Aastalõpu käik kodumetsa

Üle mitme-setme aja võtsin ette käigu kodumetsa tahaotsa, siit 700 meetri kaugusele. Sest lõpuks ometi olid tilkuvad vihmapäevad pausi saanud, päike ilmus välja ja kõik järsku nii kutsuv ja puha. Tõsi, ega seal taga puisniidumetsas just miskit rõõmu ees oodanud. Esiteks on keegi napakas rallinud üle soopuisniidulaigu oma atv vms sarnase asjandusega. Ma ei saa aru, mis kurradima tung neil on kogu aeg kõigil neil kunagistel maaparandusteedel ringi kärutada. Lihtsalt niisama heast peast. Loja poolt on lausa maantee sisse sõtkutud. Ja sõitku siis sealt edasi Tubala suunda - aga ei, on vaja pressida siia erametsade vahele, külamajade poole. Kuna kraavi ületavad puuplangud on veidi ära vajunud, siis on hakatud ronima kaarega üle nätske puisniiduvälu. Kui mõtlema hakata, siis ajab see täitsa vihale. Haruldase Swertia perennise kasvukohta vist pole otseselt üle sõidetud, aga lemmelille osas ma nii kindel pole...

Siit paremale on üle Soopuisniidu välu kärutatud. Õnneks hulle rööpaid pole järgi jäänud, sel pildil ei paista üldse väljagi.

                                      Tee tagapuisniidul.                        

Soopuisniit. Hiliskevadel õitsevad siin kullerkupud. Suvel oli ka niidu-kuremõõku, ent need hävitati metssigade poolt tänavu ära.
                    

                          Harilik porss (Myrica gale) soopuisniidul. Pildil isastaime urvaalged.

Hüva, see selleks. Ebameeldivuse paraku jätkusid. Va metssead on siit-sealt jälle tuhnimas käinud. Ja lumeroos.. Tegelikult oli üheks peamiseks puisniidukäigu ajendiks just tema, Helleborus niger. See püsik, kes koduaias üldse ei tahtnud edeneda ja alles puisniidule viidult elujõu sisse sai. Seal on aga metselajad. Meeles on, kui üks aasta detsembri algul juba lumeroos õide puhkes, et siis kitseraipe poolt söödud saada. Nüüdki on ta vist jõudnud üsna õitsemiseni, ent armutult jälle ära hammustatud. Üks valev õiejäänus vedeles samas maas. Ei seal puisniidul saa kasvatada õieti miskit..        

                       Arvatavasti kitse poolt ära söödud õitega lumeroos (Helleborus niger).                  

           Isegi karvik-astelsõnajalga (Polystichum setiferum) on tublisti vähemaks järatud...

Ja veel üks negativo uudis: RMK ehk riigimetsavärk saatis teate, et me maa tagaservaga piirneval alal tõmmatakse suur tükk lageraidega paljaks. Käisin ja vaatasin seda metsa taas ning mõtlesin: mida on siin nii väga lageraiuda?? Vana puisniiduala, tükati veel isegi välu alles. Lihtsalt lagedaks raiumine on ilmselge mõttetu raiskamine, seal nii palju noorepoolseid kuuski jms, alale sobiks valikraie. Aga mis me ses osas parata saame. Selle lageraie tulemusena jääb me maa tagakiilu mets täiesti kahe suure lageda vahele tuulte meelevalda.     

      

                          Mida on seal endisel puisniidul RMK-l nii väga üldse lageraiuda??

Oeh, ei jaksa rohkem negatiivsust loopida. Parem mõned positiivsemad ülesvõtted siia otsa. Esmalt Tagapuisniidu vaateid:

                  

                                Austria tamm (Quercus cerris).

Metskastik (Calamagrostis arundinacea), toodud ühelt Kesk-Hiiumaa pärnaliselt soosaarelt.

                    Pontose rodod (Rhododendron ponticum) Tagapuisniidul.

                               Ilex aquifolium Tagapuisniidu haavasalus.

                                    Sämpimar (Polypodium interjectum).

Brauni astelsõnajalg (Polystichum braunii). Kahjuks ei tunne nad end seal tagametsas just kõige paremini, teine isend on üsna ära hääbunud. Miks küll?

Kattekolla (Lycopodium annotinum) vägev vaip on 2018. aastal kõrvale tehtud suure lageraide tagajärjel kõvasti kahanenud.

             Ungrukolla (Huperzia selago) ilus elujõuline kogumik Tagapuisniidul.

Ruscus hypoglossum on Tagapuisniidul esmakordselt õitsenud! Paraku ei sattunud ma õigel ajal jaole. 

Natukese pilte ka Keskmetsast. Esmalt Osmantustevälu üldvaade. Osmantuste pilte ei hakka siinkohal lisama, panen vaid kolm teist taimeportreed.

Quercus phillyreoides. See Jaapanist pärit liik olla maailma üks kõige külmakindlam igihaljas tamm üldse. Läheb nüüd siin Nõmbal oma esimesele talvele vastu. Näis...

Vinava lumeroosiga (Helleborus foetidus) pole mul eriti õnne olnud. Tagapuisniidule istutatud taimed on kõik hääbunud. See Keskmetsas olev on aga juba päris mitu aastat suutnud elada...

Fortunei kõverjalg (Cyrtomium fortunei). Üks ütlemata eksootilise moega talihaljas sõnajalg. Ülemäära ei voha, aga peaasi, et siiski hinges püsib.

Ja olgu  lõppu ka üks portree. Mina ja 2011 Itaaliast Manerbast toodud karvane tamm (Quercus pubescens). Kui lagedal võttis viimane talv osad karvased tammed tagasi, siis seal Tagapuisniidul jäi ilusti püsima.

Jõulupäevatripp Hiiumaa põhjaserva

 Ringi trippamised koduse Hiiumaa pinna peal on na harvaks jäänud, iseäranis praegusel aastaajal. Aga seda toredamad nemad on, kui kätte juhtuvad. Tänasel esimesel jõulupühal sai kolmekesi tehtud Tahkuna tuurikene. Muidugi autoga, sest jalgsi ei jõuaks praegusel lühipäevaajal ju õieti miskit. Iseenesest kõik käidud paigad, et mis seal ikka vaadata, arvasin ma. Kuid tegelikult oli ikka tükati kõik peagu nagu uus. Lisan järgnevalt vaid hunniku pilte ja nappe pildiallkirju, suurt romaani ei hakka siin ponnistama. 

T

Tahkuna tuletorn.

Uuem kivilabürint. Varem laotu veel rohkem neeme otsa pool on üsna tähelepandamatuks kulunud.

                      Lained tuiskavad risti Hiiumaa kõige põhjapoolsemas otsas.

        Tahkuna läänerannik. Uhke ju kaeda, aga üsna vinge tuulega olemine, hoolimata +7 kraadist.

                Rand-luidekaer (Ammophila arenaria) on mu meelest üks kaunemaid kõrrelisi. 

Liiv-vareskaer (Leymus arenarius) on robustsema moega. Ja samas vähenõudlikum, saab mul hakkama sisesaare aeda toodultki.

                                    Kibuvitsa tõrsikute puna koltunud vareskaeraväljal.

Kukemari (Empetrum nigrum) näib kuidagi eksootilisena. Eriti sedasi rannal tihedate kogumikena kasvades. Nagu inimkäte kujundatud klumpidena.

Ka kanarbik (Calluna vulgaris) oleks otsekui aedniku kujundatud klumbina sel rannal losutamas.

                        Samblikevaip on uhke. Praeguses niiskuses hirmus libe astuda.

                      Mõned kaunilt kõverikud rannamännid.

Edasi viis Tahkuna põhjaranna lähiste metsatee Lehtma poole. Seal kuskil vahepeal on üks mu Hiiumaa põhjaserva lemmikpaiku. Künklik maastik, samas muutub pinnas viljakamaks, tunnuseks kuused ja salutaimed, nagu saluhein, sõrmtarn ja isegi hammasjuured. Viimased õitsevad alles maikuus, saluheinad ja sõrmtarnad on aga haljad praegugi. Ning siis see üks eriti äge lodust lähtuv kraavikene. Kraav ise nire, ent org, lausa orustik, väga võimas. Noh, arvude keeli ehk mitte just teab mis, max 6-7 meetrit, aga vaated olid igatahes ägedad. Osaliselt on siin need kraavid inimese poolt süvendatud. Kahjuks on kõduastangut kah laugeks nühitud, muidu oleks seal tore juga. Hakkas hämarduma, siiski mõned päris enamvähem fotod seal tehtud sai.

                    Tahkuna põhjaranna tee meenutab täitsa Naksitrallide metsateed.

                          Uhked orud, kahjuks joaastang on laugeks kaevandatud.

                                        Sõrmtarnad (Carex digitata).

                       Lodu karusambla ja teiste sammalde mätastega.

                                         Samblikerikas kuivanud kuusk.

Ja lõppu pilt Lehtma rannast, hüljatud moega sadamamuuli naabrusest, kus liivavalli täidab rand-luidekaer (Ammophila arenaria).