Rohelised saared ja valge manner

 Alles üle-üleeile, 3. detsembril, jätsin hüvasti siinsete roheliste aasadega, tegin vihmast lörtsiks muutuvas sajus kiire fototuuri. Ja, ilmateadet uskudes, arvasin, et ongi nüüd ei tea kui pikaks talv saabunud. Saime siin seejärel tibakese lund ja kuni -5 kraadi külma. Kuid ilm teeb omi käike ja ennustused jooksevad sageli tühja. Seekord õnneks, sest ootamatult tuli mahedam ilm tagasi. 

Tänane päev oli eriti kontrastne. Öösel saartele saabunud paar plusskraadi pani räästad tilkuma ja hommikuks oli senine lumekirme enamjaolt kadunud. Seda siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal, kus termomeetrinäit trügis täna päeval +2,3 kraadini. Küllap vabanesid kõik muudki läänesaarte paigad sest talvedekoratsioonist. Seevastu Mandri-Eestis püsisid miinused ja seega ka valge lumikate, isegi läänerannikul, nagu Haapsalu ja Virtsu. Ilmselt kagukaare tuule tõttu, mis seal sula ei lubanud, ent üle vaba sooja mere jõudes saartelt lumekihikese viis.

Tänane kontrastne päev, mil saartel plusskraadid ja roheline maa, mandril aga miinused ja jätkuv lumi. Fotoallikas: EMHI

Päev oli paksu pilvekihi all ja nii hämar, et isegi päise päeva ajal pidi toas tuled põlemas hoidma. Ja ega seal õueski just nii ülimeeldiv olnud, hoolimata rohelisest maast tundus kagu-lõunatuul na vingevõitu. Noh, igatahes veidi enne kolme pärastlõunal torkas pähe, et võiks ju siiski ka mõne fotojäädvustuse sellest isemoodi päevast teha. Eks klõpsasingi, ehkki napi valguse tõttu fotoaparaat pirtsutas ja udutama kippus. Ja ega ma kaugele klõpsima jõudnudki, vaid koduhoovis, luuderohumändide all, kaks-kolm kaadrit. Luuderohud pole kodusaare omad, viljad korjatud 2000. aasta maikuus Visbyst Ojamaalt. Algus oli neil siin lagedal idasaarel ehk päevasaarel ehk Dagöl raskevõitu, ent on siiski saanud lõpuks kosuma. Nojah, see selleks.

Visby luuderohud (Hedera helix) Kesk-Hiiumaal tänasel rohelisel jõulukuupäeval.

Loojangupaiku käisin ka kodumetsas, vaatasin üle sealsed igihaljad lehtpõõsad ja okaspuud, ent fotokat ei olnud ses hämardumises muidugi mõtet enam kaasa võtta. Ja nüüd siis klõbistan siin samust värki kokku. Et kuidagi jäädvustada seda jõulukuupäeva, mil Eesti manner on talviselt valge, saared siin aga atlantiliselt rohelised....

Jõulukuu rohelised niidud

 Olid head soojad päevad. Otsapidi tänasesse välja. Silm otse puhkas aia samblarohelistel, tükati rohurohelistel aasadel. Võtsin täna viimast ja klõpsisin mõned fotod. Ehkki juba sel ajal kippus vihmasadu lörtsikakaseks üle minema. 

Vaade trepilt. Vihma-lörtsitibad kippusid objektiivile lenduma. Sestap see hele lärakas pildi keskel.

                                           Kaminaõue vaade.

Vaade Moosese heinamaal ehk Arkansase aias. Paremal raagus vibalik on tulbipuu (Liriodendron tulipifera).

                          Vaade topiaaraias. Paremal pruunlehes pöögihekk (Fagyus sylvatica).

                                          Tee sauna eest piki tiigikallast Aadria õue poole.

Ja vaade Antiik-Nõmbale ehk ürdiaiale, kus kõige tähelepanuväärsemad on talihaljad salveipõõsad. Mõned on veel säilinud. Paraku mullapind seal aina madaldub ja keskosa madalamas on talviste liigniiskuste tõttu osad salveid välja läinud. Millal aga sinna uue mulla lisamiseni jõuan.. Igatahes Salvia officinalised:

Tiba klõpsakaid ka Karbon-kiviktaimlast. Suvehaljad sõnajalapealsed on sealt nüüdseks koristatud, on aga jäänud mõned talihaljad. Siinkohal jõulu-astelsõnajalast (Polystichum acrostichoides) ja imara (Polypodium x mantoniae) sordist 'Cornubiense' vaateid. Ja otsa üks veider autoportree kah:

Imelikul kombel ei kavatse pontose tammed (Quercus pontica) sugugi oma suverohelistest lehtedest loobuda. Kui poogitud isend on ammuilma raagunud, siis need Tsehhist saadud areaalist (Kirde-Türgist) pärit kaheaastased tegelased ei kõssa ikka veel, vahepealne novembri -5 kraadi ei pannud neid samuti ümber mõtlema. Vahest ongi nad noorest peast sellised talihaljad, nagu ka karvased tammed (Q. pubescens)? No eks näis. Igatahes on nad mul viimastel päevadel olnud taas n-ö huviorbiidis, käisin seal hommikuti nende juures teed joomas.

Endiselt rohelises lehes on ka tänavu saadud must tamm (Quercus nigra). Tema aga ollagi soojemas kliimas pooleldi talihaljas. Puunääpsu lehestik näeb välja väga sodipodi, arusaamatu kujuga. Aga ka see olla sellele liigile omane.

Aga luuderohul (Hedera helix) on endiselt veel mõni hilistunud õis. Täitsa tropic look:

Hiigel-päevalille ehk Helianthus salicifoliuse ainus puhkenud õis elas kuidagimoodi vahepealse külmalaine üle, ja üritab veel kollendada:

Ka krüsanteemid (Chrysanthemum) õitsevad veel. Kuid nende fotodele tabamine ei taha kuidagi õnnestuda. Tuules kiikusid edasi-tagasi, valgust kah vähe, mistap tuli välguga teha. No miski hädise pildikese siiski sain:

Kuid siis, vaevu tunnike hiljem, veidi peale keskpäeva, olid dekoratsioonid järsult vahetunud. Ilus roheline maa sai kaetud valge kakakihiga. Sedapsi.