Püsiv miinuskraadidega talv kestab ning edasisi prognoose keeratakse järjest karmimaks, nii et praegu tundub, et suurt sula ei näe me siin enne kevadet... Senine miinimum oli Nõmbal südaööl vastu 25. jaanuari: -17 kraadi. Kardetavasti ei jää see rekordiks.
Suur lumeuputus on aga madalamaks vajunud ning nõnda tegin täna sumamise läbi kodumetsa taha puisniiduni välja. Pildistasin eeskätt igasugu igihaljaid lehtpõõsaid. Mitmed rodod on tundmatuseni muutunud, rullides oma lehed pakasekaitseks kokku. Eriline meister selles on Rhododendron brachycarpun subsp. tigerstedtii. Tegemist on vahest maailma kõige külmakindlama suurelehise rodoliigiga, kes juba paari miinuskraadiga hakkab end usinalt rullima. Praegu näeb põõsas oma lehekriipsrullidega ikka kummaline välja:
Rhododendron brachycarpum subsp. tigerstedtii
Väiksemalehine Rhododendron carolinianum on end samuti väga-väga nõeljalehiseks pakkinud:
Rhododendron carolinianum
Tibakese vähem tihkelt on end rullinud Rhododendron anwheiense ja Rhododendron smirnowii:
Omamoodi niiöelda lohakalt vinti on katsunud lehti kokku tõmmata väiksemalehisem Rhododendron forrestii:
Natukese lõdvapoolselt on lehti rullinud kaukaasia ja pontose rodo hübriidne sort 'Cunningham's White':
Hoopiski vilets kokkurullija on Rhododendron ponticum. Seejuures on ta ka mõneti külmaõrnem. Alla -20 kraadi kipub lehtedele mõningaid kahjustusi tekitama. Samas on pontose rodol iselaadne kasvukuju, oksad vajuvad paljuski maadligi ja jäävad lume alla. Ilmselt kohastumus lumerohketele Musta mere äärsete mägede talvedele? Tegelikult pole ma selles kindel, lihtsalt oletan.
Peale rodode on üks tubli leherullija ka Trochodendron aralioides. Nõmba metsas on ta heakasvuline ja seni täitsa külmakindlaks osutunud. Tõsi, ega siin peale ta istutamist alla -21 kraadist külma pole olnud. Selle külma puhul on lehtedele väikseid külmalaike tekkinud, ent tegelikult pole see midagi märkimisväärset.
Kanarbikuliste seas on üks huvitav põõsas Kalmia latifolia. Üsna suured ümarad lehed meenutavad punase maasikapuu lehti. Seni on Nõmbal täiesti külmakindel olnud. Tema külmade talveilmadega lehti kokku rullima ei vaevu. Kui siis vaid õige veidi nagu longu vms laseb.
Loorberkirsipuudest Prunus laurocerasus vaid õige veidi käänab oma suurte lehtede servi allapoole. Üldmulje on siiski ka miinuskraadidega troopiliselt lopsakas:
Lehti kuidagimoodi kokku pakkida ei viitsi ka portugali loorberkirsipuu. Tõsi, praegu suuremaks sirgununa on siin Prunus lusitanica väiksemalehine 'Angustifolia' variant:
Täiesti muutumatult hoiab lehti õlipuuliste hulka kuuluv Osmanthus decorus. Tema lehed on nii paksud jäigalt plastjad, et põõsas ei suudaks neid kuju muutma panna parimagi tahtmise juures. Nii tugevad lehed ei paelu vist õnnenks ka sõralisi, kunagi korra vaid maitsti põgusalt.
Sekka luuderohust ka. Eriti lopsaklehine vorm laseb oma lehed vaid veidi längu:
Edasi jõuame juba väiksemalehiste tegelaste juurde. Ilex aquifolium ei muuda lehtede kuju või asendit talvel mitte grammigi. Sest need on nagu osmantuselgi väga jäigad paksud:
Igihaljastest kukerpuudest on üks toredamaid Berberis julianae. Siiski lehed üsna kitsad, nii et seal midagi nagu rullida õieti ei olegi. Hästi jäigad on ka tema lehed.
Pukspuu on meile kõigile hästi tuttav. Oma pisikesi pohlalikke lehti tema ei rulli ega liiguta kuidagiviisi, seisab täiesti samasugusena nagu keset suve:
Ning kõige lõppu midagi väga kauget ja eksootilist. Nimelt Tasmaaniast pärit igihaljas lõunapöök Nothofagus cunninghamii. 2016 UKst Wakehurstist korjatud seemneist tärkas mul üksainus. Hoidsin teda aastaid potitaimena, tuues talveks jahedasse siseruumi. Eelmise talve oli ta esmakordselt väljas. Oli erakordselt leebe talv, min -10,4 kraadi. Selle elas ilusti üle. Nüüd aga on juba -17 üle käinud. Selle liigi külmataluvuseks antakse min -15 kraadi. Nii et kahtlane värk. Praegu sügavkülmas olekus lehekesed oksteil veel küll haljendavad. Võiks ju loota imet, aga... nojah.
