõunal lähenesime Jaaniga kõrbeosakonnas viigikaktusele (Opuntia leucotricha), pika teleskoopsaega. Valdavalt küll saagis tema, ma siiski sain kah natukese mõne peene astla kätte saagimisel. Puukujuline viigikaktus, vähendatud sai raskeid tasakaalust välja viivaid harusid. Jaan lõi sae terava otsaga nagu konksuga maha latsatanud lülidesse ja virutas need prügikasti. Jaan seletas, et mida vähem vatte seljas, seda parem on kaktuste vahel toimetada. paksus vammuses ei tunneks neid ja väljuks nagu siil, õhema riidega mahud vahele paremini ja tunned kohe kui miski selga hakkab trügima, tead tagasi tõmmata. Ma küsisin, et peab üldse neid vastikuid okkahunnikuid kasvatama? "Aga inimesed tahavad kaktusi näha," vastas Jaan

                 

               Poseering hõredamaks lõigatud viigikaktusega.

27. märts. Viljapuude lõikuspäev. Noh, hüva, nõgeseline Myriocarpa stipitata vist küll viljapuu pole. Suurte lehelatakatega asjandus. Seda vähemaks. Kõrvalt padrikuks moondunud mürdilisele moluki nelgipuule (Syzygium melaccense) ei osanud ma üldse õieti läheneda, seal tegi Jaan põhilisema lõikustöö, ma koristasin puudevahelises kitsikuses mahalangenud oksi. Nagu paljudel troopilistel puudel, nii ka temal tulevad õied ja viljad vanematele okstele, seega neid tasub võimalikult palju säilitada. See nelgipuu on täitsa hea viljapuu, tal tulevad punased pirnikujulised viljad, mis maitsevad täitsa hästi, natuke hapukalt. Olen kunagi ühel talvel sellelt puult ka ise vilja mekkida saanud, kas oli viljaliha selline õhuline või... ei mäleta enam täpselt. Igatahes üks ilus suurelehine puu, mulle ta vägagi meeldib. Ka siin vohas Dioscorea bulbifera, mis sai maha tiritud ja kuivanud elupuutüükalt ära harutatud. Ju virutab aastaga jälle üles latvadesse ja kuhu iganes välja.

          

                Hõredamaks lõigatud moluki nelgipuu.

             Mangopuu enne ja pärast madalamaks-hõredamaks lõikamist.

Pealelõunal oli põhitööks mangopuu lõikus. Jaan saagis, mina saagisin, lausa nõrkemiseni saagisin. See va saag nii nüri, nühi seal käed õieli nii et jõuetus peale tuleb. Kõvasti hõredamaks ta sai. Jälle naesed ahhetasivad rõõmsalt, et kui ilus hele ja valgusrikas nüüd seal on. Lisaks veidi leivapuu lõikust ja muud nipetnäpet ka.

28. märts. Troopikamajas sedakorda Ly Miku käe all. Ta ikka üsna kindlakäeline, mis tähendab, et lüüraviigipuu (Ficus lyrata) kallal mul miskit isetegevust ei lubatud, näidati okshaaval ette, kust midagi saagida või lõigata. Noh, kui ta selja keeras, siis kaksasin mõne oksa ikka oma maitse järgi ära... Tegelikult on n-ö koolkonnad erinevad, kes ei raatsi palju lõigata, kes läheneb väga jõuliselt. Jaan on viimaste hulgas. Ja ma ise kipun kah kõvasti lõikuma, kui korra pihta hakkan. Nagunii vohavad ju käbedasti tagasi.

       

            

                           Lüüraviigipuu lõikamisel mul isetegevust ei lubatud.

Clerodendrum ugandase põõsast pole korralikult lõigatud vist mitu aastat, on lastud parajaks pusaks. Samas, tema kasvukuju ongi selline natuke liaanlik põõsas, mistap väga hullult ära ma teda ei nudinud, ehkki Eevi Siibak lubas, et tee poisipeaks kui tahad. Üks oks õitses siniseid õisi, selle jätsin muidugi alles. Kõrval sai istutatud üks n-ö puukujuline raunjalg (Asplenium nidus 'Fimbriatum'). See sort ei taha risoomile eriti hästi juuri ajada, istutamisel puistasin Ly Miku juhendusel vaheldumisi mulda ja väetistesegu. Et ehk need väetised meelitavad rohkem juuri välja tulema, lootis ta. 

                 

          Harvenduslõikuse saanud Clerodendrum ugandase, kõrval mu istutatud puisraunjalg.                                                      All pildil Clerodendrumi õied.

                

Kutu südamikuga washingtooniapalmi kaevasin välja. Ja monstera lehti sai vähendatud koos selle päeva juhendajaga. Monstera seal mu tehtud raja kohal on nii lopsakas, et mitmete lehtede eemaldamise järel ei saanud nagu arugi, et midagi tehtud. Lehti sai vähemaks seepärast, et vähendada ronivate varte raskust ja natuke tasakaalustada ka. Monstera mahl on mürgine, seega mitte silmi nühkida töö tegemise ajal!

Ly Mik rääkis ka tamarindipuust, sulglehine puu, tsesalpiinialiste hulka kuuluv. Kedriklestad armastavad seda liiki meeletult. Välismaa külalised imestanud, et kuidas see siin nii ilus on? Noh, ju kasvukoht kõrbemaja ukse kõrval on sobiv, tuuletõmme seal sageli, mida kedriklest ei armasta. Ja lisaks veesurvega pestakse seda puud kah. Tamarindipuu on väga kõrge, selle kallale on tellitud arborist.

Enne nädala lõpetamist näitas Eevi Siibak oma hoolealuseid orhideid. Neid on seal kõikvõimalikes vormides ja õitemoes. Muist tibatillukesed, muist hoopis lugade moodi, muist lopsakad. Ega Eevi mulle seal miskit tööd osanudki anda, tal seal kõik nii oma käe järgi sätitud... Ahjaa, midagi kodust silmasin ka. Üksik Pleione grandiflora õis. Mul elas see liik mullu karmi talve välitingimustes üle, isegi õitses juunikuus. Näis kuidas see 8. kliimatsooni taim tänavuse pehme talvega toime tuli. Kasvukoht on neil kolmel taimel püsivniiske turbasamblane ja varjukamal järsakul. Kuid see selleks. Hiiumaistest kodumetsa pleionedest olen ma kirjutanud ses blogis varemalt mitu korda.

 

Sünnipäevakimp semmele botaiast: tsümbiidium Coocksbridge 'Rosedale' ja lähistroopikast lõikasin juurde kaks Rhapis excelsa palmilehekest.

Kevadlilledest rohkemgi rõõmu teevad okaspuueksoodid

 Pikk-pikk haigus on olnud, tubane olemine. Pole päris terve nüüdki veel, aga eks õhuvanne on siiski vaja. Niisiis sekka väikseid põikeid aeda. Lillekesed tulevad maa seest robinal. Suurem soojalaine oli naistepäeva paiku. 7. märtsil krookused õides, lumikellukesed ja ka märtsikellukesed. Ning sarapuud kollaurbades, sekka pisikesi lillapunaseid emasõie pintslikesi. Nood on lähedalt vaadates üsna imelikud, nagu midagi varitsevad kombitsad. Eks nad varitsegi: isasurbade tolmuteri.

Eile tegin suurema tuuri. Kanakoolmeõied aiamaal. Sinililled naabriaia piiril. Sieberi krookused sauna taga, valged Crocus vernalised isegi väljas. Jaapani nõiapuud jätkavad õitsemist. üks on sidrunkollaste õienarmastega, teine kuldkollastega. Viimane on ka viljunud juba mitmel aastal rikkalikult. Üks pildike õitest, paar kupart kah kaadris:

Sekka paar metsaaia vaadet, muuseas päikses valgustatud lõunapöögid (Nothofagus antarctica):

Edasi aga metsa. Pehme talv oli eksootidele hea. Tõttöelda seal tekkis päris õnnelik tunne. Mitte lillekestest, vaid oma istutatud haruldastest puudest. Lillekesed on igal kevadel ikka needsamad, puud aga kasvavad igal aastal juurde ja nende kosumist kaeda on tõesti rõõm. Esmalt kaks mullu maha istutatud eksooti. Nii Podocarpus macrophyllus kui Nothofagus cunninghami öeldakse taluvat vaid kuni -15 kraadi. Ega nad teab mis perspektiivikad siin kindlasti ole. Too kivijugapuu oli potis nälga jäänud, sestap selline aurea-kollane välimus. Igihaljal lõunapöögil on aga mõnel lehel kergeid näpistusi näha. Ja oli vaid -10,4 kraadi tänavu... Eks maapinnal oli külmem.

                                Podocarpus macrophyllus - väga eriline okaspuu Jaapanist

                  Nothofagus cunninghami - igihaljas lõunapöök Tasmaaniast ja Austraaliast

                                Saxegothea conspicua - okaspuu Tšiilist

Pealelõuna päikse vihkudes lõid aga eriliselt hiilgama sirmokas ja kunningaamia. Sirmokas on miski 2,5 m kõrge. Seal kaitstud kasvukohas küll hõredavõitu, kuid seda enam läheb jõud latvadesse, kasvab suurepäraselt!

                                 Sciadopitys verticillata/ sirmokas

Ja lõppu mu arvatavasti lemmikuim okaspuu: kunningaamia. Ta näeb lausa imeline välja oma laiade läikokastega, justnagu brasiilia araukaaria. Araukaariad siinses kliimas pole võimalikud, kunningaamia on aga väga vapper. Mullu talvel said tiba näpistada, eriti pisem istik. Nii et ega need pruunid okkad just kaunista, aga mis sest ikka nii norida. Suurem kunningaamia on mul peagu lõuani. Piltidel ehk aru ei saagu kui suur, sättisin siis end sekka ta kõrvale, istudes korraks metsamättale.

                                    Cunninghamia lanceolata/ hiina kunningaamia

Säinasupi tegemine

 Koolist saadud raske haigus on üle nädala mu elust maha kustutanud. Tasapisi hakkan nagu toibuma. Ja kosutuseks tundus olema hea teha üks korralik kalasupp. Mõeldud-tehtud. Külmakambris vedeles üks poolekilone säinahakkliha. Hea nüüd võtta. Ega keerulist midagi olegi, pealegi kalasuppi ei tasu teab mis peeneks ajada. Niisiis koorisin mõned kartulid, kaks porgandit, kaks sibulat. Ja exprompt juurde kott külmutatud aedoakaunu. Kui säinasupi sisse pannakse igast juursellerit ja peterselli, siis miks mitte samuseid oakaunu? Tasus katsetamist!

Tükeldasin kogu kraami ära, aedoakaunad lõikusin kah lühemaks, Ja viskasin kõik potti. Paksenduseks paar peotäit makarone kah. Ja soola. Ja piprasegu. Viimasega pingutasin küll veidi üle, see va cayenne pipar on ju üks kuri tulisuse juur, aga mis seal's ikka, sai tegelt täitsa hea vürtsikas. Piprasegu sisaldab järgmisi koostisosi: must pipar, koriander, paprika, sinepiseemned, cayenne pipar, vürtspipar.

Kuidas uba ja kala kokku sobisid? Täitsa normaalselt sobisid, tundub mulle isiklikult! Kärab süüa küll, hamba all ei kisenda. Sihuke mini toidublogike siis sedakorda.

Tööd ja tegemised veebruarikuises troopikas

 Aiakoolis käimine tähendab ka tohutut praktikamahtu. Neli töönädalat kuskil asutuses ja nädal kooliaias. Omaette teema on kõik see eelnev digiasjaajamine, mis oli mu jaoks ikka ilge ajucepp. Hüva, asjad said aetud ja veebruarikuu tulles tegin va praktikaga algust. Esmalt nädal. Tallinna botaias, Jaani käe all. Pikalt siin justkui jahuda ei viitsi, aga miskit võiks kokku klõbistada siiski. Saati, et väegade tore nädal oli. Tööd ja tegemised veebruarikuises troopikas ehk siis triiphooneis. Ja botaia kollektiiv on kah üks tore ja meeldiv seltskond, tundus mulle iiziklikult.

3. veebruar. Esimese asjana pandi palmimajas puid rappima. Väga tugev tagasilõikus inglitrompetitele ja kummipuudele. Ega viigipuude madalamaks lõikamine õunapuudest erinegi. Ikka sissepoole oksad maha ja ladvad maha etc. Viigipuude miinuseks on nende tugev piimmahla jooks, rikkusin oma särgi plekiliseks (pesus enam välja ei tule). Tundus nii ohtlik see tilkumine, et nõudsin kaitseprille. Muidu olen üsna tuimaks muutunud, julgen taimi tugevalt tagasi lõigata vabalt, ent inglitrompetitest oli natuke kahju. Kõik õitsvad oksad maha. Lohutati, et kiirekasvuline, selline tüügastele lõikamine on täiesti asjakohane.

          Isegi sihukesed õitsvad inglitrompetite (Brugmansia) oksad tuli kõik maha lõigata...
             

                      Poseering peale viigipuude ja inglitrompetite tagasilõikamist.

Pealelõunal ootas mind ees niiöelda põhiobjekt. Ehk siis troopikamaja. Sooja vaid 20 kraadi või nii, aga õhk niiske ja see ajas kiiresti higiseks. Juba aastaid on seal mõlgutatud mõtteid teha kitsuke mõne kiviplaadiga rada millekski korralikumaks ja paremini läbitavaks, et avada ehk külastajatele sealt otsepääs, muidu kulgeb vaid üks kaartee eemalt. Alustuseks hakkasin võsa raadama. Ega see koduse puisniidu võsavõtust ju erinegi, ainult et nüüd tuli igihaljas lopsakuses teesihti laiendada. Troopika perenaised Eevi ja Helle olid kah abiks, evakueerisid mu välja kaevatud adiantumeid jms eemale, et seal maha istutada. Raja alguses vohas uhke papüürusekogumik. Sellest suurema osa juurisin kah välja, paraku talle kohta ei leitud ja läks äraviskamisele. Mis siis ikka. Raja paeplaadid kaevasin välja ja panin hoiule.

                   Džunglirada enne ja pärast võsa raadamist ning teealuse tasandamist.

4.veebruar. Hommik algas Kagu-Aasia viinapuulise Tetrastigma voinerianumi rappimisega. Liitlehine liaan näeb välja nagu steroididel üles pumbatud metsviinapuu, on aga igihaljas. Taim on roninud mööda trepikäsipuud üles teise korruse rõdule, rippudes sealt alla. Kõik need ripped said maha lõigatud, enamus nooremaid vääte, alles jätsin vaid jämedamad põhivarred. 

                       Tetrastigma lõikamise eelne jäädvustus.

Näidati ka Ingridi hoolealuseid käppu ehk orhideid. Mullu talvel sellist iluõitemöllu ma seal ei kohanud, nüüd oli ikka igast värki. Üks toredam kui teine. Aga nimedesse ma süüvima ei hakanud. Tuttavad olid parasjagu õitsvad Pleione grandiflorad. Mullu talve elasid mul avamaal üle, tegid õiekesegi. Näis, mis tänavu saab. Talv ju pehme, ent nüüd kipuvad paljaskülmad siginema.          

                              
                                        Pleione grandiflora & Dendrobium speciosum.

                                Üks ahvinäolistest orhideedest.

Pealelõunal oma niiöelda põhiobjekti manu. Labidaga silusin teeaseme ära. Arvasin algul, et jääb looklev ja üle künka kulgev, ent lõpuks kujunes ikkagi üsna sirgjooneline ja tasapinnaline. Küngas madalamaks, sest lohud vajasid täitmist. Üldiselt tekitasin teeasemele väikse süvise. Hea kergkruusane pinnas, arvasin, et tropic taimede muld on midagi raskemat. Imelik tunne oli, töötada soojas lopsakas troopikas, sellal kui väljas lumega talv. Täitsa hea suve tunne tikkus kallale. Kuigi seda va higistamist ma ei salli. Kuid mis parata.

5. veebruar. Kergem päev. Ennelõunal pandi mind parukat tegema. Ehk siis Tillandsia usneoidese halle vääte harutama ja traatkorvile põimima. Kõrveosakonnas oli jahe, vbl 13 kraadi, polnud ma arvestanud, et nii jahedasse objektile saadetakse. Ingrid tõi mulle oma kaelasalli ja pearäti. Nojah, susserdasin seal rahulikult, täitsa meditatiivne. Ühe paruka sain valmis. Habetillandsia on välimusest hoolimata mitte samblik, vaid õistaim. Levib Lõuna-Ameerikast USA lõunaosariikideni, seal ripub nt virgiinia tammedel ja sooküpressidel. Perekonnas ainus selline ripjas liik. Elab "õhust ja armastusest", ehk kõik eluks vajaliku saab vihmaveega. Soovitatakse küll väetiseveega piserdada või vannitada teda, ent botaias seda ei tehta ja saavad niisamutigi lihtsalt tavaveega üle kastmisega hakkama.

            

                               Minu kaks tillandsia parukat.

Pealelõunal oli botsadlaste väljasõit, kuhu ka mind sokutati. Mõtlesin, et lihtne, ei pea miskit tööd tegema, ent tegelikult oli seal Kumus pikalt tammuda hoopis hullemgi. Põldroosi näitus oli muidugi tore, veel toredam giid Triinu pikk põhjalik seletamine. Peale seda aga tutvumine Kadrioru oranžeriiga. Kuigi selle uue maja arhitektuuri mõned kiidavad, tundub ta kuidagi ses keskkonnas ikkagi võõrkehana, robustsena. Võibolla oleks värvivalik midagi päästnud, aga see roheline mõjus.. veidralt. Ei hakka sisemusest pikalt seletama, imposantseim oli keldrikorrus. See on SUUR. Ruumide labürint, et eksi või ära. Moblalevi seal all ei ole. Olla mõeldud ka varjendiks. Sain kokku ka kursakaaslase Anuga. Õpib kah Suuremõisas aiandust, ehkki ise Kadriorus parginduses juba täiega juhtival kohal.

             

                     Kadrioru uues oranžeriis oli muljetavaldavaimaks hiiglaslik kelder.

6. veebruar. Töö minu objektil botaias läks edasi. Hakkasin ehitatavat teed džungliteeks nimetama. Kuigi aastaid selle tee tegemist arutatud, pole asja saanud, kuniks nüüd mina ehk praktikant sisse sadas ja kiiruga leiti miskit, mida mul ikka teha oleks. Materjalidega pole priisata, ei ole geotekstiili alla panna, ega ääriseid, tuli läbi ajada olemasolevaga. Õnneks oli kruusa piisavalt. Avo ajas traktorikärutäie troopikamaja ukse taha. Ukse avanedes hakkas soojakardin puhuma, nii ei pääsenud külm suuremat sisse. Aga sooja ja külma vahet jooksmine on botaias üks põhiline kurja juur töötajate tervisele. Kuna mul õuetöökodinaid kaasas polnud, siis ajas Jaan oma vatid selga ja kuhjas õues kruusa kärusse, lükkas sisse, ma kärutasin edasi teeasemele. Eevi ja Helle kühveldasid ja rehitsesid seda laiali. Edasi tegutsesin juba iseseisvalt. Silusin ja kujundasin madala teetammi. Ning trampisin värgi kinni. Mingit rulli vms polnud vaja, oma suure keha raskus on täiesti piisav. Kahtlesin küll, et kas selline lubjatuhakruus on ikka hea, taimedele mõeldes, tunduvad teised pigem hapuma lembesed olema, igatahes mitte lubjalembid. Jaan arvas, et eks see siis paistab, katsetame. Silutud teekruusale sättisin-süvistasin paika paelatakad, astekivideks. Õnneks sai ennem kasvumaja tagant õuest mõne plaadi juurde vinnata. Tulemus nägi täitsa hea välja. Ehk isegi jaapanlik. Kuigi jaapanlaste filosoofiaga pole sellel midagi pistmist, neil olla iga viies kivi vms rütmist väljas, et lõhkuda astumise korrapära. Siin sedasi mängima hakata polnud mingit mõtet. Väiksemaid plaate panin kaks tükki kõrvuti, kujundasin neljast ka omamoodi (tee)risti. 

                  

                      Džungliraja tamm sai tehtud ja astekivid paika sätitud.

Pealelõunal teise tillandsiaparuka tegemine. Tuli vist juba kenam ja pudenemiskindlam kui esimene.

7. veebruar. Hommik algas selle praktikanädala kõige raskema tööga. Tagant käpaosakonnast tuli vedada lillemullakotte troopikamajja. Et miskipärast ladustati valesse kohta need ja nüüd troopikas mulda vaja ja ole aga hea ja tassi! Trepid ja põiked - käru nagu kah kasutada ei saanud, niisiis kotid kasti ja aina süles tari. Võttis särgi ikka täitsa märjaks. Aga hea, et sain naesterahvastele abiks olla ses osas. Mitte särgi märjutamises, vaid mullakottide vedamises.

Džungliraja tegemine jõudis finaalini. Nüüd oli troopikamaja ukse taga teine kruusakoorem, graniitne valdavalt. Jaan jällegi kärutas väljast sisse, ma sees teerajale, Eevi ja Helle silusid kuhje. Lõppviimistlus jällegi mu oma päralt. Kruus ümber astekivide tasaseks ja trampisin kinni. Astekividelt harjaga kruus minema. Arvasin, et sõre veeris, ent see vist sisaldab ka veidi saviosakesi, igatahes jäi tugevalt ilusti paigale. Kui Jaan voolikust kogu tulemuse üle pesi, oli täitsa nagu päris tee kohe. Muidugi mitte rangelt korrapäraste servadega (sest äärismaterjali ju polnud võtta), aga sel polegi tähtsust. Pisut vabakujuline sobibki sinna igihalja padriku vahele. Tee sai nõnda tore, et troopikamaja naised otsustasid, et ei avagi seda kohe rahvale trampimiseks. Et eks siis hiljem näe.       

                     

             

                           Džungirada sai valmis!

                                 Troopikas tegutsemine võtab ikka korralikult higiseks.

Tegime natuke teeliiku kah ja arutleti, et mis selle uue asjanduse nimeks panna. Kui ülejäänud teed on ehitajate poolt tehtud ja anonüümsed, siis see on suuresti mu enda kavandatud-kujundatud-rajatud. Tapio tee? Soome metsajumala järgi, miks ka mitte. Varese rada? Kõlab kah hästi. Tapio iela? - pakkus Ingrid. Et siis nagu soomlastele midagi ja lätlastele kah. Nojah, esialgu jäi nimi lahtiseks. 

Ja sellega mu botaia nädal ka lõppes. Märtsikuus lähen järgmist nädalast aega teenima sinna...